esimene esmaspäev

see on peaaegu nagu puhkus, ainult et ei ole ka. sest tegemised on ikka jube piiratud.
pühapäeval tirisin end sõbra abiga korraks õue ka. tõesti ei jaksa kaua olla, selg väsib ära ja hakkab tuikama. aga vaikselt peab harjutama.
muidugi võimlen kodus ka iga päev, teen iga päev harjutusi mõne korra rohkem, kui eelmisel päeval. eile õhtul üritasin telekast pikemat filmi vaadata, ei kannatanud. st istuda väga kaua ei saa ja niimoodi poolpüsti külili jaksan umbes seriaalitunnikese ära vaadata. mis siin ikka, jätsin filmi pooleli, tervis on olulisem.
siin blogis on pildipõud. mul on tegelikult näiteks päris mitu retsepti, mis on proovitud ja pildid tehtud ja võiks üles panna – aga see nõuab jälle süvenemist. hetkel on raske korraga süveneda istumisele ja muule tegevusele, nii et kannatan sellega natuke. eks peab hakkama harjutama, ma pean siin ühe projekti jaoks hakkama ikka asju liigutama. pluss paar opieelset jupikest on vaja lõpetada, et ühele poole saada.

pojal pidi täna spordipäev olema, jäi ära. nüüd on tal sõber külas. natuke häirib, et minuga teise lapse vanemad ei kooskõlasta, kaua mulle sobib, et külaline on. eks ma pean sellest rääkima ilmselt. õnneks on tegu sellise poisiga, kes väga ei mölla, nagu mõni. et asjad püsivad ikka omal kohal ja lärm ei ole ka oluline.

vaikselt kodune

kõik normaalsed inimesed sebivad täna õues ringi. hoobilt tulevad pähe Kalamaja päevad, leivapäev Sadama turul, kirbukas, üks õhtune privaatsem õueüritus.. aga mina ei ole hetkel normaalne ja olen toas.
selge, et ühtegi sellist suurt käimist-toimetamist ma niipea ette ei võta. ja üldse, ma ei tea, kas ma ka tervena oleksin päris igal pool käinud – kuigi ilmselt enamuses nimetatud kohtades oleksin oma nägu siiski näidanud. üleüldse meenus hetkel Sadama turu grusiinide nämma šašlõkk; õhtul on ju ka grill ja värske salat, mis on üks mu lemmikkombinatsioone suvesöökidest 🙂
aga täna jään ilma, mis parata. kardan väga üle pingutada lihtsalt.
muidu on täna päris hea olla, no nii hea, kui saab. midagi väga ei valuta, ka see vasaku puusa liigutamise-peale-valu annab endast vähem märku. toimetan veidi ringi, istun mõned hetked ja siis jälle pikali. ema on mulle söögi valmis teinud, seda vaeva ka pole. aga ikka tahaks veel midagi muud, nagu ikka.

mingite minust mittesõltuvate asjade liikumist ootan ka, nädalaid juba.
ja mõtlen ikka, et peaks oma riidekapile uue, mugavama sisu tekitama. korvsüsteemi või midagi. jajah. unistamine on tasuta 🙂

kodus

täitsa kodus olen olnud juba täitsa mitu tundi. aeg läheb kiiremini, kui haiglas. aga veidi rohkem inimese tunne on ka. kuigi ikka lööb siia-sinna valu, liikumine on vaevaline ja iga liigutuse eel peab mõtlema.
selja tugivöö ostsin ka ära, arst kirjutas nö retsepti sellele ja sain oluliselt odavamalt sellega. hea seegi, muidu poleks küll osta jõudnud. haigus lööb niigi rahavood sassi ja ma ei taha selles mõttes (taas kord) järgmisele kuule mõeldagi. aga küll siis saab. sest haiguse eelis on ka see, et ma ei käi kusagil väga. kui, siis rahulikult jalutamas.

palatikaaslastest peaks ka kirjutama, täitsa huvitavad tüpaažid olid, aga hetkel ei jaksa mitte.

teine opijärgne

täna on siis kerge tagasilöök -veidi valulikum ja kangem, kui eile, ja tilluke palavik, mis teeb uimaseks. täiesti normaalne lõikuse järelnähe, aga ikka väga ebameeldiv. ka mõjub ilmselt eilne pikk tatsamine kohvi järgi emme seltsis. tagasi jõudes tundsin muidugi väsimust ka ja võtsin õhtul kergemalt. täna arst ka käskis kergemalt võtta – no seda kerge palaviku uimasust arvestades ei kipugi väga ringi koperdama.
üldiselt ma arvan, et kui seda haigla kohustuslikku kraadimist poleks ja ma ei teaks, et temperatuur natuke üle 37 on, oleks mul parem olla :p platseebo, noh, ilmselt.
aga üldiselt pidi mu olukord selline keskmiselt hea olema 🙂

teine päev peale oppi

selg on kange ja haav annab tunda, aga mingit hullu valu ei ole. eile valutas kuidagi rohkem. kõndida kaua ei jaksa, selg väsib, nii et teen lühikesi tatsamisi, ilma toeta. kogu aeg pikali pole ka hea ju, pealegi ei saa päris vabalt aeleda. istumisega on nii, et mida vähem, seda parem. aga natuke juba võib. söön siiski seistes veel.
täna pandi mind juba natuke võimlema ka, homme rohkem. venitused on veel jupp aega keelatud, enne tuleb läbilõigatud lihased kokku kasvatada ja tugevaks treenida.

opijärgne

telefonist on tüütu toksida, aga igatahes on see parem kui mittemidagi.
ennelõunal oli opp ära, kella 11 paiku nägin enne narkoosi kella, järgmine kord oli ärkamispalatis poole ühe kandis. olemine on muidugi siiani uimane, eriti liigutanud veel pole. jalg ei valuta 🙂
arstilt tagasisidet veel saanud pole, aga opiaja järgi otsustades läks kõik plaanitult.
pikalt istuda ei tohi niipea, asju tassida-tõsta ja kummardada ka mitte. eks paistab, kuidas need esimesed nädalad kodus hakkama saab, siis läheb juba veidi lihtsamaks.

haiglasse

ongi need paar viimast päeva ülikiirelt lennanud ja nüüd on aeg end minekule sättida. ma pean veel poest läbi minema ja mõne õuna ostma, et oleks närimist. üldse ma ei kujuta tänast päeva ette, sest mul ei ole hea ei istuda ega lamada ja mida kurat ma seal siis päev otsa teen? käin treppidest üles-alla? mis kindlasti on kasulik, aga seda tundide kaupa teha.. ma ei tea.

üleeile roog tuli välja küll, aga ei ole olnud aega kirja panna.
laps ostis omale eile kaabu. triibulise. oeh.
aga mis siin ikka, tõmban saba rõngasse ja panen ajama. püüan siia ka mõne uudise vahel siis poetada.

selle kevade laul

üks kevad taas
üleöö märkan et
puud akna all on rohelised
kassid hiilivad rahutult
ja esimesed võililledki
on juba õitsenud
öösel lapitakse auke tänavatel
mis hommikuks on kevadvihmast niisked

laupäev, eelviimane kodupäev

vabad päevad ON väsitavad, ausõna! kuigi peale haiglat ilmselt mitte – sest siis on mu tegutsemisvabadus oluliselt väiksem.

hommikul põrutasime pojaga Paavli kaltsukasse. viimati tõin talle ühed oma meelest toredad püksid suveks, aga tema kirtsutas nina. mis siis ikka – peab ise valima. ega ta mõttest väga ei vaimustunud, aga lõpuks sai siiski hulga asju. ilmselgelt peab ta neid siis kandma ka, sest ise valis.
mina sain ka natuke midagi, muuhulgas ühe kena suvise villase jakikese, mille kohta poeg teatas, et tal oleks hea meel, kui ma seda tema tunnistuste kätteandmisel kannaksin. ma usun, et see on üks suurimaid komplimente ta poolt 🙂
tagasi tulles haarasime toidupoest ka miskit kaasa. katsetan täna ühte lihtsat retseptikest, kui õnnestub, jagan siiagi.

kuna poja vana nari minu magamistoast kolis eile õhtul lõpuks meie juurest ära, on mul nüüd seal palju ruumi. vaatasin ja arvutasin ja tekitan sinna paar kummutit olemasolevate asemele. olemasolevad on nagu on, kaks tükki tulid selle elutoamonstrumiga kaasa, mis ma kunagi ajutiseks asjade ärapanemiseks ostsin ja mis siin nüüd oma 8a olnud on 😛 teine on mingi odavvärk minu esimese üürika ajast, no ligi 20a vana siis. need uued on muidugi vanakraamipoest -aga ma ei saa neid mõlemaid täna kätte, jäävad hilisemaks. ehk ongi head liikumisharjutused magamistoa piires asju sahtlist sahtlisse ümber tõsta? 🙂

no ja siis muidugi tuli veel see mõte, et äkki peaks magamistuppa omale ka laealuse voodi tekitama (nagu lapsel oma toas on)? seal oleks ruumi korraliku trepi moodi asi ülesronimiseks teha ja see tekitaks võimaluse kirjutuslaud suurest toast ära viia. vot päris magamistuppa seda nagu ei taha – aga kui voodi on üleval, siis see on kuidagi teistmoodi.
ma pean seda nüüd muidugi nuputama, et kas see ikka on minusugusele vanakesele hea mõte. äkki ikka tekitaks mingeid riiuleid lae alla ja elaks üle, et kirjutuslaud-arvutid on suures toas? et lihtsalt koristaks veel natuke ja viskaks veel mõttetut träni ära? ja selle elutoamonstrumi asemele ehitaks hoopis mingi kõrge korralikuma kapi?
valikud-valikud, ma ütlen.
lisaks muule tuleb iga asja juures ka finantsarvestused teha 😛 et mis üleüldse on võimalik ja mis mitte. siinkohal meeldetuletus iseendale, et tuleb ikka KIKi ka üks projektike kirjutada.

seoses haiglaga avastasin umbes täna, vidinafänn nagu ma olen, et ma tahaksin ilgelt Dell Streak Mini, et seda haiglasse kaasa võtta. sest mu telefon on küll päris hea, aga siiski natuke pisike kõikide netietegevuste jaoks; ja läpakas on jälle natuke suur, et haiglasse kaasa tirida. et mingi selline vahepealne asi võiks olla ning see tundub just sobiv, oma Androidiga ja puha. just selline, mida hiljem ka mugav igal pool kasutada on. aga no see hind muidugi välistab selle, et ma nüüd lihtsalt lähen ja ostan.
unistada muidugi ei keela keegi.

tuligi pikk loba jälle, kaon edasi tegutsema.
aaa, poeg valis Grossi poest juustupulgad, nende omatoodang, ja need on täitsa mõnusad: pehmed, aga ei pudise ja maitse on hea. laps on rahul 🙂

rantrant

pähh, no ikka peab mingi tagasilöök tulema. moraalne, sest füüsisega pole väga palju kusagile kukkuda (noh, optimist minus ütleb siiski, et saab veel kordades hullemaks minna ja ma pean õnnelik olema, et mul niigi hästi on).
aga jah, see moraalne auk. ei, mitte hirm, ma ei karda seda oppi – vähemalt mitte niivõrd, et see mind oluliselt kõigutaks. lihtsalt mingi üldine tühjus. nagu ikka, ma tean ju selle põhjuseid ka. nagu ikka, olen ma vähemalt osaliselt ise selles ‘süüdi’. kuigi tegelikult pole üldse midagi sellist, milles saaks kellelgi mingit süüd olla. sama hästi tean ma ju ka seda, et hetkel ongi nii hea, nagu on. edasipidi – kes seda teab.
elu lihtsalt ongi selline. lihtsalt see moraalse augu hetk on vastik. aga siis hakkab jälle tõusma. kunagi ikka.