400—600 g liha
3 l vett
soola
4—5 porgandit
6—8 kartulit hapukoort maitserohelist
Liha panna külma veega keema, eemaldada vaht, keeta poolpehmeks, lisada sool,
ribadeks lõigatud porgandid ja kaalikad, lõpuks kartulid, ja keeta kõik pehmeks.
Lauale andmisel panna supisse hapukoort ja puistata peale maitserohelist.
Rubriik: toit
Aedviljatoidud
Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem
kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati
tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud
kaalikas oli vaga maitsev.
XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt
umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks
toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel
põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse,
mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema
lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte
vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või
kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda
kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks
tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi
kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima
sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite
kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest
koorimisel läks osa kartulisisust kaduma.
Rahvatoidud
Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid
heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi.
Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa
asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu
laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna
juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask
külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne.
Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-,
kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha,
kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul
asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga
putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel
piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või
putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu
savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid..
Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma
märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud
kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult
taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua
otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema
läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast
söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema,
kutsuti see alati leiba võtma
XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima
uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates.
Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud.
Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid
suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi
toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest
ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud
hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama
talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused
küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või
riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade
toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad
suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli
leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu,
pada, roog, nüüd köök, katel, supp.
potihõrgutis
et ma suuresti mõtlesin selle koha teha, et ka vanemaid retsepte näha oleks, siis veel üks siia. originaalkuupäev on 02.12.02 🙂
500 g vasikaliha
750 g kardulast
200 g tomateid
50 g tomatipastat
300 g baklazhaane (ka munataim – kes k…t küll sedaviisi tõlkis?!)
100 g suitsuribi
pool sibulat
peterselli, basiilikut, küüslauku, loorberit, pipart, soola meki järele
Savinõusse (nonii 3-4 liitrisesse) või keraamilisse kuumust kannatavasse nõusse panna hakitud sibulaga segatud kartulikuubikud. Väikseteks tükkideks lõigatud vasikas koos baklazhaanidega, mis eelnevalt pannil suitsuribiga praetud, sinna potti järele. Pipar ja hakit’ roheline pääle raputada. Tomatipasta tuleb pisukese buljonksiga lahjendada, millesse pressida ka küüslauk. See ka sinn potti ja siis sool ja pipar takkaotsa.
Hauta ahjus kenaste pehmeks ja enne hautamise lõppu aseta pääle terved!!! tomatid.
Vat nii, keele viib minema kui naksti.
Volks
pariisi aedviljasalat
miks see salat just pariisi on, ma ei tea. igatahes sellise nime all see mu ema retseptide märkmikus (väga kulunud märkmik) igatahes seisab ja meie peres on seda tehtud nii kaua kui ma mäletan. hea vaheldus makraga riisisalatitele, mis praegu eriti levinud on.
130g riisi
2-4 porgandit
200g rohelisi herneid
200-300g doktorivorsti
150g majoneesi
2spl õunaäädikat või -veini
soovi korral 1-2 õuna
maitserohelist, soola
Keeda porgandid ja riis. Pane riis nõrguma. Porgandid lõika ristkülikukujulisteks tükkideks, samuti vorst ja õunad. Vala salati koostisained kaussi, peale vala majonees, õunaäädikas, raputa peale soola ja maitserohelist. Sega korralikult ja lase umbes tund aega jahedas seista. Serveerimisel võid kaunistada värskete tilli- või petersellilehtedega.
Põrgust päästetud siga
tulles vastu fazzu soovile, kopin siia selle retsepti. ühtlasi tänud autorile! 🙂
Valmistada juhul, kui on vaja hädasti kaitsta käntsakat parimat sealiha riknemise eest. Põhjuseks näiteks see, kui ilusal kevadpäeval koos 25-kraadise sooja saabumisega külmkapp untsu läheb(või midagi sinnapoole).
Vaja on:
Mida parajagu kodus on, sest nagu eelnevalt mainitud, tegu on häireolukorraga ning poest midagi tuua ei jõua. Hea oleks, kui leiduks selliseid asju:
musta pipart
soola
mingit tsitrusvilja, näiteks sidrunit
küüslauku paar küünt
oliiviõli
üks korralik mugulsibul, hädapärast ka paar väiksemat
rohelist sibulat, peterselli, sellerit, porrut vms. rohelist
mõistagi hea seaprae tükk
Tee nii:
Võta küüslauguküüned ja purusta ära. Kuidas iganes parem on, mina vajutan nad tavaliselt lihtsalt kahvliga mudruks. Võta liha ning määri kokku sellesama küüslaugu, soola ja musta pipraga. Lisaks pigista sidruni seest mahla, saab tummisem. Võta lihatüki suurusega sobiv malmpott, ahjuvorm või lihtsalt kõrgema servaga ahjuplaat. Pane liha anumasse, kalla sinna natuke vett(sortsu võid õli ka panna aga esialgu tuleb rasva ka liha seest) ning pista kogu see värk umbes tunnikeseks korralikku kuuma ahju. Vahepeal võid lihatükki paar korda ümber keerata, nii saab ta ühtlaselt pruun. Vaata, et vett väheks ei jääks!
Tunni aja pärast lisa juurde sibulakettad ning kõikvõimalikku mitte-väga-peeneks lõigatud rohelist. Nüüd võib olla vaja ka sorts oliiviõli panna, et asi väga kuivaks ei läheks.
Eksperimenteerimise koht: mina siinkohal potile kaant peale ei pannud. Võiks aga panna, sest äkki saab mahlasem.
Igatahes, pista lihake uuesti ahju ja küpseta senikaua, kuni valmis on. Peaks hea saama.
Kogu see värk võtab umbes 1.5-2 tundi aega, aga vahepeal on piisavalt aega, et jõuaks rahulikult natuke külmkappi parandada. 🙂
Tarvitada:
Seespidiselt. Võib soojalt, koos keedukartuli, mädarõika ja pitsi parema viinaga. Midagi hullu aga ei juhtu, kui ta maha jahtub. Mis taga siis teha, eks mõtled ise välja.
Teie terviseks.
tomatisalat
ja veel üks Volksu retsept kohe otsa:
5 tomatit
2 kõvakskeedet muna
2 supilusikut väikesi rosinaid
2 supilusikut maitsestamata jogurtit
soola, pisut suhkrut
pisut äädikut
pool teelusikut sinepit
Tomatid viiludeks. Munakollased hõõrtuakse pisukse suhkruga lisatakse napp äädik ja jogurt. Segatakse tomativiiludega segi. Hakitud munavalge pääle. Tillioks otsa.
Volks
mõnusalt lõhnav lillkapsavorm
esimene tänane Volksu retsept. uskuge mind, luba on olemas 🙂
Lõhnavad lilled
1 suur lillkapsapää
100 g toorsuitsupeekonit
supilusik võid
2 supilusikut jahu
3½ klaasi piima
2 muna
riivitud kõva juustu
tüümiani, soola
Lillkapstas soolasesse vette ja pehmeks vuhistada. Ahjuvorm võiga määrida ja kapstas sinna tükkadigi sisse. kapstatükkide vahele toorpeekoniribad. Pannil lastakse või jahuga kokku ja jupiti piim valatakse manu. Sool. 10 minti lastakse pannil sirrata. Kui soust jahtunud, segatakse är hõõrutud munad ja hakitud tüümian tollele sekka. Valatagu see kraam lillkapsta pääle kõik. Ja pähe veel riivjuust. Ahjus küpseks ja lauale.
Vein: siia sobib chardonnayd juua kenasti.
Volks
pildi ja modifikatsiooni leiab siit.
vürtsikad juustuküpsised
ootan juba terve päeva, millal fikon oma suurepärase jänesehautise retsepti üles paneb (tõesti, läks napilt, et ma panni lakkuma ei hakanud :P). aga seniks pakuks hoopis küpsiseid. on sellised soolased ja sobivad hästi õlle või veini kõrvale, aga lähevad ka niisama alla.
300g jahu
300g riivitud Shveitsi (või mingit muud pikantsemat) juustu
300g võid või margariini
2 muna
muskaatpähklit, cayenne- või chillipiprapulbrit
seesamiseemneid, purustatud mandleid, köömneid
määrimiseks 1 munakollane ja 1spl piima
Vahusta kausis rasvaine. Lisa ükshaaval munad, eelmine tuleb enne järgmise lisamist korralikult rasvainesse segada. Seejärel sega taignasse jahu, lisades seda vaheldumisi riivitud juustuga. Maitsesta muskaatpähkli ja piprapulbriga. Pane taigen toidukilesse ja aseta umbes üheks tunniks külmkappi.
Seejärel rulli taigen jahuga kaetud laual umbes poole sentimeetri paksuseks ja lõika koogivormidega küpsised välja. Pane ahi sooja 180 kraadi peale. Sega omavahel munakollane ja piim ning pintselda küpsised seguga. Puista küpsistele seesamiseemneid, mandlilaastusid, köömneid vastavalt maitsele.
Küpseta umbes 10 minutit.
maitseaineid võib panna üsna palju, nii et taignas ikka tunda on. muidu lahtub kuidagi ära küpsetamise ajal 🙂
ahjus on mul ka kauem olnud kui 10 minutit. seni kuni pealt kuldseks saavad. minu kogemus ütleb, et kui neid küpsetada siis, kui muu pere kodus on, kaovad need küpsised kiiremini, kui uus portsjon ahjust välja tuleb..
kaubamaja ja vein
.. ei käi kokku, nagu ma jälle kord äsja tõdema pidin. miks ei võiks ühes kesklinna ennast eliitpoeks pidavas asutuses olla normaaaaalset veinivalikut? midagi sealt ju leiab, aga valik on .. veider. carmenere’i, mu lemmikut, oli täpselt 2 sorti. seekord siis valisin 1997a tempranillo hispaaniast.
järgmine kord teen ikka tingi sisse ja astun stockmanni alkoholiosast läbi.