ma tegin selle aasta esimese gazpacho ära. jube hea tuli.
retsept on endiselt siin ja nüüd lisasin pildi ka 🙂
Rubriik: toit
singi-tomati-kodujuustu-quiche kerge salatiga
tõesti-tõesti – see oli minu esimene quiche. otsa sai lausa hämmastavalt kiiresti.
tegelikult on quiche retsepte netis saadaval küll ja küll, aga nagu mulle just öeldi, et villaseid sokke on ka nett täis, aga ikka pannakse juurde. no mina panen villased sokid küll jalga 😛
aga olgu, asja juurde. 24cm vormi tegin, kogused siis selle järgi. ja nagu ikka, ega mu retseptid väga kaalujälgijatele sobi. ning sõna ‘pirukas’ on suupärasem 😛
taigen:
250g jahu
150g võid
veidi soola
2-3spl külma vett
täidis:
4 muna
200ml 35% koort
100g Farmi maitsestamata toorjuustu (toatemperatuuril)
200g suitsusinki
2 tomatit
2tl hakitud värskeid ürte (basiilik, tüümian, rosmariin)
veidi soola
salat:
1 pea frillice salatit
1 pikk kurk
200-300g tomateid (kirsstomatid on parimad, aga ka muud sobivad)
1 keskmine paprika
3-4 päikesekuivatatud tomatit
1spl balsamveiniäädikat
2spl kvaliteetset õli (ma ise olen kasutanud valge sinepi õli; aga külmpress-oliivõli on muidugi väga sobilik)
1tl suhkrut
0,5tl soola
veidi jahvatatud valget pipart
taigna valmistamiseks peavad ained olema külmad. aseta või, jahu ja sool suuremale lõikelauale ja haki kiiresti suure noaga ühtlaseks pudiks. kasuta kindlasti võid, mitte margariini. lisa vesi ja mätsi ühtlaseks taignaks 😛
rulli küpsetuspaberi peal vormipõhjast veidi suuremaks, pane teise küpsetuspaberiga kata vormi põhi. aseta nüüd vorm taignale ja keera osava liigutusega kogu kupatus teistpidi, nii et taigen on vormi põhjas. käte abiga kohenda taigent, kus vaja. servad peavad ka kenasti jääma.
aseta vorm külmkappi, vähemalt pool tundi peaks seal seisma, kui võib ka pikemaks ‘unustada’.
kuumuta ahi ca 220 kraadini. torka taignast puutikuga läbi mõned augud, et õhk küpsemise ajal alt välja pääseks ja tainast ‘kummi’ ei ajaks. aseta põhi ahju, ca 5 minuti pärast alanda temperatuuri 200le kraadile ja küpseta veel umbes 10 minutit.
vahepeal valmista ette täidis. koori tomatid ja viiluta. haki suitsusink kuubikuteks. mikserda kokku munad, koor ja toorjuust. lisa veidi soola.
nüüd peaks põhi küps olema. võta see ahjust välja, aseta põhjale ühtlaselt singikuubikud, nende peale laota tomatikettad ja puista ürdid. nüüd kalla kõige peale muna-koore-toorjuustutäidis.
aseta ahju ja alanda veel veidi temperatuuri (ca 190). küpseta ca 30-40 minutit, küpsust võid kontrollida puutikuga.
kuni quiche küpseb, on hea aeg valmistada salat.
rebi salat tükkideks (võid kasutada ka mingit muud meeldivat salatit või frillice ja lollo rosso segu), kirssomatit lõika neljaks, suuremad sektoriteks. kurk lõika pikuti pooleks või neljaks ning seejärel mitte väga õhukesteks viiludeks, puhasta paprika seemnetest ja viiluta samuti mitte liiga peenikeseks. tükelda ka päikesekuivatatud tomatid.
vala salatikastme ained (balsamico, äädikas, suhkur, sool, pipar) väikesesse kaanega purki ja loksuta seal korralikult segamini ning seejärel vala salatile ja sega salat läbi. jäta lauale seisma, kuni pirukas valmib.
quiche on väga hea ka siis, kui on üleöö külmkapis seisnud.
laupäev, kalaturu ja Kalamaja päevade päev
ma pidasin plaani tänane päev kenasti koos piltidega kirja panna. tundus juba, et ei viitsigi, aga võtan end siiski kätte 🙂
esimene peatus oli uus kalaturg Vanasadamas. eile õhtul kella 8 ajal oli plats veel üsna lage ja käisid ehitustööd. kui me sõbrannaga lõuna ajal sinna jõudsime, oli hullumaja. massid olid meeletud. aga kalast oli selleks ajaks alles ainult selline, mida poestki niisama saab. värskest kalast oli veidi turska, väikeseid latikaid ja punast kala. ühesõnaga täielik pettumus. ma muidugi ei lootnud, et on hullult midagi (no me oleme selline imeline mereriik, järvi täis, kus kohalikku kala kätte saada on ikka päris raske), aga kui turg peab veel mitu tundi lahti olema, et siis enam pole midagi õieti võtta.. tjaa.
ma saan aru küll, et nad polnud sellisteks massideks valmis. aga tegelikult huvitab mind ikkagi rohkem see, et miks kodumaist kala ikka nii vähe saada on? nüüd küll on juba suurpoodides ka midagi – samas ma tean ju, mis hinnaga saab kalamehelt ja näen poehinda ja see vahe on ikka Väga Kohutav. kuigi selge see, et kui sel ajal oleks olnud seda 10-kroonist räime, siis ma ei oleks seda ostnud. 10 krooni eest saan ma räimefileed piisavalt oma vajaduste rahuldamiseks ja puhastamisele kuluv aeg (+ rapped, mida mu kass ei söö) jääb ära.
aga ma loodan, et see asi areneb ja soovin kalaturule pikka iga!
peale kümmetkonda minutit kalaturul suundusime Kalamaja päevadele. sinna oli tung märksa pisem, aga Kalma sauna hoov oli igatahes põnevam kui kalaturg. kala seal ei olnud, aga oli vorsti ja Tagurpidi Lavka oli kohal ja Velonaut ja siis veel mingeid lette ja massaa˛i tehti ja laval ja lava ümbruses oli ka tegemist. ahjaa, voolida sai ka kohapeal ja mõned söögikohad ja seistme või kaheksa kassipildi hulgast sai oma lemmik valida 🙂
teine sõbranna käis oma lapsega raamatukogus muinasjuttu kuulamas ja midagi tegemas ja pärast pidi tsirkuseetendust ka minema vaatama.
Kalma sauna poolt hakkasime jalutama Telliskivi kirbuka suunas, teele jäi suurepärane Bioteek. ajasime Kadriga mõne sõna juttu ja tegime sisseoste – millest enamiku jätsin poodi ootele 🙂 no ei olnud ju mõistlik nt rõõsa koore ja võiga ringi patseerida. igatahes oli lisaks muule müügil seal ka potis maitsetaimi ja üks basiilikupõõsas kolis minu kööki – ma loodan, et ehk ikka jääb kasvama.
Kirbuturg algas mitme põneva ehteletiga. korjasin sealt usinasti visiitkaarte ja flaiereid, et kodus rahus edasi uurida.
muu kirpar oli suhteliselt tavaline, erandiks veidi suurem kogus rohelisi taimi.
mina seekord küll ei saanud midagi, sõbranna aga sooritas paar sisseostu. muuhulgas väga lahedad chopstickid, mustriga ja värvitud ja puha.
järgmine käik oli jaama turule, sest sõbranna sai kirbukalt küll kilo kodumaist mugulsibulat kätte, kuid küüslauku polnud ikka veel. lisaks oli plaan teise sõbranna Kalamaja hoovi maha potsatada mõneks ajaks ja selleks pidime natuke näksi kaasa ostma (lisaks Bioteegi päikesekuivatatud tomatite miniquiche-dele).
päris veider oli näha mingit veidrat küüslauku kirjaga ‘eesti’. no sealt ei osta ju põhimõtteliselt – sest ei olnud need eesti omad ühti. aga ühel tädil olid küll kodumaised, no silmaga teeb vahet. ei olnud värsked muidugi. üks pesa oli kümnekas ehk päris kallis.
aga küllamineku nänni saime kätte 80 krooniga, see sisaldas kilo marineeritud kalkunit grillimiseks + salatinänni.
järgnes jalutuskäik hoopis teise Kalamaja serva, pargi nurka.
sõbranna oli hakanud juba grilli soojaks ajama ja ta laps kargles batuudil. sealsamas, kus koos minu lapsega neljapäeval vihma käes kareldi.
kuna neil oli plaanis minna tsirkust vaatama, nagu eespool juttu, polnud meil tegelikult aega süte täielikku valmimist oodata. aga liha see ei rikkunud. liha tulele ja lihtne salat kiirelt valmis: tomat, kurk, roheline paprika, sool, pipar. ja esimese nälja peletamiseks miniquiche-d.
juttu ka kõrvale. näiteks sellest, kuidas maja teisele korrusele korterit saada ja üldse, et võiks sõpruskonna maja teha, koos ühise sauna ja pesuköögiga. oleks ju soodne ja mõistlik. aga no ei ole see nii lihtne.
sellest rääkisime ka, et üks vaba äripind on sealsamas lähedal saada, et teeks sellega ka midagi. eeskujuks võiks olla NOP. iseasi on jälle see va rahateema…
mõnus oli istuda, kõhu sai ka täis 🙂
no ja siis jälle teekond Telliskivi suunas. sõbranna koos lapsega pööras poolel teel vasakule, me korjasime Bioteegist oma asjad ära ja siis ka igaüks oma kodu poole.
kodus tegin veel laimi-sidrunijäätise valmis, et homme on hea võtta. retsept on kokkajas.
linke ma ei viitsi tekitada, otsige ise kõik huvitav üles. google on hea sait küll 🙂
kõige lihtsam kodune jäätis
viimase aja soojus on tekitanud jäätiseisu. polegi kuigi ammu, kui sain sõbrannalt teada nii lihtsa koduse jäätise retsepti, et .. no on lihtne! pole vaja mingeid erilisi masinaid ega midagi, suurepärase tulemuse saab lihtsalt mikserit omades.
googeldades leiab seda mitmest eesti kokandusblogist. aga kuna mult on mitu inimest seda retsepti nõudnud, siis panen kirja. kuigi see on tõesti häbematult lihtne.
400ml 35% rõõska koort
1spl suhkrut
soovi korral 1tl vaniljesuhkut
3/4 purki suhkruga kondenspiima (nö lapsepõlve kondekas on Maximates saada, aga kõlbavad ka muud)
lisandid vastavalt soovile (ca 150ml kanget kohvi kohvijäätise jaoks, 1 laim ja 1 sidrun tsitrusejäätise jaoks, ca 75g riivokolaadi okolaaditükkidega jäätise jaoks, marju marjajäätise jaoks jne)
vahusta koor suhkruga tugevaks vahuks. edasi vahustades lisa kondenspiim.
seejärel lisa oma maitsenüanss: kalla segusse jahutatud kohv, mahla vms; tsitrusejäätise jaoks pesin viljad korralikud, riivisin koore, pigistasin mahla jäätisesse ning lisasin riivitud koore; see on koht oma fantaasia ja soovide rakendamiseks. lisandite lisamisel maitse – sest sellise maitsega jäätis jääbki.
kalla saadud segu kaanega kaussi vms suletavasse nõusse ja aseta sügavkülma. sõltuvalt nõust ja segu konsistentsist saab mõnusa jäätise 3-8 tunniga.
sellest toorainest tuleb ca 1,7-1,8l jäätist.
ebatüüpilise lambapäeva meenutusi
nojah, ehk räägiks paari sõnaga seekordsest lambapäevast pikemalt. sest see oli üks pikk ja meeleolukas päev.
HOIATUS: taimetoitlastel ja muidu nõrganärvilistel mitte lugeda!
esiteks sain ma esimest korda poolikud rümbad – st ainult piki selgroogu pooleks. tavaliselt on ikka väiksemad tükid, kust on lihtsam ise edasi harutada. teiseks oli seekord tegu ka veidi vanemate loomadega – ehk luud sellevõrra tugevamad ja tükeldamine keerukam.
mul ei ole lihapakku ega kirvest.
nii ma veetsin mõne hea tunni oma elust vannitoa põrandal, suure lõikelaua ja vanakraamipoest ostetud Ikea noaga (mille tera on veidi lühem, kui klassikalisel kööginoal; aga tugev) ning nelja lambapoolikuga (ehk siis kaheksa koivaga, kõik muu juurdekuuluv ka muidugi).
mingi hetk tekkis tunne, et ma pean minema kirvest ostma. sest no tee mis tahad, lamba selgroo tükeldamine ei ole just väga lihtne. lõpuks sai muidugi kasutatud seda meetodit, et (kilekotis oleva) lambapoole peale põlvega suruda ja teist poolt painutada. ehk siis murdsin liigestest lahti 😛 mingi tõsine lihunik ilmselt ei kujuta sellist tehnoloogiat ettegi.
paari tunni jooksul oli mu puna-must-valges vannitoas maaliline pilt, kus suurem osa vannitoa (tumevalget) põrandat oli kaetud läbipaistvates kilekottides olevate lambatükkidega, suur lõikelaud oli maaliliselt punasekirju ja suur osa põrandat ka – kuigi mismoodi see viimane toimus, on natuke müstika. aga no ei jõua jälgida ka, et ükski verine kott või lihatükk üldse põrandat ei puutu (kinnitan, et põrand oli enne korralikult pestud).
peast käis hetkeks läbi mõte lausa pildistada seda, aga siis mõtlesin, et ilmselt on see liiga räige.
igatahes said lambad hakitud ja jagatud ja vannituba puhtaks tagasi.
hakkimise vahepeal õnnestus mul valmis keevitada meie lõpmatule oktoobrile vastav piparkoogi-juustukook
mida lapsel vahepeal külas olnud sõber kogu teemast oma kodus võis rääkida, ei oska ma ette kujutadagi 😛
frikadellikäärid
vot siis.
sirivin siin uut ‘Oma Maitset’ ja jäi selline reklaam ette. imetlesin kohe. et frikadelle ei pandagi enam niisama näpuvahelt vette siis või? eks ma olen vist vanamoodne. isegi lusikat ei kasuta.
ja see kann, idee on ju tõesti hea, ainult et Ikeast saab mingi samalaadse ca kümme korda odavamalt. mul on see olemas, toimib täiega. muidugi võib siinkohal arutada, kas Ikea kasutatav plastik on just parim – aga keegi ei ütle, et see kümme korda kallim plastik kuidagi parem on.
‘püherda fileesid jahus’
aegajalt on ajakirjade sirvimine ääretult hariv tegevus 🙂
P.S. foto kvaliteediga on see asi, et ma tegin mingi oma jaoks suht tundmatu programmiga seda. väga hull nagu polegi..
rahvusvaheline õhtu
ma pole couchsurfingus kuigi aktiivne olnud, aga nüüd juhtus ometi nii, et olen võõrustaja. just sellel nädalavahetusel, kui oli üks pisike sööma-veiniüritus tuttava juures planeeritud.
küsisin siis, et kas võin oma noore sakslanna kaasa võtta. sõbranna arvas, et noh, pole hullu, tal tuleb üks itaallane ka. nii oligi meid neli eestlannat, üks sakslanna, üks itaallane (ja kaks last ja koer ja kass).
kokkasid oli mitu. perenaine ise oli küpsetanud leiba ja teinud mitu määret (isetehtud või sealhulgas). üks külaline oli teinud peedi-juustu-pähklisalati. mina keerasin kokku värske salati ja plaanis olid ka pruunistatud veiseribad – aga viimasest tuli hoopis keedetud veisliha, sest see ajas nii palju vett välja (korralik kodumaine liha ometi..). no igaljuhul, kui vesi oli välja keenud (ja paar korda ära kallatud ka), õnnestus ka pruunistamine 😛
suhtluskeel oli inglise keel ja ma usun, et lõbus oli kõigil
täna näitasin külalisele Põhja-Tallinna eri piirkondi, Jaama turg kaasa arvatud. ja lõunatasime Boheemis.
banaanimuffinid okolaadiga
selle retsepti aluseks on Nigella Banana and butterscotch muffins. esimest korda sain selle baasil tehtud muffineid ca kuu aega tagasi külas ja siis küsisin retsepti. sain selle koos paari soovitusega ja lõpuks teen ikka mingi veidi-veidi muudetud variandi.
aga neile, kes ei viitsi võõrkeelsest õpetusest end läbi närida, minu versioon.
6 küpset banaani
250ml õli
4-5 muna (mul oli pisemad munad ja panin 5)
500g jahu
ca 200g tuhksuhkrut (aga võib panna ka demerara suhkrut, sobib väga hästi ja sellega oli tehtud tookord, kui ma esimest korda proovisin)
1tl soodat
3tl küpsetuspulbrit
100-150g okolaadinööpe (või riivitud mõruokolaadi)
pane ahi sooja 190-200 kraadi juurde.
püreesta banaanid. vale pisemasse kaussi õli ja löö sinna sisse munad. sega korralikult.
mõõda suurde kaussi jahu, suhkur, sooda ja küpsetuspulber. lisa õli-munasegu ja püreestatud banaanid. sega ühtlaseks taignaks.
aseta suure lusika abil muffinipaberitega vooderdatud vormi. puista peale okolaadinööpe või riivokolaadi. soovi korral võid riivokolaadi ettevaatlikult taignasse segada kõige lõpuks.
küpseta ca 20 minutit.
söögitädi
peale seda, kui eelmisel sügistalvel siin majas (siin -> töökohas) ca 9 aastat tegutsenud kohvik uksed üleöö ootamatult kinni pani, avati mõne kuu pärast hoopis teine kohvik.
kuna vanas kohas olid toidud üsna ühe maitsega ja hinnad ka, nagu olid, siis ei ole muidugi enam oma maja kohviku külastamise harjumust. teisalt, enamasti pole vaja ka.
aga täna on selline päev, kus ma olen päris pikalt tööl ja üksi ka, et ei saa kusagile kaugele minna ja mis siis ikka, sättisin sammud alla.
lisaks teenindajatele sebib seal toimetada ka üks kokk-toidujagaja tädike, ma ei teagi, kumb ta rohkem on. vajadusel sahmib kassas ka. igal juhul on tema see, kes tavaliselt portsjoneid tõstab – ja selle juures akiivselt suhtleb.
näiteks täna, kui ma juustuga kanafilee (mm, juustu alla on veel veidike magusat sinepit peidetud!) juurde toorsalateid valisin ja kaks neist juba taldrikul olid (porgand ja peedi-kapsa-küüslaugusalat), küsis ta, e kas ma puhtalt peedisalatit ka tahan.
kuna mu taldrik hakkas täis saama, siis ma arvasin, et pole vast väga oluline. tädi aga vaatas mulle otse, ütles: ‘peeti peab ikka sööma!’ ja minu nõustuva noogutuse peale mahutas peedika ka taldikule ära.
ma tean, et kui ma oleksin konkreetselt öelnud, et ei soovi, siis ta poleks pannud ka.
kusjuures, ma üldse ei ütle halvasti selle kohta, minu meelest on see just selline lahe. käitub umbes nii, nagu kliendid oleksid ee.. algklasside lapsed või midagi 🙂 sest ega ma pole ainus, kellega ta nii räägib.
mingit praadi olen ma sealt varem ka võtnud, aga sama tädiga mälestus on hoopis neist kordadest, kui ma olen sealt nt kiluleiba ostmas käinud. on see siis kas hommikusöögiks või pika õhtuse töö näjapeletamiseks – aga tädi iga korda uurib, et kas ma olen ikka täitsa kindel, et mingit sooja sööki ei taha, sest soe söök on ju kasulikum 🙂