mis või kes siis ikkagi pilti teeb?

eile jäi silma postitus, kus on juttu sellest, et inimene, kelle pildid kirjutaja meelest on mannetud, on oma kaamerast ‘välja kasvanud’. ma ei tunne ega tea ei kirjutajat ega seda, kellest on kirjutatud. tema pilte pole ka just jälginud ega tema pildistamise arengut. nii et sellest ma siin ei räägi.

küll aga jäin mõtlema selle peale, millest sealgi juttu: kas pilti teeb kaamera või inimene? ning ausalt, minu arvamus on ka, et inimene. kaamera annab tehnilised võimalused. ehk siis, kehvema kaameraga ei pruugi iga su idee välja tulla (või kas alati on just probleem kaameras, minu viis aastat vana kaamera käraks veel küll, kui ma lihtsalt mõne oma ürgvana objektiivi hoopis välja vahetaksin) – aga kui sa asju ei näe, siis ei aita ka superhüperkaamera mitte. selles mõttes on see kaamerast välja kasvamise jutt minu jaoks üsna veider teema. kui ma mõtlen tänapäeva peegeldigide peale, siis ilmselt jah, uuemad teevad hämaras paremaid pilte kui minu omad. see vist on ainus suurem vahe pildikvaliteedis, ma arvan (ma ei ole uurinud muidugi). jah, muidugi on vahe ka selles, et kas on täiskaader. samas mingi jutt enamatest megapikslitest mind ei veena. ma olen täiesti korraliku suure (90x60cm) pildi saanud ka 6mp kaameraga tehtud jpg-failist. ning jah, kaamera ei tee minu eest pilti. selle, mida ja kuidas pildistada, peab välja mõtlema ikka see, kes on kaamera taga.
ning kuigi ma aastaid olin moblakaamerate vastu, on needki nüüd niivõrd palju arenenud, et olen jõudnud seisu: parim kaamera on see, mis on sul käepärast. ehk sellepärast ei jää ükski pilt tegemata küll. iseasi jah, et ma ei saa sel juhul mängida teravussügavusega ega kasutada erinevate objektiivde võimalusi – aga sellega pean ma ka hetkes lihtsalt arvestama.

nii et igapäevakaamerana on mul enamasti kotis üks üsna vana tüüpi digiseep ja muidugi telefon hädaolukordadeks, suurt kaamerat igapävaselt kaasas tassimast loobusin üsna ammu juba. ja peeglil on nagunii juba ammu ees 50mm fixobje, mida ma lihtsalt ei ole viitsinud vahetada. ahjaa, ühel lühidal pildistamistripil sõbrannaga vist kerisin ikka korraks mingi zoomi ka ette. aga tõesti, oma lõbuks on võimalik pilti teha ikka päris lihtsate vahenditega.

ma pilti selle loo juurde igaks juhuks ei pane 😛

tropimagnet

täna on see päev, mil tahaks hammustada. absoluutselt plahvatusohtlik olemine on. hoidku, et keegi mulle täna veel mingi nõmeda jamaga kaela ei vajuks (hm, milline on mittenõme jama?). ma tunnen end piisavalt tühisena, et hakata selle peale oma olemasolu agressiivselt tõestama.
lisaks on see kõige nõmedam ilm, mis üldse olla võib, hall märg löga. ma ei saa aru, kõik ütlevad, et eelmisest talves on siiber – et nagu mismõttes on selline tüüpiline eesti talve hall märg löga kui konkreetne külm ja lumi? a ju siis enamikele meeldib rohkem märjas lögas sumbata kui tavalises mittemärjas lumes.

ning algselt oli mu mõte kirjutada sellest, et viimased 12a olen ma end kord vähem, kord rohkem tundnud tropimagnetina. aga trammis jäin selle üle pikemalt mõtlema ja leidsin, et alates 15ndast eluaastast on olnud mõningad, mitte liiga pikad ega domineerivad perioodid, mil ma pole olnud tropimagnet. ja seda aega on ilmselgelt liiga vähe, võib-olla viiendik või veerand kogu sellest perioodist. ülejäänud, rõhuva osa ajast, olen ma (meestest rääkides, muidugi) tõmmanud ligi peamiselt mingeid troppe. troplus on ka väga erinev olnud muidugi. ja nõme on see, et ma ei ole üldse arenenud selles osas ja ei tunne ikka veel troppe kolme kilomeetri kauguselt ära. nad ju maskeeruvad ka väga nunnult ära, nii et kui avastad, on olukord juba keerulisem.
ehk siis, märksa lollikindlam oleks hoiduda kõigest, mis võiks viia mingi suhte või muu tõsisemani (misse muu on, ma hetkel küll ei tea isegi. seks ei ole midagi tõsist, näiteks, olen ma meestelt õppinud – muidugi siis, kui nemad seksivad. kui naine seksib kellegi teisega, siis on see väga tõsine.. ). aga ma arvan, et troppe tõmbaksin ma ligi sellest hoolimata.

muidu, võiks öelda, on harju keskmine novembrikuu kalapäev.

tolerants ja maitse

eksole, pubekate jaoks on maailma üsna mustvalge. peale seda peaks tolerants kasvama. mida mingi ajani teebki. aga samas kujunevad välja ka maitsed. nii et tolerants sellesse, mis minusse puutub, on viimasel ajal pigem vähenenud. aga kas see pole ka normaalne, et mingis vanuses peavad olema mingid eelistused asjades? eriti just isiklikud eelistused oma asjades. nii et see, kui ma ütlen, et mulle ei meeldi presskannukohv või et ma eelistan kanale loomaliha või et ma ei suuda võtta tõsiselt mehi, kelle peopesad on väiksemad kui minul, siis see ei ole tolerantsipuudus? sest teised inimesed võivad ometi eelistada teisi asju – kuni nad mulle seda peale ei suru. hm, kuigi, eks ma vahel kipun ise ka suruma..

ah, hiline tund, ei tule pikka arutelu. juhe koos.

une näod vol g

poolest ööst mäletan vähkremist voodis. ma ei ole kindel, mis toimus kahe une vahel – võib-olla oli just siis üks vähkremisperiood.

esimeses unes leidis üks tuttav omale mingi meesterahva. igal juhul oli see siuke kurjem tüüp, kes korraga leebus. samas, reaalselt see tuttav vist ei tahagi omale mingit meest.
teises unes olime oma seltskonnaga Pariisis ekskursioonil. orgunnis seesama tibi, kes ikka meie reise orgunnib. miskipärast kappasime jala jubedas tempos läbi Pariisi (mis muidugi polnud üldse see Pariis, mis päriselt olemas on), Bastille tundsime ära selle järgi, et tänaval käisid turistide atraktsiooniks paar tursket timukaks maskeeritud tüüpi ja miskipärast jõudsime välja mingile tühermaale. kust mina üksi korraga kihutasin mööda mingit tänavat, ameerika tüüpi kõrghoonete vahel (ei, ei olnud La Defence) ja siis oli seal korraga Pariisi vanalinn. nojah, jälle mitte just selline, nagu päriselt on.
tagasiminnes eksisin ära ja sattusin kusagile veidrasse majja, kus tutvusin ühe tüübiga, kes mind kenasti teiste juurde tagasi juhatas. ning pärast ristusid me teed veel mitu korda ja mul oli kummaline kerge ja soe tunne sees.

ja nagu unenägude puhul ikka, helises siis kell ja ma ärkasin sellesse maailma, mis oli täpselt sama külm ja hall nagu magama minnes.

küsimused liiklusest

mida mõtleb ema, kes üritab lapsega tipptunnil kesklinnas punase tulega üle tee minna? koolieelik, kes adub maailma küll ja küll. või jah, ma muidugi puutusin nendega veidi varem ka kokku, ega nad vist on üsna raamideta inimesed nagunii, selle halvemas mõttes. ei osanud see laps oma vanuse kohta käituda ei siseruumides ega tänaval ning ema ei teinud katsetki kuidagi ohjata. nojah, minu karmi ema loomus lööb jälle välja, pole minu asi võõraid vanemaid-lapsi arvustada. kuigi jälle see, kuidas poiss siis, kui juba roheline oli ja nad üle tee said minna, poole tee peale jooksis ja siis ühele vastassuunast tulijale mingi jõleda karjatusega etta hüppas (võõras inimene, nagu oli näha), oli küll juba natuke rohkem kui peresisene asi.

või et mida mõtlevad need kehvasti liikuvad inimesed, kes üritavad üle tee minemisega kusagilt lõigata. oma aknast näen seda pidevalt, kuidas mõni kepi najal vaevu liikuja tahab ikka otse peatusesse tulla selmet minna mõnikümmend meetrit edasi ja tulla kenasti foori alt üle tee. jaa, ma saan aru, et neil on liikumine raske – aga seda enam! või ongi see alateadlik soov oma liikumine igavaseks lõpetada?
või samasse kategooriasse läheb see, kuidas eile üks tüüp lükkas teist, ratastoolis tüüpi suvalises kohas üle tee. nad eriti ei vaadanud ka, kas autosid tuleb ja muidugi autod pidurdasid. see oli keset mingit teelõiku, ei mingeid ristmikke ega midagi, ka üks nö lõikamise jupp.

ning eriti autoroolis olles häirivad mind need, kes ei oska või taha suunatuld näidata. on siis tegu reastumise või mingi manöövriga. eriti totter on kusagilt kõrvalteelt väljasõitu oodata ja siis selgub, et auto, mille taga passid, keerab sinna, kus sa ootad. aga ei näitagi suunatuld. päris nõme. reastumised ilma tuleta on ka tobedad.

lisaks mõtlesin just ühel õhtul Maakri tänaval, et ikka nii kord kuus kindlasti näen mõnda autot, kes vastassunnas sõidab. kes püüab lõigata midagi, kes ei tunne märke, kes mispärast. ning et autode jaoks on see asi isegi leebem – aga jalakäijana ma ei vaata siin kunagi teisele poole, kui hakkan üle tee minema.

tegelikult on selliseid asju veel, hetkel lihtsalt ei meenu..

***

rss-i lugedes on seal korraga üks väga isiklik postitus. mitte mulle, ei. ühe inimese jutt teisele inimesele. pikk ja põhjalik ja sügav. ma tean neid mõlemaid. seda, kes kirjutab ja seda, kellele kirjutab. ma ei ole ammu mõelnud, mis nende vahel on või ei ole; tahtmatult saan infot, millega mul ei ole midagi teha.
lihtsalt loen ja näen kõrvalt midagi, mida ma ehk ei peaks nägema? aga miks see siis on seal niimoodi avalikult? või teisalt, ma olen muidugi nii kauge inimene kirjutaja jaoks, et see loetu ei puuduta mind ju kuidagi nagunii. isiklikult mitte. kui, siis üldistavas võtmes.

mujal seda sissekannet nagunii enam ei ole olemas. maha võetud.
aga minu lugejas on see sees ja ma näen taas ühte hävinemist ja mul on kahju, nagu alati. sest ma saan taaskordse näite, et fassaadide taga on kordades rohkem, kui me aimame ning need fassaadid võivad mureneda liigagi kergelt.

filmipäev

eksole, ma igatsen väikest videokaamerat ka vahel, millega saab filmi teha. aga tegelikult, onju, tehakse filmile fotosid näiteks. kuigi tänapäeval on see pigem mingi freaky värk. sest igaühel on ju ometi mingisugune digikaamera või pildistav telefon olemas ja kes kurat siis veel filmile pilte teeb? aga Eestis siiski natuke tehakse, on veel müügil filme ja ilmutatakse ka päris mitmel pool.
nii et täna oli mul käes mingi tundmatu kaamera kurat teab mis ajast pärit filmiga ja klõpsisin. natuke kahju ka, et vana film oli ja alasäri miskipärast (ei oleks tohtinud kuidagi olla näitajate järgi) – aga mõni pilt tundub sellegi kiuste vahva.