mitte, et ma poleks vahepeal süüa teinud. lihtsalt inspireerivat sööki on vähe olnud.
tegelikult on mõnest roast isegi pildid olemas.. kusagil mujal.
see retsept jäi külas kusagil ajakirjas silma, aga mitte päris täpselt meelde, nii et tegin sellest, mis mul on. lisaks pole aimugi, kas selline variant on netis olemas, nagu mul siin või mitte.
igatahes, meil tuli kuus pirukakest.
250g lehttaigent (meil oli 3 Mantinga lehttaignalehte)
1 muna
2spl piima
50g juustu
paar cm porrulauku
100g kuumsuitsulõhet
soola, valget pipart
pane ahi eelsoojenema umbes 205 kraadi peale.
löö muna lahti ja sega piimaga, eralda natuke pirukate määrimiseks.
riivi suurema hulga piima-munasegu sisse juust. haki kuumsuitsulõhe ja porrulauk, vala teiste ainete juurde ja sega, maitsesta vähese soola ja jahvatatud pipraga.
lõika taignast ruudukesed, täida need täidisega, suru ääred korralikult kokku, pintselda pealt muna või muna-piimaseguga ning saada ahju (plaadil ja küpsetuspaberil ikka) ca 20-25 minutiks.
ja kkk ei ole seekord kohvik kalamajas, vaid kino, Kumu ja köök.
eile nimetasin laupäeva küll kultuuripäevaks, aga noh, kuna laps oli laupäevaga paksult rahul (‘emme, ükskord on mul ka lahe laupäev!’), siis mõtlesin ringi.
ja üldse, eks lapsel on õigus ka. ma ikka teen temaga päris vähe igasuguseid asju. küll pole aega, ei temal ega minul, küll pole mul raha, küll lihtsalt ei jaksa. õnneks on lapsel teisi sugulasi, kes tegelevad igal pool käimisega. lihtsalt, jah, minuga koos ei ole liiga tihti lahedaid laupäevi, tõesti.
Skyfalli oodati siin juba ammu. nagunii, tuletati mulle meelde, jäid suvel nägemata Ämblikmees ja ee.. mingi muu sarnane asi. ma natuke lootsin, et äkki on nendest juba välja kasvanud, aga ei. eks ajalimiidiga (ja mitte ainult aja..) oli suvel ka kehvasti.
igatahes.
mina ei ole mingi Bondi-fänn, mul on teemast enam-vähem üldpilt ees. laps, näe, teab rohkem kui mina.
aga suurimat pahalast mänginud näitleja arvasin ma õigesti ära (heh, mitte nime, muidugi, aga no on see tüüp ja mänginud just seal, kus ma arvasin; aga ta oli seal üsna selline, et vabalt oleks võinud ka keegi teine olla ju) ning habemes ja 80ndate päikeseprillides Craig meenutas veidi hoopis BruceWillist (oh, kohutav, ma sain just aimu, et Die Hard, millest ma pole vist küll ühtegi osa vaadanud, saab veel järje).
visuaalselt häid kohti oli ka. üks mu lemmikuid oli see Šanghai-värk: õhtu, vastasmaja seinal mänglev sinakas reklaam, peegelduvad valgused ja klaasid. no ja Šotimaale sõidust oli ka paar kena vaadet.
aga Solarise kino meeldib mulle ikkagi rohkem kui CCP. esimeses on normaalne tasuta garderoob ja võimalus vabalt ka peale filmi nt wc-sse minna. teises on tasuline garderoob kusagil fuajees ning kui peale filmi on vaja wc-sse minna, siis umbes pead sealt küsima ja lintide alt läbi ronima. kusagil maja keldris on tasuline ka muidugi.
nojah.
kunstitunnis oli antud link, et lapsed viigu end kurssi ühe kunstinäitusega, mis hetkel Kumus üleval on. hm, mingil müstilisel põhjusel ei olnud laps seal käinudki varem, nii et mis me siin ikka netis tutvume, läksime aga kohale ja käisime kogu maja läbi.
üritasin ikka rääkida ka natuke, no midagi ma ju tean. laps vangutas pead ja kohati arvas, et ma võiksin kuss olla. no ma ju olin ka enamuse ajast nagunii..
igtahes ta nägi oma vajaliku asja ära ja paljud muud kunsti otsa. tal on täisa oma maitse ja arvamus olemas, tubli.
ma ikkagi täiega jälestan seda fotokat. niipea, kui ava muutub maksimaalsest natuke väiksemaks, on tulemus jama. st, mulle tundub, et see sõltub üsnagi avast. ja seda ma talle ette anda ei saa ka. veelkord, see jama avaldub pläsas. peab vist taas müüjaga ühendust võtma, oeh.
nojah, jalutasime Kumust ära, käisime NOPist läbi, kuid sööma sinna ei jäänud, liiga täis oli. mitte kõht, laps oli umbes nälga suremas vist, kohvik oli täis. lõpuks toitlustasid meid Pizzapoisid, aga noh, nende süsteem on ka muutunud, ei saanud enam võtmehoidjaga soodukat ja pizzatäidisega pizzataskule tuleb hinnale otsa, sest on rohkem koostisaineid kui taskule ette nähtud jms.
söödud sai, aga ikka oli kööki ka asja, sest mingid mõtted olid peas.
näiteks kartulisalat. ma ei tee väga tihti tavalist kartulisalatit, sellist vene mõjudega eesti oma. ometi oli see minu lapsepõlves nädalavahetuste püsisaatja, mu ema teeb siiani igal laupäeval salatit (alati ei ole kartulisalat, aga enamasti küll). kodune porgand kees magusaks, hapukurk on ka üsna magus, nii et maitsestamine oli trikk. ja üldse võiks sellega nüüd pool maja ära toita, koguseliselt.
(ja ma olen liiga väss, et nende kunstvalguses tehtud toidupiltide värve viisakateks tuunida)
peale viimast Meisterkokka oli mul mingi tiramisu-mõte peas. kohalikust kaubandusest sain aga odavat mitte-mascarponet ja sellega juhtus nii, et see kreem tuli maitselt väga hea, aga konsistentsilt väga voolav. seega oli tulemuseks küpsistega kausimagustoit ja see ei näinud piisavalt apetiitne välja.
igatahes, selle peale jäi üle päris mitu munavalget ja tegin natuke kohvibeseesid. ma ei ole mingi beseesõber ja ei oska neid teha; lisaks suutsin algul panna temperatuudi 125 asemel 175 peale 😛 aga see vist ei rikkunud midagi ära, ikkagi olid kauem ahjus, kui kõiksugused retseptid ütlevad ja lõpuks panin ventilaatori ka tööle. nojaa, muidugi, mul oli ka kaks plaati korraga sees 😛
laupäev on, teadagi, puhkepäev.
nii sain minagi juba enne kella üheksat diivanile selga puhkama.
radikatest vett välja lasta, et soe sisse saada, ei jaksagi enam.
täiega nõrk, ma ütlen.
mul on tunne, et natuke liiga palju tuult oli. kook (-suhkrukogus+punasedsõstrad) söödi kiitustega ära.
õnneks järgmisel nädalal veel ei toimu neid olulisi asju.
hommikul õnneks ei olnud vihmane. siis, kui laps uude kooli aktusele läks. esimesed piisad tulid, kui ta tagasi jõudis.
tegime hommikul akna all võrdluspilti ka. ma ei tea, miks ei ole varem pähe tulnud? lasteaia lõpuaktuse päeval sai tehtud akna all üks pilt ja oleks võinud ju igal sügisel teha. teisalt oligi praegu selline väga märgatav vahe. nagu mõni ütles, et jajah, vananedes inimesed jäävad pisemaks 😛
Uue Maailma festivalilt käisime me ka läbi. ma ei mäletagi, et ma seal päris nii palju vihma kunagi saanud oleksin. eks tühjem oli ka sellevõrra muidugi. ise ühepäevakohvikut teinuna on muidugi natuke kahju ka – inimesed on vaeva näinud, aga kliente veidi vähem, kui võiks.
soe piparmünditee käbidega köetud samovarist
õnneks neid vihmatrotsijaid seal jagus. sest eksole, pole vale ilma, vaid vale riietus. nagu minulgi, mul ei ole normaalset vihmajopet. aga olin sellega, mis on ja suur vihmavari oli ka abiks. poja jope on õnneks küll väga pädev.
tänase päeva koogi sai ta ka kokkulepitult mitte mingist peenest kohvikust, vaid samast festivalilt. ja ei saa salata, see koogilett oli väga uhke ning minu meelest paneb mõnelegi nn kohvikule pika puuga ära. tortidel oli ikka oma viis kihti, trühvlite sisse pähkel peidetud ning pavlovad nägid isegi minusuguse mittebeseearmastaja jaoks head välja.
hinnad olid ka vastavad, aga nagu ma lapse ülirahulolevast mõminast aru sain, seda väärt.
nurgake imelisest koogiletist
turgu oli seekord laiendatud, mitte kõik ei olnud Uue Maailma platsi ümbruses, suur osa oli ka Koidu tänaval. aga jah, oli aru saada, et ilmselt kõik ei olnud müümas, kes algselt plaanisid. ning paljudel ei olnud enne ühte asjad veel lihtsalt väljas, vaid organiseeriti mingeid varjualuseid.
meie suurimaks ostuks jäid nahast käsitöösussid lapsele. mitte mingid karvased, vaid lihtsad tavalised sussid. hind oli ka, võiks öelda, ebanormaalselt mõistlik.
juustud-kaljad-meed jäid meist maha. mis parata, seekord niimoodi.
kilukohvik
see oli üks lahe kohvik. tahtsid, ronisid ise akna alla ja kiluleivaga tagasi või siis toodi see sulle redelist 🙂
aga seal me ka ei söönud. soolasega toetasime hoopis kasse ehk et läks loosi paar (kala)suupistet Apla Miisu kohvikust.
tagasitee tuli läbi Kristiine keskuse, see oli ebameeldivalt täis. õnneks ei olnud meil seal pikalt vaja viibida.
nojah, kuigi poiss sõi seda imelist šokolaadi-karamellitorti, ei saa ju üks õige ema ka küpsetamata jätta. eriti, kui on hulk õunu, millega tuleb midagi peale hakata. natuke nuputamist taas, sest suurt kooki ei hakanud tegema (meil ei lähe ära ju tavaliselt) ning teadagi, kümnese poisi meelest peab enamvähem igas normaalses küpsetises olema šokolaadi.
muffinid, mis muud.. eestikeelsed retseptid olid ohtra rasvaga, nii et taaskord tui mugandus mõne ingliskeelse allika põhjal.
šokolaadi-õunamuffinid
70-50g võid
250ml piima
1 muna
500ml jahu (umbes 250g)
150-200ml suhkrut (õunte pealt vaata! 😉
2tl küpsetuspulbrit
2tl kaneeli
4spl kakaopulbrit, seda päris
150g tumedat šokolaadi
umbes 4 sellist õuna, mis mahuvad kenasti muffinivormi
šokolaadi-õunamuffinid
sulata või ja lase jahtuda.
haki šokolaad. puhasta õunad, soovi korral koori (mul on koduaia õunad, neid ma ei koori muidugi) ning lõika väikesteks kuubikuteks. aseta ahi sooja 190 kraadi peale. valmista ette muffinipann.
sega omavahel kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, kaneel, suhkur, kakao, hakitud šokolaad.
löö muna lahti (järgmine kord proovin kahe munaga, valmismuffinite konsistents on selline, et tundub, et üks muna juurde oleks hea) ning klopi piimaga ühtlaseks, lisa jahtunud sulatatud või, sega veel ning seejärel kalla kuivainetele. sega korralikult, vajadusel lisa veidi piima. kalla hulka ka õunad ning sega veel veidi.
jaga taigen muffinivormidesse ning aseta ahju, küpseta 35 minutit.
sellist nalja, et ma saan ühel päeval ühest poest oma lapsele kaks paari jalanõusid nr 39, ei saa ometi juhtuda. aga täna just juhtus. ehk siis must pidulik king ja, uskuge või mitte, must voodriga paeltega ja paksu tallaga poriking. mõlemad kodumaised, päris nahast ja kena allahindlusega ka.
müstika.
lõhepasta oli kusagil päevapakkumises 3eur. selle eest saime kodus mõlemad kokku end kooresest lõhepastast lõhki süüa 🙂
elu on õun! või ei.. tomat! 😛
õhtul, 3h hiljem:
täiesti sujuvalt maandus meile ka absoluutselt paras ülikond. et ehk laps ei peagi minema kooli meeste S suuruses pintsakuga, mis küll varrukast ja pikkusest polegi väga hull, aga õlast-seljast lootusetult lai.
täielik vedamine 🙂
kogu üleüldise väsimuse, loppisoleku ja hommikuse ärrituse (ikka üleväsimusest, ma arvan) kiuste kujunes päev tegelikult väga kenasti. tõusvas joones, võiks öelda.
hautise ettevalmistused
inimesed mu ümber tegid päeva. paar väikest head liigutust, natuke kaasamõtlemist, veidike tunnustust.. ei olegi palju vaja ju 🙂
õuna-mustikapirukas
hautis emme aia saadustest ning viimaste Marjasoo mustikatega õuna-mustikapirukas külalistele.
ja need mõnusad kolmehambulised naeratused mu diivanil..
Ayra
‘ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head’
aitäh, A. ja A. ja V. ja M. ja E. ja teised ka 🙂
mul on ikka vaja kena pisikest pirukavormi. selle punasesõstra-beseekoogi tegin hoopis ahjupoti põhjas. poolest kogusest ehk ühe munaga 😛 kahele paras. muidugi, ma olen magusa koha pealt koba, ei mõõtnud kõiki koguseid täpselt ja põhi tuli nats pudisev. aga maitselt hea, magus ja hapu on tasakaalus.
kohutav väsimus. selline päev, et kuni tegutsen, siis jaksan. aga keset päeva juba ütlesin, et ei, ma ei istu, sest siis ei jaksa tõusta.
‘you have best marketing I’ve seen around here‘ tõstis muidugi tuju. kuigi ma ei teinud oma meelest mitte midagi erilist. aga ilmselt eristusime keskmisest.
koju jõudes tajusin, et õues oli ikka päris külm.
kass on elusam, aga ikkagi vaatab isegi oma lemmiksööki kuidagi kahtlevalt.
keegi nagunii loeb kohe välja, et murepäev. natuke muret oli ka, panin puusse, täna on ju pühapäev, nii et ikkagi avastasime kesklinnas, et nüüd läheb kiireks ja sai viimaseks teejupiks takso võetud ning napilt jõutud.
murelitest (või on need kirsid, keegi ei tea :P) jäid küll umbes pooled puu otsa. ei ulatunud ja natuke liiga metsistunud puu oli. aga ega vähe ka ei olnud. eile oli ka hulk korjatud, ilma minuta. olgu lindudel ka rõõmu.
kuidagi sain oma 8 liitrit ühel või teisel viisil hoidistatud ning natuke kurke soola pandud. veel seda-teist ja kolmandat tehtud ning ülla, juba saabki magama minna. ma kartsin, et läheb kauem..
hommikuks jäid ka mõned toimingud küll, mille võinuks täna ära teha, aga mis ei põle.
laps, vaeseke, pidi tänase palavaga pikalt ilma konditsioneerita bussis sõitma. ehk on homme tal parem päev.
täna oleks olnud suurepärane City Marina päev.
(kurja, milline vahe on ülemisel seebikapildil, ometi heas valguses tehtud.. või siis ka sisuliselt ajaloolise korraliku kaamera pildil kehvas valguses)
puhkepäev peaks olema, aga no mis puhkus see on, ma küsin? õhtuks olen täiesti väsinud 🙂
igatahes, käisime Rannarahva Festivali kaemas. M. pakkus küll Rebala-Valkla vms tiiru välja (oh, OKO oleks sel juhul ka plaanis olnud kindlasti), aga sedapuhku jätsime selle pakkumise vahele.
palliga vette
keset päeva üleliia rahvast seal festivalil ei olnud just, eks enamik olid kusagil vees vist. siiski jõudsime paar tundi ringi vaadata ja asju teha. nende zorg-pallidega vee peale me ei läinud küll. ma isegi natuke oleksin tahtnud, aga poiss vaatas hinda, mõtles ja otsustas, et ei lähe. järjekorda ka ei olnud, oleks olnud lahe proovida. aga eks mõni teine kord siis.
müütati kala (värsket küll mitte), igast aedvilja, käsitööd, mett, leiba.. kalaneelud täitsa käisid, aga pole mõtet kokku osta, viimased päevad olen nagunii peamiselt kalavärkidest toitunud.
tuletornide näitus oli, lisaks valikule fotodele ja jutule olid puidust mudelid ka. muuseumis pidi olema see päris-näitus, aga aeg tuli risti ette, pealegi on laps seda näinud.
rannarahva spa
varjulises õues, miljonivaatega (sillerdav meri, jahid, Tallinna siluett) oli nn rannarahva spa. hoolituste hulgas olid muuseas ‘ahtrit vormiv rabarberilehtede mähis’, ‘kaislapeks ehk kõrkjatega vihtlemine’ ning ‘lõõgastav vobla nokkimine mereõhus’ 🙂
ma võtsin siiski hulka tavalisema protseduuri nimega ‘sügavsinine hoolitsus kätele meremuda ja meresoolaga’. ehk et käte koorimine ja mudamask ja õlitamine. kui ma hinna ütlen, siis ei usu seda keegi: 1 (üks!) euro! piparmündivesi oli tasuta.
kuuekordne köis ja õnnenael
lastealal olevad asjad on minu kutile muidugi juba liiga titekad, küll aga leiab ta juba tegevust mujal. kalanahkade rebimise võistlusel (mille võitis muide üks itaallane) ta ei osalenud, ergomeetriga (miks seal oli kirjas, et maismaal aerutamine, kui see oli ometi sõudmine?) ei sõitnud. küll aga keerutas ta kokku kuuekordse köie (seal pidin mina ka aitama ja Rannamõisa laevaseltsi tüdruk muidugi sättis samuti, ilma temata ei oleks küll see asi välja tulnud) ning tagus (sama seltsi sepa abiga) omale ühe päris sepisnaela. eks näha oli, et linnapoiss ja pole haamrit väga käes hoidnud, aga sõbralik sepp jagas kenasti juhtnööre 🙂
otse aiast 🙂
üldiselt on kätte jõudnud see mõnus suveosa, mil igasugune saak hakkab valmima. täiesti hindamatu aeg. ma ei ütle, redised-rabarberid jms on varem, aga nüüd on kõik muu: tomatid, herned, vaarikad, salatid, harvendusporknad, rullkõrvitsad, sõstrad.. mul on tegelikult lausa piinlik, et ma jõuan nende lähedale harvemini, kui võiks. ja kurkidega on sel aastal kuidagi halvasti, alles hakkavad tulema. st see on küll meie isiklik probleem, mitte üldine.
sissetegemisruumi mul ka väga ei ole ja ilmselgelt on see tegemisrõõm mu puhul suurem. söömisega on meil lood natuke kehvemad. st mõni asi läheb kenasti ja mõni vähem. et meie hoidised peaksid olema pisemat mõõtu, pooleliitrised purgid-totsid jäävad suurteks.
aga samas ei saa, aina enam tahan ise midagi külma või purki toppida.
vaarika-martsipani-toorjuusturull
kookidega on mul, nagu mainitud, kehvasti, sest ma ei suuda teha nii väikeseid koguseid, et meile kahele paras oleks. seekord aga ei suutnud ma neile vaarikatele mittekuidagi vastu panna ning tegin sellise rulli. tegelikult oli neljapäevase Maalehe Targu Talita lisas mingi vaarika-mandlirulli retsept, mida ma siis kohendasin. no näiteks ei suutnud ma martsipani riivida, vaid rullisin õhukeseks sinna vahele.
infoks veel, et põhi on kolmest munast, siis ongi see martsipanileht, siis vahustatud 35% koore ja maitsestamata toorjuustu segu (pooleks umbes), siis lõikusin vaarikaid peale ja keerasingi rulli. peale koore-toorjuustu segu, riivšokolaadi (sest üks õige kooks peab sisaldama ka šokolaadi, nagu mu laps teatab; ühtlasi ei pidanud ma siis seda segu kuidagi kunstiliselt sinna rulli peale panema) ning mammusid.
ma nüüd võtsin kohe pikalt hoogu, et kirjutada. sest viimase kümnekonna päevaga, mil ma olen suures osas olnud harjumuspärasest tsivilisatsioonist (loe: Tallinnast) eemal, on muidugi väga palju toimunud. lausa nii, et ma juba muigasin, et mu poolest võib suvi nüüd otsa ka saada, sest mul on umbes kõik tehtud. ka need tegevused, mis aastaid on pigem augustis olnud. et ehk Lätis ja Marjasoos ära käidud. kummalisel kombel olin ma nende vahel isegi oma 27 tundi Tallinnas. ma ei saa öelda, et kodus, sest üsna suure osa sellest ajast olin ma lausa tööl.
nii et nagu ma kevadel juba pakkusin, tuleb suvi (ja eriti juuli) tihe – kuigi kõik ei ole just samad plaanid, mis siis olid.
igatahes.
kogu tee Riia lähistele olin ma roolis. teadagi, mulle meeldib ju sõita ja selles mõttes oli sõbranna õnnetu kukkumine minu jaoks natuke hea.
lõunasöögipeatus Pärnus oli ühe komisjonipoe kõrval, kuhu me peale sööki pojaga läksime. meie toidud toodi varem ja seega lõpetasime kiiremini ning ei jäänud ootama. nojah. akordion jäi ostmata (nali, see ei olnud plaaniski), kuid Ojakääru Džässmuusika sai mu poja omaks ning ta enamvähem röögib, kui ma üritan seda puudutada.
Saulkrasti rand
Saulkrasti Jazzile jõudsime lausa paaril õhtul. jälle vedas, et meile auto usaldati, muidu oleks just tagasisaamine olnud veidi problemaatiline. kuigi Riia lähistel käib ronge ikka tegelikult mõnusalt tihti, mitte nagu meil siin. laps muidugi ei saanud küsimata jätta, et kui nad Lätis neid elektrironge toodavad ja perroonid on madalad, miks nad ikka siis veel kõrgeid ronge teevad. no mina ka ei tea. sest tootmisprotsessi muutmine on kallis?
Raimonda Macata Quintet RM5
kontserditel oli poeg muidugi sillas. üllatuslikul kombel tunnistas ta lemmikuteks bigbändid ja selle Raimonds Macatsi kvinteti (nimetähtede kattuvus poja omaga on kokkusattumus :P). ometi oli seal noortebände, mis tegid ju iseenesest lihtsamat muusikat. aga ei. ma olen juba tegelikult aru saanud, et ta võib üsna keerulisi asju kuulata, kui vähegi tahab.
ma muidugi ei tea, kui palju teda mõjutas see, et Raimonds on ka Villu Veskiga koostööd tegev artist..
samas oli veider see bänd, mille tasuta kontserti ühel päeval kuulasime. nimi La Petite Paris vihjas küll, maitea, võibolla teatavale salongimuusikale, kuid, oh õudust, sisuliselt oli tegu suures osas soome laevadelt tuttava humppaga või millegi sarnasega. isegi päris toredad lood esitati mingis üsna veidras seades, mis ikka ja jälle meenutas Lauantaitansse (kunagi oli mingi sarnase nimega saada Soome telekast, sel ajal, kui ametlikult seda vaadata ei tohtinud. mingi bänd mängis ja inimesed tantsisid, ikka soome-stiilis tangot jms, mis, teadagi, erineb väga sellest, mida muu maailm teab). eks oma osa oli sellel, et bändi juhtliige oligi Soomest.
Ecolines oli täiesti okei, eriti nende imelikult odav piletihind. aga võileiva ootamine tunnike ei olnud seal okei. nad ei pidanud seda ju tegema ometi.
Suur-Emajõe algus Jõesuus
kuigi Läti see osa, mida ma tunnen, on täis luitemetsi ja liivaranda, on meie oma pisike Eesti kesksuvel ikka täiesti vapustav. keskpäevane juulipäike on pleegitav, aga õhtul on värvid pehmed ja soojad. sellistel hetkedel on mul kahju, et kaameratega natuke kehvasti on.
saunamaja oli tuttav ja ootel, uus elumaja algul natuke võõrastav – sisseelamata. köök tegi kadedaks.
nahkhiiri veel ei liikunud, sirtsud olid veel üsna vaiksed, suur korje oli alles algamas.
kukeseenesaak
õuealune oli kukeseenepoisse täis, pererahva lahkel loal võisin need ära korjata. natuke saadeti kaugemale ka, üks jupp juhatati kätte.
mul on nende metsaskäimistega väike probleem, st suvaliste metsadega. et kui ma asustatud kohas viskan korra kaardile pilgu peale ja muudkui orienteerun, siis mets suudab mind üllatada. oma meelest liigun ühes suunas ja tean täpselt, kus on auto või mingi muu orientiir – aga no ei ole! liiguvad vahepeal ära! et ehk ma suudan toimetada metsas, kui mul on kas keegi kaasas, kellel on sealne kohataju parem või kui mets on piisavalt hõre, et orientiir näha on.
ja vot selles mõttes on Marjasoos hoovi peal ja lähiümbruses korilusega tegelemine meeldiv ja ohutu (siinkohal mainin, et ega võõraid sinna niimoodi ei lubata mitte). seeni korjates olid lausa mõned hetked, mil maja ei paistnud, aga siis tuli kuuse tagant välja astuda 🙂
mustikaverine käsi
‘ema, sul on oodata karmi kättemaksu, sul on käed mustikaverega koos!’, teatas poeg mulle ühel hetkel. tõesti, mõne männi ümbert olin ma ‘mõrvanud’ mitmed mustikad. ega seal aru saada ei olnudki, et keegi noppinud oleks. madala pingi oleks pidanud saunast tooma, jalad väsisid ühe koha peal kükitamisest ära.
meenutasin vanaema, kes juba siis, kui ta liikumine oli problemaatiline, Hiiumaal sugulaste juures jalutaski karkude ja taburetiga metsaserva (mis oli üsna maja kõrval), korv veel ka näpus ning siis tabureti abil seal mustikaid korjas. ikka et ümbrus tühjaks, korv natuke kaugemale maha ja taburetile toetades seda samas veidi edasi nihutades.
metsatäis mustikaid
sinikaid oli ka tegelikult, juba kaugemal, päris palju. aga siis ei olnud enam mahti korjata. pealegi on see sarnasem sellele põllumustikale, mida seal hektarite kaupa nagunii on. eksole, ma usun, et pererahval oli niigi lõbus vaadata, kuidas ma seal metsmarju korjan, kui kohe-kohe on korjajad põldu minemas.
uute põõsaste hulgas avastasin muuseas ka sellise, millel mustikad kergelt karusmarjamaitselised. või siis olid need lihtsalt veidi toored veel.
metsmaasikaid sain ka natuke. õige aeg on juba läbi, nii et nö järelnoppimine. sügavkülma sain ikka mõnegi pannkoogiportsujao kotikesi metsmaasika-toormoosiga.
aga ei saa mainimata jätta, et mul õnnestus maasikakorjamise käigus ämbrike kaks (!) korda ümber ajada. eksole. esimene kord süüdistasin viltust maad, vale tuult ja liiga kuuma päikest 😛 teine kord hakkasin mõtlema, et viga on vist ikka äkki minus. liiga vana või midagi? igatahes ehk oleks mõistlik järgmiseks korraks hankida see titekauss, mis kunagi ümber ei lähe. ma ei suuda seda praegu välja guugeldada, aga on mingi selline ufo olemas. tõesti.
murakapoeg
murakaid, mille lehti metsaalune või vähemalt rabasem osa sellest täis on, oli vähe. ja mitte, et oleks ära korjatud, külm olla liiga teinud. järgmiseks aastaks pidi aga head muraka-aastat lubama. no ja seal oli piisavalt kasuvkohti, kuhu ma julgeksin ka minna.
Valguta Mustjärv
Mustjärve õõtsikule (mida tegelikult pildil ka natuke on) ma väga kaugele kindlasti ei julge minna. need mõnedki meetrid olid päris hirmutavad, kuigi tundusid veel üsna ohutud, mingi rajakegi oli tajutav. aga lääne poole jääv aeglaselt kinnikasvav raba (vähemalt ma oletan, et laudtee viis üle sellise asja, kõik märgid viitasid kirjutatule) on ilmselt küll väga kindel. teisalt liigagi, arvata, et see on korjajaid täis (nagu metsaalune oli mustika- ja seeneotsijaid ikka tihkelt täis).
pohlad valmivad 🙂
kui Eestis levinuim tänavanimi on mitte Pikk tänav ega Aia tänav, vaid hoopis Pargi, siis Mustjärv ja Valg(e)järv on üsna kindlalt levinuimad järvenimed. ma ei kontrollinud seda väidet muidugi, nii et see ei pruugi tõele vastata. loogika ütleb lihtsalt.
konkreetse järve vesi on kalda ääres vaadates, heh, must. kallast ei ole, rabajärv ju. ning isegi järveäärel jalgrajakesel kõndides on tegelikult teada, et kusagil sealsamas männijuurte all on ikka turvas. kallast õieti ei ole, on õõtsikuid, roostikku või koheselt sügavaks minevat vett. et vaatad mustavasse vette ja tajud, et ups, oled mingi imeliku pinnaseriba peal, mille all on ka umbes vesi. vesi ise ei olegi nii sügav, küll aga on seal tihkelt muda.
mingi riisiline kasvab seal ka, aga ma ei mäleta, mis täpselt.
Võrtsjärv, Vehendi
ühel kenal õhtul viidi meid Valguta poldrile, mida nüüd ei ole aastaid enam tühjaks pumbatud. lindude poegmisaeg oli juba läbi ja seega masse ei olnud, ka ei tunne ma ise neid. küll aga poseerisid meile kormoranid ja mõnedki pardilised. hallhaigrule lisaks oli seal ka haruldasemat hõbehaigrut ning kaugelt nägime mingit kotkalist ka lendamas. kalamehi nägime ka 😉
teeservalt nokkisime natuke metsvaarikaid, ühest kohast sai suure pundi pune kaasa.
kolm kooki
miskipärast juhtus nii, et tegime kolmel õhtul järjest kooki. kõik olid sellised, mis tahtsid üleöö seista: maasikaunistus (sest me korjasime aedmaasikad ära), küpsisepõhjal jogurti-kohupiima-mustikatort (retsept on inspireeritud siit, kohendasime vastavalt võimalustele ja sisetundele; no ja tegime, sest see on mustikakook) ning täiesti tavaline küpsisetort (sest see oli perenaisel juba enne meie saabumist plaanis).
kõik söödi ära 🙂
saiavili
vili on valmimas. kas seda peab kuidagi kommenteerima?
viljapõldude vahel sõites meenus Ruja ja Rannapi vähemtuntud (vähem kui ‘Ilus maa’ siis) kantaat ‘Sõõm õhku’, minu mälu järgi Leelo Tungla sõnadele, täpsemalt just see katke, et ‘põllul loob noor rukis juba pead, iga kõrs täis lootust’ (linki ei saa, sest seda ei ole kuskil olemas, vähemalt mina ei ole leidnud ning minu südametunnistus ei luba seda üles panna ka). kuigi jah, pea on loodud ammu juba. ikkagi.
antud kantaadist veel, seda peetakse nõrgemaks, kui ‘Ilus maa’, aga minu meelest on need lihtsalt väga-väga erinevad ning neid ei saa võrrelda.
igatahes, neid põlde vaadates, taaskord samast loost: ‘suvepäeval heledal millestki meel on hell’.
leivavili
Põhjaka mõis sai ka ära külastatud. kõht oli liiga täis ja aega ei tahtnud väga kulutada, nii et soojad road jäid maitsemata ja isegi üks vale kook sai liiga hilja ära fikseeritud. pool kooki oli selleks ajaks juba otsas ja kiidetud.
maitsetaimed ja tomatid kasvasid nunnult sealsamas õueterrassil. ruumi oli ka vist seeõttu piisavalt, et istuda sai ka õues.
Põhjaka bruchettad
novot. mõned lühidad katked.
igatahes saavutasin ma seisu, kus üks nädal on praktiliselt kadunud. arvutasin, et nii, selle järgmise asjani on veel kümmekond päeva.. aga kuupäevad ei klapi mitte. no ei ole jah, mõni üksik päev ainult! (mida ma nüüd küll puhkuse ajal teen, kui väljaspool puhkust nii karmilt puhatud on, ah?)
kesksuvi.. ja ärge tulge ütlema, et ei ole ilus suvi!
