elu on kirju nagu see postitus

jube unekas on. plaanisin natuke tukkuda, kuni laps oma õhtuseid multikaid vaatab, aga sattusin väga ootamatult hoopis Jazzkaarele. noh, saab selleks korraks jälle linnukese kirja vähemalt.

enne seda olin lapsega linnas. ma olin ühest neist sooduskupongiportaalidest või kuidas neid nimetama peaks, ostnud voutšeri, kaks pitsat ühe hinnaga. pojal oli vahepeal jube pitsaperiood, siis hankisin. jõudsime poole viie ajal kohale, kahes lauas inimesed. selline koht, mis kutsub end restoraniks, ma nimetaksin, hm.. ma ei teagi. midagi söökla ja baari vahepealset äkki? et restorani mõõtu välja ei anna küll. kougin oma voutšeri välja ja hakkame pojaga valima, et mis pitsad siis võtta – kui teenindaja teatab puises eesti keeles, et 45 minutit peab ootama. mähh?? viitan, et inimesi ju peaaegu ei ole, vastab, et telefonitellimusi on palju. nojah, voutšeri eelviimane päev.. igal juhul arvasin, et sellise teenindusega nad ei saavuta eesmärki: tuua voutšeritega uusi kliente. ja nüüd mõtlen, et peaks ka helistama ja tellima ära, kuigi laps siis ilmselt nendest osa ei saa.
nii umbes kuu tagasi kasutasime seal esimese voutšeri ära, siis saime küll kiirelt, aga muljet koht ei jätnud. et me olene nüüd saanud siis täishinnaga pitsad hetkel, hea seegi, pole vähemalt päris peale maksnud.
no kuna laps oli nälgas, tahtis välja süüa ja mul ei olnud kodus ka midagi ette valmistatud, läksime mujale sööma. vahel ju võib.

ning sealt tiritgi otse Anna Buturlina kontserdile.
ma olen muidugi see, kes eelistab pigem moodsamat jazzu, aga vahel on selline klassikalisem ka väga hea kuulata.
kuigi vahepeal lõi jalg tuld.
nagu kahel viimasel ööl kella nelja paiku – mis on ka üks põhjus, miks ma loppis olen. täna ööseks panen kõik ravimid ja veetassi voodi kõrvale, et esimeste valuaitingute ilmudes ei mõtleks, et küll jääb järgi ja üritada edasi magada, vaid kohe midagi sisse võtta.

ahjaa, tasuline ravi. sõbranna täna ka torkis mind sellel teemal, kuni leidis, et kogu keha MRT maksab 1000. eurot. samas, nõus, mulle tuleks kümmekond kuud nälgimist kasuks küll, siis äkki kraabiks enamuse sellest rahast kokku. laps saab siis mingit odavat kräppi ka. hah.

no ja postkastis on taas eitav vastust potentsiaalsest töökohast. koht, kuhu väga tahtsin: see oleks olnud ilmselt küll üsna pingeline ja vähemalt algul keeruline töö, aga oma olemuselt mulle sobiv. nojah, mis sealt ikka oodata oli. eks ma teen mingi suure risti seinale, kui keegi mind tööle tahab.
samas olemasolevad tööparnerid hindavad mind endiselt ja see on hea. nädala jooksul olen saanud paar positiivset vastukaja.

ungarist inspireeritud notsusoust

või peaks see olema Stockmannist inspireeritud? sest just seal ma täna peale tööd lettide vahel nõutult ringi käisin, peletades tableti tekitet vastikustunnet. süüa oli vaja osta, aga piisavalt kehv olemine, et mõte ei tööta. neil on seal mingi sealiha-paprika ja ma ei tea, mille veel, segu, nimeks vist ‘maitsestatud seastrooganov’. no ei mäleta. eraldi ostetud paprika pealt tuli hinnasilt ära ja kleepus otse selle lihasegu etiketile, noh 😛
igatahes tundus mingi soustilaadne asi selline lihtne valik olevat. see, mis mõtlemisvõimest veel järgi oli, haaras ühe toorsuitsupeekoni paki ka ligi.
ma mingil päeval lähen ja loen selle segu koostise täpselt ära, siis saab ilma konkreetse asjata ka teha. pealiskaudsel vaatlusel ma pakuksin, et ka lihtsalt sealiha- ja paprikaribad ajavad asja ära.

2tl searasva või võid
4-5 viilu toorsuitsupeekonit või suitsupekki
1 suur sibul
4-5 küünt küüslauku (hiina oma võib ilmselt topelt panna)
1tl paprikapulbrit
1/4tl tšillipulbrit
400g Stockmanni maitsestatud seastrooganovi
200ml purustatud tomateid või lahjat tomatipastat või 2spl kontsentreeritud tomatipastat
100ml vett
soola

pane pann rasvaga sooja keskmisele kuumusele. lõika toorsuitsupeekonist ristipidi kitsad ribad, viska pannile, kuumuta keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades. puhasta ja haki küüslauk ja sibul sobivateks tükkideks. kui peekonist on kenasti rasva hakanud välja tulema, poeta sibul-küsla sinna seltsi. sega ja kuumuta, ära pruunista – pigem on tegu vaiksel kuumusel hautamisega rasvas. kui sibul hakkab läbipaistvaks muutuma, lisa paprika- ja tšillipulber, lase veel mõned minutid olla (ja vahepeal ikka sega, pulber võib kergelt põhja hakata).
keera kuumust juurde ja lisa lihasegu, pidevalt segades kuumuta ca 4-5 minutit. nüüd on aeg sousti sisse tomatid või tomatipasta panna ning natuke vett lisada. see sõltub täpselt muidugi kasutatavatest tomatitest, mõnedel on rohkem vedelikku, siis võib-olla pole vaja väga.
lase keema tõusta, keera kuumus maha, pane kaas peale ning lase mõnusasti haududa nii 40 minutit (või kui aega on vähem, siis vähem; kui kui läheb natuke kauem, ei juhtu ka midagi – peaasi, et vedelikku ikka natuke oleks).
ungaripäraselt peaks nüüd klimpidega serveerima, aga kartul kõlbab hästi. pastatooted ilmselt ka.

kui ma pojalt küsisin, kas teen värske salati ka kõrvale, vastas ta, et muidugi, see on ju hea. seejärel hoiatas, et ma liigselt äädikat ei paneks. sidrunimahl aga sobis küll.
maitses hea 🙂

keravälk ja bbq ribid

eile oli mingi mõte minna ühele filmiõhtule, kuna ma aga ei näinud vaeva kedagi kaasa sebida, siis ei viitsinud minna ka. üldse oli koju jõudes tunne, et tahaks ainult magada.
kuna ma aga olin päeval ennast ise külla kutsunud, õnnestunult, võtsin ikka kätte ja koperdasin kohale. see bbq oli väärt küll teekonna ettevõtmist. kõht sai liha paksult täis. aga vot sellest ei saa ma aru, miks mulle pärast taheti kooki kaasa anda, mitte liha? 😛

kaubanduslikke teadaandeid

algselt mõtlesin, et ma ei kirjuta täna üldse, sest olemine on ikka absoluutselt tujutu. ma ei tea, preagu oleks maru lihtne kellakeeramise süüks ajada, aga see mõju peaks juba möödas olema. ning ma ei ole see, keda suveaeg iseensesest häiriks – ma võin ilmselgelt elada ükskõik mis ajavööndis, peaasi, et seda kella niimoodi pidevalt ei keerataks.

siis ma mõtlesin, et halaks midagi, aga lugesin rss-ist mõned teiste blogijate hala-postitused ja leidsin, et isegi halamises olen ma nõrk.
siis mõtlesin jälle, et ei kirjuta midagi.

aga elu teeb oma trikke.
tulin töölt koju läbi kohaliku turu ja peale hädavajalike asjade ostmist piilusin ka soodustoodete letti. selline lett siis, kus on asjad, mille ‘kõlblik kuni’ on täna või homme ning ‘parim enne’ on ka kusagil nendel päevadel. ja seal hakkas kusagil silma mingi küpsisepakk, hinnaga 50 senti. võtsin uurida, kirjad peal ainult norra keeles. aga natuke ikka lugesin midagi välja ja võtsin prooviks ühe. pakend oli selline usaldusväärne, mitte odav, ja selle kaheksa küpsisega saame ikka hakkama. no kui ei olegi väga head, siis ainult 50 senti ka..
kodus kiskusin muidugi lahti, võtsin suutäie ja – nurrusin mõnust! šokolaadised-rosinased pähkli-teraviljaküpsised, täiesti vaimustavad! mulle ei meeldi üldse rosin iga asja sees ja paljudel puhkudel ma pigem väldin rosinaid, kuid selles koosluses imehead. nii et peale homset palgapäeva lähen ma ostan neid veel, sest jahedas säilivad need kindlasti veel paar kuud.. hm, kui säilivad 😉

teine teaadanne pärineb perenaine.ee lehelt ja sisuks, kes lingil klikata ei viitsi, on see, et Haabersti Rimis on pilootprojektina müügil hulk kodumaist talukaupa. ilmselgelt kiman mingi hetk ka sinna kaema – ja ostma. sest see asi lihtsalt vajab nii palju toetust, et mujale Rimidesse ka ikka jõuaks!

ja ongi õhtu kujunenud meeldivamaks, kui hommikul loota oleks osanud 🙂

cheeeeese!

ma ikka fännan turge täiega. ilmselgelt suudaksin ma sellistes kohtades kogu oma raha laiaks lüüa (ja süüa-süüa pärast muidugi) ning need värvid ja inimesed kutsuvad pildistama ka. huvitav, miks nt jaama turul kõik kaamerat pelgavad ja väga tigedaks kipuvad muutuma seepeale?

poeg tegi ampsamist

mu laps vahib usinasti Meisterkokkade saadet, eks ma siis kõrval natuke räägin ka asju juurde – mida oskan. muuhulgas sai arutatud ka seda, et on asju, mida ta võiks ise ka teha juba. no selleks saigi ju see laste kokaraamat välja otsitud.
igatahes ta siis sirvis seda ja leidis, et alustuseks on lahe teha tikusuupisteid. mis seal ikka, natuke mõtlemist, et mis siis tiku otsa panna võiks, natuke assisteerimist ja oligi värske värvikas suupistetaldrik varsti hakkamas.
ma tean jah, et mõni tema vanuses teeb juba väga palju ja erinevaid toite, aga ma ise ka ei teinud. küll ta jõuab veel.

üldse, tänase ilmaga oleks tahtnud linnast välja. noh, park ajas asja ära 😛

halvaa-kohupiima-mustikatort

algselt ma mõtlesin, et ei tee mingit kooki üldse. et trühvlid on ja palju me siin jõuame siis süüa. poeg valis turult omale kaks kooki välja ka, mis me ära ostsime.
siis aga mõtlesin, et ma ju nagunii nii harva koogin, et peaks äkki ikka midagi tegema. eile, peale Meisterkokkade saadet otsisin pojale välja Salme Masso “Laste kokaraamatu” ning sirvisin seda hommikul ise ka. kui mulle jäi silma halvaa-kaerahelbekoogi retsepti, siis tundus mulle korraga, et see võiks olla hoopis hea põhi mingile koogile. mitteküpsetatavale koogile. kuna mu mõte oli enne ka liikunud sedapidi, et tahaks mustikate ja tarretisega torti-kooki, hakkas pilt kokku sobituma. mõeldud-tehtud.
kuigi tort tuli kolmekihiline, ei olnud mul mõtteski nö liputorti teha.
retsept on 24cm läbimõõduga koogivormi jaoks.

põhjaks:
200g võid
250g halvaad
150g küpsiseid
2dl kaerahelbeid
100g tuhksuhkrut
1/2tl soola

sulata või. haki halvaa ja pudista peeneks. purusta küpsised.
sega halvaa ja või, selle käigus saab halvaa veel peenemaks, tulemus on üsna ühtlane segu. lisa küpsised, kaerahelbed, tuhksuhkur ja sool. sega ühtlaseks massiks. vooderda koogivorm küpsetuspaberiga ja pressi segu ühtlaselt vormi põhja ja servadele. aseta külmkappi.

täidiseks:
300g kohupiima
100g hapukoort
75g tuhksuhkrut (sõltub ka kohupiima magususest ja maitsest)
poole sidruni mahl
15g želatiini
veidi vett

hõõru kohupiim ja hapukoor ühtlaseks massiks. lisa sidrunimahl ja suhkur, neid koguseid võib vastavalt maitsele muuta. tulemus ei tohiks jääda väga magus, muidu läheb kook läägeks.
toiduželatiin, nagu ikka, sega vähese külma veega, lase seista umbes 5 minutit ja seejärel kuumuta segades, kuni želatiin on lahustunud. lisa vähehaaval kohupiimamassile, seda pidevalt segades ning sega hästi korralikult läbi.
vala kohupiim koogipõhjale (see peaks olema veidi tahenenud selleks ajaks juba) ning aseta külmkappi tagasi.
enne katte tegemist lase vähemalt 2 tundi külmkapis seista.

katteks:
mustikaid (talvel külmutatud, suvel värskeid) nii palju, et kook kaetud on (150-200g ehk)
1,5dl vett
0,5-1dl mustikamahla
1,5dl tarretisesuhkrut (Dansukkeri oma oli mul)

külmutatud marjadega on see väga hea, marjad mõjuvad väga värsketena, kuna tordi jaoks ei sulatata neid üles ja külmkapis tarretise sees vaikselt sulades säilitavad nad kõik oma omadused.
lase vesi keema ja lisa segades tarretisesuhkur, sega sisse ka mustikamahl ning kuumuta (aga ära lase keema), kuni suhkur on lahustunud.
võta tort kapist ja kata mustikatega. vala lusikaga tarretisesegu marjadele, nii et kõik on korralikult kaetud. aseta taas külmkappi ja lse vähemalt tund veel seista.

sinepi-mee ahjulõhe

see retsept jäi mulle silma juba mõni aeg tagasi, aga mul nagu puudus mingi julgus seda proovida. lugesin küll kommentaare retsepti all, mis olid kiitvad – aga ikka tundus kahtlane. ma ikka aegajalt proovin punast kala teha natuke teistmoodi, kui mu nö firmaretsept on, aga enamasti ei rahulda tulemus mind. nt majoneesiga kaetult oli täielik läbikukkumine mu jaoks.
aga igatahes, üle tüki aja on meil kala kodus (teine filee soolatud ja nö jäägid supitegu ootamas) ning otsustasin ikkagi proovi teha.

1 lõhefilee (ma arvan, et see võis olla poole kilo kandis)
2spl vene või dijoni sinepit (kindlasti ilma kuhjata ja pigem veidi vähem kui rohkem)
3spl mett
2tl muscovado suhkrut
soola, pipart

pane ahi sooja ca 200 kraadi juurde. sega sinep, mesi ja suhkur omavahel korralikult. algses retseptis oli ainult suhkur, aga keegi soovitas ka meega proovida. siiski lisasin natuke suhkrut, kuna muscovadol on üsna omapärane karamelline maitse ja arvasin, et ehk oleks seda veidi vaja. soovi korral võib mee-suhkru vahekorda muuta muidugi või tehagi ainult suhkruga.
aseta kala ahjuvormi, soovitan eelnevalt see fooliumiga vooderdada, siis saab seda hiljem natuke kalale peale tõmmata. maitsesta vähese soola ja pipraga ning kalla üle sinepi-meeseguga.
aseta ahju ja küpseta umbes 12-15 minutit (sõltub filee suurusest muidugi).
serveerimisel kasuta tekkinud vedelikku soustiks.

poeg väitis, et see on parim lõhe, mida ta saanud on – ja ta on seda saanud ikka mitmes kohas ja mitmel moel.

lihtsad toorjuustutrühvlid

üldiselt ei ole ma kunagi vabariigi aastapäevaks mingeid erilisi roogasid teinud või oluliselt tähistanud. nüüd aga on laps suurem, teab asju ja arvas, et ikkagi sünnipäev ju. nii siis saigi tehtud ehk natuke teistsuguseid roogasid, kui päris igapäevaselt. midagi väga peent ja pidulikku küll ei olnud – aga võin julgelt öelda, et ma tegin neid toitusid esimest korda. ja nagu ikka, on menüüde ideed ja põhjad internetist ning ma olen neid ise kohandanud. selles mõttes midagi väga uudset ja rabavat ilmselt ei ole.
laon siis kolm retsepti siia üles. mu ema palus ka, et siis proovib temagi neid teinekord.
lisaks veel see, et mu laps kiitis kõiki kolme toitu väga ja leidis, et olid suurepärased sünnipäevatoidud.
ahjaa, et iga roog saaks õigesse jaotusesse, kirjutan ka kolm postitust.

esimeseks siis see, mis sai tegelikult eile õhtul valmis tehtud, et öö läbi kapis seista: hästi lihtsad ja tavalised trühvlid.

200g mõrušokolaadi (70% kakaosisaldust)
150g toorjuustu
50g tuhksuhkrut
1/4tl soola
1/5tl tšillipulbrit
viimistlemiseks 100g tuhksuhkrut ja 50g kakaod

tõsta toorjuust veidi enne trühvlite tegemist külmas välja, et pisut pehmeneks.
tükelda šokolaad ja sulata. mina teen seda klassikalisel meetodil – suurema poti panen veega tulele ja lasen vee soojaks (keema ma ei lase, ei ole vaja) ja väiksema poti šokolaadiga selle sisse, kus siis seda segan, et kiiremini sulaks. jäta šokolaad hetkeks seisma.
hõõru toorjuust pehmeks, lisa tuhksuhkur ja sega veel (soovi korral võid rohkem tuhksuhkrut panna). lisa šokolaad, sool ja tšilli ning hõõru ühtlaseks massiks. jäta mõneks ajaks jahedasse seisma – jälgi aga, et liiga kõvaks ei muutu.
kui segul on selline tahkem, aga veel töödeldav konsistents, siis vormi sellest soovitud kujuga trühvlid. mina tegin lihtsad ümmargused. puista taldrikule või lõikelauale tuhksuhkur, soovi korral lisa ka kakaod ja veereta valmis trühvleid selles segus. soovi korral võib kasutada ka nt purustatud pähkleid, riivšokolaadi vms või üldse kuuma šokolaadi sisse pista hetkeks ja glasuurida.
aseta ühekordse kihina alusele ja lase vähemalt paar tundi külmas seista.
soovi korral võib lisada ka natuke likööri või rummi, segamisfaasis.

poja väitel tegid need Geisha kommidele ära 🙂

texmex-stiilis lavašilasanje kurgi-avokaadosalatiga

sirvisin taaskord hommikul erinevaid toidulehekülgi ja mõtlesin, mida süüa teha. et oleks hea ja lastele meeldiks, aga ehk natuke teistmoodi kui tavaliselt. tulemuseks muidugi jälle mingi päris oma toit.

2 lavašši
3 küünt küüslauku
1 purk salvesti mehhiko kastet
500g (veise)hakkliha
100g suitsupeekonit või -vorsti
1 pakk mistura de tomato’t
200-300ml vett
tšillimaitseainet
4-5 tomatit
200g riivjuustu
veidi õli, suitsusoola, soovi korral tšillipipart

salatiks
2 värsket pikka kurki
1 avokaado
1 küüs küüslauku
soola
poole sidruni või laimi mahl
värskeid peterselli- või koriandrilehti
jahvatatud valget pipart
3spl oliivõli

kuna salat tahab natuke tõmmata, võib selle alustuseks valmis teha.
puhasta kurgid (kui tahad ‘peenemat’ salatit, siis koori ja eemalda seemned), lõika pikuti pooleks ja lõika õhukesteks viiludeks. pane kaussi ja sega meresoolaga. pane külmkappi seisma.
koori avokaado, lõika pikuti veeranditeks ja eemalda kivi. viiluta samuti õhukeselt.
valmista salatikaste: vala kaussi oliivõli, pigista sidruni või laimi mahl. pressi samasse küüslauk. haki maitseroheline peeneks ja lisa, samuti maitse järgi valget pipart. klopi kaste segamini.
võta kurk kapist ja vala vedelik ära. lisa avokaado ja kaste ning sega korralikult ja pane agasi külma.

puhasta ja haki küüslauk. haki suitsupeekon väikesteks kuubikuteks.
pane pann sooja ja kuumuta kuubikuid, kuni rasv tuleb välja. lisa hakitud küüslauk ja kuumuta vaiksel tulel. ära kõrbema lase.
kalla pannile mehhiko kaste, lisa kuumust ja lase keema tõusta. lisa mistura de tomato (segu tomatist, küüslaugust ja ürtidest, piprapoest saab) ja vesi, lase uuesti keema tõusta. keera kuumust vähemaks ja lisa hakkliha. sega pidevalt, et hakkliha tükki ei läheks ja ühtlaselt küpseks.
lisa tšillimaitseaine, soovi korral veel soola ja tšillit. lase natuke aega haududa.
vahepeal koori ja viiluta tomatid.
võta lihahautis haudumast ära. keera ahi kuuma 180 kraadi peale.

lõika lavašist ahjuvormi sobivad tükid. aseta vormi põhja lavašš ja peale hakklihakaste. siis jälle lavašš, natuke hakklihakastet. pooled viilutatud tomatid ja kolmandik riivjuustu, lavašš, kaste, lavašš, natuke kastet, ülejäänud tomatid ja kogu riivjuust.
aseta vorm ahju ja küpseta umbes 30 minutit.

serveeri koos jaheda salatiga.