Ariran

novot, peab ikka kohe kirjutama.
nimelt juhtus täna selline asi, millele ma olen ammu mõelnud, aga tegudeni mitte jõudnud: käisime söömas Pelgulinna koreakas, Ariranis. lihtsalt juhtus nii, et algselt plaanitud koht oli kinni, teine oli paksult rahvast täis ja siis korraga oli Ariran tee peal. otsustasime siis, et piilume sisse.
korea vanamees leti taga lõi särama (ega tal seal rohkem kliente ei olnud) ja püüdis püüdlikult eesti keelt purssida. et ’iga praad, riis, kaks salat’. ja kui tellisime kannuga teed, siis lõi särama: ‘komm ka, jajaa, komm ka’.
kadus siis peale tellimuse võtmist taharuumi ja hakkas kokkama.

veidi paremini eesti keelt rääkiv tädi hakkas vahepeal lauda katma. muuhulgas toodi lauale ka söögipulgad, aga väga erinevad seninähtuist: metallist, väga peenikese otsaga ja lapikud. ausalt, kui neid relvadena kasutada, siis lausa ohtlikud.
kuna kaks praadi oli, siis toodi neli salatit, igaüks oma kausikeses. tagapoes saab ka korea salatit, seal on ainult porgandi variant. täna aga oli veel kaalikas, peet ja merikapsas. peet, kusjuures, oli toores, mis siis oli ka nende tervas marinaadis olnud, tulemuseks head krõmpsud ribad. riis oli eraldi nõukestes. no ja siis põhiroad: marineeritud kana (Tak-tangsuyuk vist, ülemine pilt) ja ribid (Twaeji-kalbi).
põhimõtteliselt on ju teada, et korea toit on üsna terav. hästi hämmastav oli siiski selle ühte jalga lonkava korea papi oskus teha selline toit, et igal asjal on maitse, kuigi samas on terav ka, selle piiri peal, et kohe-kohe oleks liiga terav. ehk siis toit oli väga hea.
roheline tee, muide, ka. sest ka seda on väga erinevat.
igatahes nämm-nämm elamus oli. ja kohapealvalmistatud pelmeene saab kaasa osta 5eur kg. salatite hinnakiri ei jäänud meelde.

ja muidugi komm. tee kõrvale olidki kommid 🙂

hetk

õhtusel võileival aiman vihma igavikulist maitset. tavaliselt tajun ma seda õhus.
vaikne vihm andis rahu. aeg ei ole oluline. see hetk on igas suves. kunagi ei tea, millal. kunagi ei tea, kus. minevikuta ja tulevikuta. olemise tajutav kergus.

enne, kui lased mälestused ja soovid taas ligi.
veel mitte.

kummalised arengud linnaruumis

jalutasin täna pärastlõunal kohalikule turule. sellele, mis siin millalgi talvel kolis. kadus ära endises ABC-poe-tüüpi majas olnud Kajaka turg ja tuli asemele tilluke Sitsi turg.
esimene on nüüdseks maatasa tehtud, endisest turust on järgi ainult tuulega tolmu üles keerutav sodiplats. ahjaa, ja paar putkajäänust tee ääres. ning, hm, paar aastat tagasi renoveeritud tee, korralike parkimiskohtadega. ilmselgelt turu jaoks tehtud, sest mujal pole neid kohti nii palju teeserva tekitatud.

mõni aeg enne oppi käisin kohalikul turul. tulin rattaga kusagilt kaugemalt ja tahtsin Sitsi turult midagi osta. aga – ratast ei olnud kusagile panna. ei ühtegi sellist toru ega posti. ega, olgem ausad, ka ei kujuta ma ette, kuhu seal rattakohad teha. sest nagu ma olen enne näinud ja tänagi, siis isegi laadimiskohale ja invaliidkohale pargivad autoga turuletulijad – sest ka autode jaoks ei ole seal õieti kohti.
sellest rääkimata, et turg on väikeseks kuivanud ja uues majas on mingid imelikud nurgatagused, kus algul olnud letid on ära kadunud. jälle üldse ei imesta, sest keegi ei hakka kõiki ‘auke’ läbi käima. vana maja oli suur, seal oli ka paar nö nurgatagust, aga need olid pearuumiga avaralt ühendatud ja oli näha, mis seal on. et ei olnud üldse mingit kitsa nurgataguse tunnet, nagu selles uuel turul on.

no ja nüüd minul tekib küsimus, et mismoodi neid asju planeeritakse või kas üldse ongi mingit terviklikku planeerimist olnud? ma tean, et linnaosa üldplaneering on koostamisel (mis faasis hetkel täpselt, ei olegi oluline), aga mismoodi saab ikka nii, et tehakse tee korda arvestusega, et seal on turg, ja siis vähem kui 2a hiljem lihtsalt turgu pole ja isegi kogu maja lammutatakse maha? pole näha ka, et seal mingi uus (ühiskondliku hoone) ehitus käiks. absoluutselt selline tunne, et lihtsalt mingil päeval tuleb kellelegi idee, et tõstame nüüd turu ümber ja siis see paari kuuga ka ära tehakse. mitte et see oleks varem plaanis olnud ja vastavalt siis muid asju arendatud.
ja et turg viiakse üle sisuliselt mingi elumaja hoovi mingisse majakesse? enamvähem vist selleks, et teadagi-kes saaks jälle avamas käia? arvestamata, kuidas on logistikaga turule lähenemisel? jah, suurele ristmikule on lähemal, jala pole mul vahet, kuhu minna – aga auto ega jalgrattaga sinna asja ei ole. ja valik on ka kehvem kui enne. mutikesed oma kurgipurkidega on täiesti ära kadunud, on ainult vahendajad.

ning kui seal turul ei oleks endise turu mitmest lihamüüjast jäänud alles neid, kellelt ma saan parimat hakkliha (ja väga head muud liha ka), siis ma ilmselt satuksin sinna veel harvemini kui nüüd käingi. turu puhul mul ei ole väga suurt kolkapatriotsmi, kui kaup on jaamaturust (mis ei ole ka kõige odavam turg) veel kallim.

tegelikult vist ei tulnud nüüd linnaruumijutt lausa, muud asja ka vahele.

reedeõhtu vihmaga

õhtupoole hakkas sadama. siis, kui liiklus juba hõredamaks jäi. esialgsest kallamisest jäi peagi järgi vaikne tuuletu sabin.
kes ikka on linnas suvisel reedeõhtul?
üksikud autod vuravad mööda, niiske asfalti vaikne pritsiv sahin saatjaks.
avatud aknast voolab sisse värsket niisket õhku. seda õhku, kui pole veel päris suvi ja pole enam kevad ka. õhku, mis on nii avatud ja lubadusi täis.
kass kergitab pea ja piilub mind ning magab edasi. aga mina ei raatsi veel magama minna, ma tahan veel hingata seda õhku, olla veel avatud aknal.
sest juba kahe nädala pärast pole vaikse vihma lõhn sama.

munasalat külmsuitsulõhega

see on üks neid roogasid, mida ma olen varem ka teinud, aga pole kena pilti suutnud teha. seekord vist õnnestus.
üksinda kodus olles toitun ma meelsasti igasugustest salatitest. lapsele peab korralikumat süüa tegema, aga omal on täitsa ükskõik. selline röstsaia-salat on näiteks väga hea õhtusöök.
ja nagu ikka, algne idee on kusagilt mitte-eestikeelsest internetist. ma polegi uurinud, äkki on kusagil eesti kohtades ka midagi sellist olemas.

4 keedetud muna
120g suitsulõhet
0,5 väikest sibulat (maitse järgi võib ka natuke rohkem panna)
50ml kappareid
4spl oliivõli (olen kasutanud külmpressi ja tavalise segu)
0,5spl sidrunimahla (umbes, ma tegelikult ei mõõda seda kogust, nagu ka mitte õli oma)
hakitud tilli
jahvatatud meresoola, jahvatatud valget pipart

haki kõvakskeedetud munad ja lõhe. mina isiklikult ei purusta mune kahvliga, kes on harjunud seda tegema, siis selle salati puhul tuleb kindlasti kuubikud teha. haki sibul hästi peeneks ja lisa munale-lõhele, samuti kapparid (neid ei pea hakkima :P) ja till.
sega eraldi kokku õli, sidrunimahl, maitse järgi sool ja pipar ning kalla salatile (mina kasutan mingit väikest kaanega purki, milles kõik segi loksutan). sega salat hoolikalt läbi ja lase nii umbes pooltund jahedas tõmmata. kohe peale segamist võib maitsta ja vajadusel lisada soola-pipart.
kes kappareid kohe üldse ei taha, võib need välja jätta.

sobib nii rohelisele salatipadjale kui, nagu juba mainitud, röstsaiale.

insomnia

täiesti kohutav, ma ei tea, kas see on see mittemidagitegemise tagajärg või? see, et ma olen viimase nädala halvasti maganud. õhtul ei tule ulnd ja öösel külge keerates olen ka jupp aega üleval. täiesti kohutav.
ja siis helistab lapsuke kell 8, kui ma parajasti und näen, mitte ei vähkre, ja teatab, et nad jõuvad umbes poole ühe ajal linna. muidugi ei jää ma peale seda enam magama. ja palavusest see viimastel öödel nüüd ka enam ei ole.
see-eest olen ma nüüd loppis.
aga ma püüan mitte magada, sest kui ma nüüd magan, siis ei tule jälle õhtul und jne. kuigi ma olen kindel, et sel hetkel, kui ma otsustan magama jääda, ei tule nagunii. sest miskipärast see lihtsalt on nii.

kõrgharidus referaadiga?

kuulasin-jälgisin siin, kuidas endised grupikaaslased, kes edasi õppisid, magistritööd tegid-kaitsesid. mõnda tööd nägin ka (kuigi ma ei saanud finantspõhjustel ise edasi õppida, saadeti mulle ikkagi midagi üle vaadata, eksole).
no ja nüüd on mul tõsine hämmeldus, et saabki magistri kätte sisuliselt referaadi eest. ehk töö eest, kus pole lisaks ülevaatele midagi muud. ei mingeid järeldusi ega muud analüütilist osa.
hea küll, see on pikk referaat, aga siiski. mul jäi karp taaskord lahti – ja seda ei juhtu viimasel ajal tihti. ning no selge, eks tudeng katsub alati nii lihtsalt läbi saada, kui võimalik – aga juhendaja? ja retsensent?
ausalt, ma olen vist väga karm mutt, aga magistritööna poleks mina sellist asja ilmselt kaitsmisele lubanud või oleksin sel juhul väga palju juurde küsinud.
tore, et mul selliseid õiguseid ei ole. puudub ju kasvõi vajalik kraad, näiteks.

tegelikult on mingi jube hommik. lambist hakkasin kella kuue ajal nihelema ja läkski kuidagi nii, et enam magama ei jäänud. kusjuures väsinud olemine on täiega, aga und ei ole. või nagu on, aga magada ei saa.
ja üldse, nii paljukest seda vihma siis oligi, nagu eile pool päeva?

pühapäevabrunch

Balti Jaama juures asub üks uus söögikoht, restoran Gusto. selle hotelli küljes seal. kunagi oli mingi imelik baar, sügisepoole müüdi seal päris häid sub-tüüpi võikusid ja nüüd on mõnda aega siis Gusto. tavaliselt ma sõidan sealt trammiga lihtsalt mööda ja vaatan päevapakkumisi, mis on hinnalt toredad.
eile sai sisse astutud ja ilmselgelt lähen veel.

pühapäev (et nädalapäevad sassi ei läheks)

endiselt roiutav palavus (oh uudist!). nagu eile üks tuttav soovitas, otsigu ma omale konditsioneeriga mees. mhmh, mõte on hea – ma võtaksin ainult konditisioneeri, mees ei pea kartma, et ma ta kallal näägutama jään 😛

peale seda, kui laps sai siis üleeile õhtul laagri poole teele saadetud, helistas ta eile päeval ja küsis, et kas ma talle järele ei saaks tulla. mh? nimelt ta hakkas nahka vahetama, nagu ta ise ütles (see teisipäevane neli rannatundi, eksole, ma ütlesin, et vana punane nahk koorub maha) ja öösel sääsed pinisevad, ta ei saa magada (teda häirib pinin, mitte niivõrd hammustused).
aga mina olen teadaolevalt kuri ema ja arvasin, et need nüüd küll põhjused pole. käskisin sääsetõrjet tekile natuke pihustada.
kui ma ta täna telefonis kätte sain, ei olnud tal väga aega rääkida. ‘jah, ema, kõik on hästi. jah, ma magasin hästi. me lähme nüüd metsa komme otsima’.
ahah. no hea, et niigi läks.

tänane paanikaosakond

selles seisus, kus mul on nädalapäevad ka juba sassis (laps ei käi enam koolis ju ka, et nädalavahetus kuidagi välja joonistuks), olin ma kindel, et ma ei kirjuta ka täna midagi. sest no mul ei toimu midagi erilist ja selle palavaga ei jookse mõtted ka mitte.

ja viimane ongi ilmselgelt põhjus, miks ma ikkagi kirjutan.
sest, küll mitte sellest palavast, vaid ma ei teagi millest, ajasin ma Väga Totaalselt lapse laagriaja sassi. ma teadsin kogu aeg, et selleni on veel umbes nädal aega – kuni täna lõunal mulle helistati ja väga imestunult küsiti, et miks mu laps ei tulnud.
mispeale mina oskasin ainult kökkmökk teha. ehk et jäin sõnatuks (mida minuga tihti vist ei juhtu) ja siis kokutasin midagi vastu.
sest täiesti idioodi tunne oli.
muidugi, kõik sõitu puudutavad mailid rääkisid transpordi orgunnimisest ja kellaaegadest, aga mitte kuupäevast 😛 kuid ikkagi, peale mõningast sobramist asjassepuutuvate mailide hulgs leidsin ma selle manuse üles, kus kuupäevad kenasti kirjas. ja nagu ma siin haiglajärgselt olen oma tühja kalendriga (ehk et ei ole vaja miljonit asja meeles pidada, et need ei kattuks), ei pannud ma seda kirja. sest no üks asjake püsib ju ikka meeles.
hah!
selle ainsa olulise asja koolilõpetamise ja jaanipäeva vahel suutsin ära puterdada. tubli ema, pole midagi öelda.

positiivne on see, et õnneks-õnneks on keegi veel õhtupoole sinna kulgemas ja mu laps haaratakse kaasa. muidu oleks pidanud ise selle maa maha kihutama. või mis nüüd mina, minust ei ole kihutajat, oleksin pidanud sugulasi-sõpru sebima. kuigi neid pakkumisi tuli ka kohe – ehk siis ka see oleks võimalik olnud.
nii et laps saab, küll hilinemisega, siiski kenasti laagrisse ja olukord on selles mõttes lahendatud. peale väikest mõtlemist (ja sõprade ning vanemate abi) said isegi laagrisse vajalikud asjad välja mõeldud. sest ma ju teadsin, et sellega on aega tegeleda maa ja ilm ja ma ei olnud veel hakanud üldse mõtlema.

aga mina olen sellest täitsa läbi, ikkagi selline ehmatus ja enesesüüdistus ja pinge.
jälle, õnneks mu vanemad, kelle juures poeg on, võtsid ka asja väga rahulikult ja suuresti tänu neile asjad ju kokku saidki.

ehk siis – ka tühja kalendri ajastul tuleb ikka vajalikud asjad kirja panna.
kuigi sellest ehmatusest võiks nüüd mõneks ajaks jaguda.