niisiis, seekord õnnestus Volksu lillkapsavormist ka pilti teha. kuigi tõsi on, et pildile ei suuda seda imelist lõhna püüda.
väikesed mugandused ka: toorsuitsupeeksi asemel oli tavaline suitsutatud seakülg, kuupideks tükeldatud; sousti ei keetnud-hautanud, kuumutasin lihtsalt, kuni ühtlane oli; lisan meenutuseks, et ahjuajaks võib vabalt 45-60min arvestada.
suvine graafik tundub tihe tulevat. tähendab, ilmselt vähemalt pooled asjad jäävad ära. ainuüksi nende kalendrisse kirjutamine väsitas ära 😛
tihedale ja ülimalt vahvale nädalavahetusele järgnes üpris tihe esmaspäev. kuigi noh, võib mõelda, et mis seal siis ikka, ega seminaril istumine ei ole midagi väga hullu.
aga ikkagi väsitab ära, nii et nüüd leban laibana diivanil ja otsaees on mingi pinge. hiljem hakkan seda vaikselt lahendama.
seminari korraldajate poolel on pealegi kasulik olla. nii palju, kui mina olen korraldustega kokku puutunud, on süüa üle jäänud, nii ka seekord. mul oligi lillkapsavorm plaanis 😛
üleüldse, sain taas kinnitust, et peaks oma pilte sobrama ja osa ka müügiks üles viskama. sest selliseid meeleolu- ja toidupilte on ka vaja. peaks end ainult kätte võtma ja hakkama tegelema.
ning kuu lõpuks peaks mingeid asju välja printima, suurelt. sest .. ühepäevane näitus(-müük) oleks täiesti sobituv kõige muuga, mis niigi plaanis.
tellitud raamatud tiksuvad ükshaaval. kamba peale tuli väga soliidne tellimus, ma arvasin, et pannakse ühte kasti, heh, ei midagi. kuidagi totralt tobe tundub nii, aga eks nad ise teavad.
uued kingad olid üllatavalt mugavad. terve päev jalas ja jalad terved. konts, muide, oli kõrgusest hoolimata ebamugav. 5-naela-kingad..
päev algas küll niiöelda ootamatult ja üsnagi hallilt, aga läks aina paremaks ja hetkeks on mõnus rahulolu. aga teatavasti ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna, nii et..
kaneelilõõts
minu esimene lõõtsana tehtud kaneelisai. ameeriklastel on see pull bread-tüüpi asjandus suhteliselt levinud, nii soolase kui magusana, meil nagu mitte. kuna täna oli lootust, et me ei pea pojaga kahekesi seda sööma, sai tehtud. täitsa nämm. retsept on täiesti leitav otsingutega.
täpsustus veidi hiljem: arutasime just seda lõõtsa-asja, keegi tegi veel ja selgus, et on mitu retsepti. et siis ca 28x12cm vormi on selle retsepti kogus täitsa paras. teise järgi tuleb pea poole rohkem taigent ja siis pole imestada, et see vormist välja ronib. minu muutus oli see, et panin ca 120-130ml piima, vee jätsin ära ja vanilliekstrakti asemel oli mul vaniljesuhkrut mingi ebamäärane kogus 😛
Ayra
sõbranna tuli katsikule 🙂 kummalist pidi jah, et mitte mina ei läinud katsikule. igatahes on tegu toreda neljakuuseks saava preiliga, kes vaatas mu punast pead ja no ausõna, itsitas selle peale.
Ayra
Ayra emaga oli meil juba klassikaline kiluvõiku-menüü. hea suutäis, ma ütlen. viimase võiku pistis minu laps pintslisse.
viimane kiluvõiku
Jazzkaare paviljonile lähenesime ringiga, aga tühja, aega oli. täitsa viisakas koht, garderoobiga ja puha. külm ka ei olnud, kuigi ma ei tea, kas see oli sellest, et päike säras peale või on seal mingi lisasoojendus. õhutorud olid küll täitsa olemas.
Tõnis Mägi ansambli ja Otsa-kooli puhkpillibändiga, Muus Bluus
kontsert oli muidugi vinge. ei olnud ainult bluus, selge see. aga kui keegi tuleb ütlema, et bluusi ei saa eesti keeles laulda, siis vabandage mind.. saab küll.
need puhkpillid olid päris vahvalt siia-sinna sisse sobitatud. mõnes palas rohkem, mõnes vähem, mõnes üldse mitte. soolodeni välja. eksole, kuna Otsa-kooli poisid olid, siis enamuses päris noored ja see mõjus mu lapsele igatahes innustavalt.
Mägi ja bänd, noh, kas peab veel ütlema, et nad on head?
kontsert läks Klassikaraadiole linti ka, peab kaval silma peal hoidma.
peaaegu lõhnav pilt
Sadama turg, nagu karta, ON jazzipaviljonile liiga lähedal. nüüd köök lõhnab. rosmariini jätsin järgmisele kontserdile 😛
natuke nostalgiat ja vanamoodsa tehnika õpet lapsele ka. vinüülplaadid, mida mul on omajagu. mängija, mis ikkagi kuidagi töötab. peamine repertuaar: bondi-muusika Londono sümfooniaorkestri esituses ja Fabrizio deep-house plaat 😛
Paavli ja Popovi kaltsukate raamaturiiulid on ühed jubedad kohad. liiga lähedal ka mulle. jama on see, et sealt saab veel odavamaltki, kui e-raamatuid saab (kuigi mul ei ole viimastega hetkel midagi teha, arvutist lugeda ei meeldi ja lugerit veel pole).
ko-hu-tav. kuigi üks müüja, kellele ma makstes ‘kurtsin’, vaatas mind ja ütles, et tema inglise keeles ei loe üldse. õnnelik inimene 😛
mina pean lihtsalt katsuma end nendest eemal hoida.
kui õnnestub.
ega ma väga usu küll..
raamturiiul elab niigi oma elu. peab varsti jälle sortima. sest noh, kuigi mõne meelest on selline riiul intelligentsi näitaja, siis mina miskipärast põen aegajalt oma riiulit. füüsiliselt võtab ta ju vähe ruumi, aga ta täidab ruumi suures ulatuses.
üleüldse, see meenutab mulle, et ma tahaksin kabinetti, garderoobi ja buduaari. ja siis külalistetuba 😛
nagu see lapse unelmate kodu, millest ta sügisel kuskile vihikusse kirjutas. et 8-toaline maja külas mere lähedal. kuigi ma ütlesin talle juba siis, et tema peab tolmuimejaga neid tubasid siis üle käima kah. ja no päris ausalt jaguks natuke vähemast ka.
aga see selleks. sest kogu selle pealtnäha kena idee juures on väga palju väga nõrku kohti.
laps nõudis söögiks maisi ega uskunud, kui ma ütlesin, et ei ole veel hooaeg. turul veendus ta selles ise. leppisime siis maisiga salatis, kus oli veel värsket koriandrit, tomatit, sibulat ja avokaadot. kiideti heaks.
õues oleks tahtnud küll grillida jah, aga saime muudmoodi hakkama.
kui ma ühel kenal hommikul oma mailikastist neid iga kord uutelt ja erinevatelt aadressidelt tulevaid maile ei leia, mida prügikasti saata, on vist korraga imelik tunne küll.
enne õhtust krimkat pean ma raamatu läbi saama. sest ma võin vaadata küll, kui ma tean, mis juhtub ja kes asja taga on, aga lugeda on siis juba igav.
hommikul leidsin, et pole süüa õieti midagi. keerasin sellest siis salati kokku. sai hea ja sai palju. ilma saiata.
ma pilti ei teinud ja täpsemalt kirja ei pane, et mitte liigseid emotsioone inimestes tekitada. vaiksed pühad peaksid ikkagi olema.
hakkan isegi aru saama, et söögiteemad on meie ühiskonnas paljudele ärritavad (vähemalt seni, kuni need minusgused pole ära kolinud, et Eesti saaks ikka rikkamaks). aga teisalt ei näe ma ka mõtet kirja panna, maitea, seaprae ja kartulite või vorstivõileiva tegemise õpetust.
tänase mudaköögi-söömise ürituse juures meeldis mulle hoopis seenepirukas. nämm. ma olen ise kehv seeneline, selle taha minu seenepirukad jäävadki.
kook oli ka hea, kuigi seda palju ei söö. ei saa alahinnata üliõiget šokolaadi (mina orgunnisin selle, ofkoors :P).
oma selle aasta sushinormi sõin ka enamvähem täis. kusjuures ma olen saanud ka sellist sushit, mis mulle maitseb ja mida võiks isuga süüa, aga see ei ole meil levinud laiatabesushi, mis on sisuliselt rullikeeratud riispuder. muude asjade osakaal on mu jaoks väike. eriti totter tundus mulle see variant, mis oli munaga sushi. ehk riis ja muna. no ausalt? riis ja kurk on kindof sama totter. sushisõbrad vabandagu mind, ilmselgelt meeldib mulle hulk asju, mille fännamisest teie aru ei saa. igaühele oma.
kass turtsub. mitte pidevalt, aga mitmendat päeva aegajalt nagu aevastaks. hmhm.
see jõululumi lihavõtete ajal on muidugi liiast. ausõna, ilma saaks ka hakkama. teisalt andis see ilm hea võimaluse sulatada üles sügavkülm, kus jääd oli rohkem, kui meeldinuks. nüüd on jälle paar aastat muretu. ehk.
valgetest munadest puudust küll ei olnud. läksin poodi ja ostsin. kallimad olid küll, kurinahad, kui pruunid. sibulakoorte jaoks on ükspuha, mis värvi see muna seal on, aga kodanik Antonio tahab ju ise ka maalida natuke.
muidugi, kui ma olin munad keemast ära tõstnud ja sain aega oma RSS-i piiluda, oli seal mitu hüva mõtet, kuidas neid mune veel kirjuks saada. ja hiljem siit-sealt veel mingeid. tüüpiline, ma ütlen.
aga kas need mul järgmisel aastal õigeaegselt meelde tulevad? bingo!
muidu prooviks ju kohe, aga sibulakoored on otsas. mune, tühje, saab ikka. aga ma ei tea, kuidas pood suhtub, ku ima sibulakoori sibulakastist kokku kuhjan kilekotti 😛 hetkel väga ei viitsi minna proovima ka.
lisaks siis võtsin kätte ja lisasin sibulatele hulga mustikaid (mis pidid mingit tooni andma) ja veel mingeid asju. minumeelest kõik, mis ma mustikatest sain, olid seemnetest jäänud kergelt rohekad täpid ühel munal ja no tüümian tekitaks ka lihtsalt mingi mustri. muid tagajärgi ei olnud. sibulakoored olid kõikidel, ütlesin juba jah?
lisaülesandena leia pildilt kass 😛
P.S. eile Stockist ostetud ‘jalopeňo’-nime all müüdav pipar osutus roheliseks jalopeňo-kujuliseks paprikaks.
teadagi, ma kolan mööda igasuguseid kokanduslehti (aga mitte kodumaiseid, taas, siinkohal ma ei ole patrioot), eelistades sealhulgas kogumikke-portaale. lisaks saab ideid ka Pinterestist (oeh. veel üks sotsiaalvõrgustik, aga sobivalt visuaalne). ja viimasest kohast ma selle idee näpsasingi. omade kohandustega, nagu ikka.
samas on see hea lihtne asi teha, aga sobib vabalt ka pidulauale.
2 Mantinga lehttaignalehte (aga võib kasutada ka muud lehttainast muidugi; lihtsalt meie kaheliikmelisele perele on need lehed kõige mugavamad kasutada, saab jaokaupa välja võtta)
4tl toorjuustu
60-80g toorsuitsupeekonit
100g riivitud mozzarellat (mingi pitsariiv käib kah)
6 kirsstomatit
pitsaürte, basiilikulehti
võta lehttaignalehed vastavalt õpetusele sulama.
lõika toorsuitsupeekon ribadeks ja kuumuta pannil madalal kuumusel umbes 10 minutit, vahepeal segades. pane ahi sooja 190 kraadi peale.
lõika lehttaignalehed pooleks, et saad neli ruudukest ning aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. määri igale ruudukesele 1tl toorjuustu, juustule poeta peekonitükid. lõika kirsstomatid pooleks ja pane igale ruudukesele kolm tomatipoolikut. raputa üle pitsamaitseaine ning mozzarellaga ja poeta peale üks-kaks basiilikulehte.
aseta ahju ja küpseta ca 17 minutit. kui siis on taigen veel hele, tõsta temperatuuri kuni 210ni ja küpseta veel mõni minut.
serveerimisel lisa mõni värske basiilikuleht.
suupisteampse saab ka teha, siis tuleb lõigata pisemad ruudukesed (sellest Mantinga taignalehest nt 8tk) ja igale ruudule arvestada pool tomatit.
peekoni võib ära jätta või panna rohkem ja suurema tükina.
ja üldse võib seda oma tuju ja soovi järgi modifitseerida.
tassisin täna kilo võid ja kaks kilo pelmeene koju. muud ka veel. kott oli täiem, kui arvasin, et saab olema.
ah et mis ma teen selle võiga? no kõike. sest isegi küpsetamiseks margariinid ei päde enam. on sellised, imelikud. ei sula ega vahustu korralikult. nii et – või.
ja vahelduseks banaanimuffinitele mõtlesin teha mingeid teisi. näiteks porgandiga, sest neid on mul kodus kenasti. no ja šokolaad on asi, mida ühele kasvavale poisile ei ole kunagi palju ja teeb enamuse magusast tema jaoks väga söödavaks.
mingeid retsepte ma leidsin, aga kommentaarid neile olid nii ja naa. ja üldse, miksisin natuke sobivamaks. ning nagu ma olen juba kusagil kunagi maininud, on mul mahuühikutes miskipärast lihtsam mõõta enamikke asju kui kaalus, nii et vajadusel teisendage ise.
porgandeid tõstsin mingi peotäie ja kaalusin ära.
võta munad külmast välja, nii vahustuvad kiiremini. sulata või väiksel kuumusel ja jäta jahtuma. koori porgandid ja riivi võimalikult peeneks. haki šokolaad (ära riivi, jääb liiga peenike, parem on, kui on suuri tükke ka sees).
sega kokku jahu, küpsetuspulber, sool ja maitseaine.
pane ahi sooja 200 kraadi peale ja vooderda muffinipann paberitega.
vahusta toasoojad munad suhkruga. lisa sulavõi ja hapukoor, sega korralikult (võid selle juures kasutada veel mikserit). lisa riivporgand (jäta õige pisut järgi kaunistuseks), sega puulusikaga. lisa paari-kolme jao kaupa jahusegu, sega korralikult kokku. kõige lõpuks lisa šokolaad.
täida vormid, puista peale natuke riivporgandit ja aseta ahju. küpseta umbes 25 minutit, vajadusel kontrolli puutikuga.
ah et eelmisel aastal oli meil kultuuripealinn? mul on see aasta küll ilmselt kordades kultuursem. kuidagi on nii. selle nädala kõikidele kutsutud näituseavamistele ma ei jõua. valikuvõimalused.
eelmisel nädalal oli ka üks. kummastav oli ühes ruumis koos näha inimesi, keda ma ei arvanud ühte ruumi enam mahtuvat. aga ruum oli suur ja teisi inimesi piisavalt palju. kõik prillid jäid terveks.
ootamatu rabe tuttavlikkus pilkude kohtumisel.
sõltuvussõltumatus.
tobe on hommikul ärgates avastada, et telefon, mille (uus) aku oli viimati veel üsna täis, on tühi. imekombel siiski äratas. kümned sissetulnud vastamata kõned on abiks muidugi. ega kui inimesel on mobiil, siis ta peabki olema 24/7 kättesaadav ja mingist privaatsemast olekust pole vaja mõeldagi. või?
eiei, tegu ei olnud mingi suure hädaga.
küpsetatud part pastinaagi-kartulipüree ja röstitud spargliga / roast duck with parsnip-potato mash and roasted asparagus
aegajalt jäävad silma ühe pooltuttava toidupostitused ning ma olen jõudnud arusaamisele, et ma ei taha liiga kirevat maitsepaablit ühe roana. ehk mitu tugevat ja iseloomukat tooret ühe käigu jaoks, neid omavahel miksides on minu jaoks liiast.
ehk siis pildi juurde, ma algul mõtlesin selle juures rammusast koorest, peekonist, mustast ploomist, punaveinikastmest, seesamiseemnetest, varssellerist (mis kuhu, jääg igaühe fantaasia hooleks). siis jõudis pärale, et neid komponente ei tasu üle kuhjata teistega ning maitseid on juba piisavalt palju. (siinkohal meenub see va ostmata lotopilet)
üks Briti raamatupood, kust ma vahel olen ikka mõne kasutatud raamatu omale tellinud (jah, valik on laiem kui meil, jah, see tuleb odavam, kui kallis eestikeelne tõlge osta), saatis just meili, et nad ei ole mind ammu ‘näinud’ ja ma saan spetsiaalse allahindluse, kui nüüd ostan. eks ma sirvin natuke ja arvutan.
eelarvamuste kujunemine oleks ka teema, aga mõeldud kontekstis tahab see veidi läbimõtlemist. seda enam, et suur osa allikaks olnud arutelust kustutati ära. internet sai ilmselgelt jälle täis.
viimasel ajal mõtlena aina rohkem Kindlele, sellele odavamale variandile. sest riiuliruum on ka ometi piiratud.
nojah, mis siin pikalt rääkida, jäi silma retsept Chicken Wings with Spicy Basque Ketchup ja esitan nüüd siis omapoolse muganduse. lugesin paari sellist retsepti veel, aga isegi piprapoodi ei hakanud spetsiaalset minema suitsutatud paprikapulbrit tooma.
piperrada:
2 punast paprikat
4-5 tomatit
2 sibulat
5-6 küünt küüslauku (kodumaist)
natuke õli
soola
(suitsutatud paprikapulber – mina kasutasin natuke mesquite maitseainet, õige pisut teravat paprikapulbrit)
ideaalis peaks paprikad puhastama ja siis 160-kraadises ahjus umbes 45 minutit röstima ning seejärel ka koorima. laisa inimesena jätsin selle sammu vahele, seda enam, et algses retseptis ka seda ei olnud. ahjaa, aeg surus ka peale muidugi.
niisiis. puhasta sibul. lõika nö pikuti neljaks ja seejärel õhukesed viilud ristipidi. küüslauk puhasta. paprikad lõika pikuti ribadeks ja siis ribad omakorda kaheks-kolmeks. koori tomatid.
aja õli pannil kuumaks, lisa sibul ja purusta küüslauk otse pannile. hauta madalal temperatuuril mõni minut, siis lisa paprikatükid. aseta kaas pannile ja lase vaikselt podiseda kümmekond minutit. seejärel tükelda tomatid ja lisa pannile. hauta veel nii 15 minutit. maitsesta soola ja paprikapulbriga. natuke võib teravat paparikat ka panna.
tegelikult on see suitsutatud paprikapulber väga oluline ja osa paprikat peaks olema piquillo, aga seda ei ole meil saada muidugi. kuna piquillo on teravam kui tavaline paprika, ongi hea panna natuke teravat paprikapulbrit ka kastmesse.
tõsta osa kastet pannilt ära, kui ei plaani suurt hulka kana teha. jälle, tegelikult peaks nüüd kastmesse mineva piperrada püreerima, milleks tuleb kõik pannilt eemaldada, kastmeks minev osa püreerida ja siis alles edasi teha. aga ma ei püreerinud, vaid tegin kohe edasi.
mina kasutasin kana jaoks umbes kolmandikku valminud piperradast, kolm poolkoiba ja neli tiiba oli, nii et suurema koguse kastme korral kasuta ka suuremaid koguseid muid aineid.
kana piperrada kastmes:
kanatiibu-koibi vastavalt vajadusele
2spl suhkrut
2spl veiniäädikat
(suitsutatud paprikat – mul oli ikka mesquite; soovi korral teravuseks veel veidi teravat paprikapulbrit)
piperradat
soola, pipart
nii, pane ahi sooja 180 kraadi peale. aseta kanatükid ahjunõusse või ahjuplaadile (sõltub kogusest), maitsesta soola ja pipraga.
püreeritud või püreerimata piperrada kuumuta pannil koos suhkru, äädika ja maitseainetega vastavalt soovile. hauta viis minutit või natuke kauem, seejärel vala kanatükkidele.
pane ahjuvorm ahju ning ahi pane pöördõhurežiimile.
küpseta umbes 50 minutit, aegajalt kasta kastmega ning 10-15 minutit enne lõppu keera tükkidel teine külg.
need natuke mustaks läinud paprikatükid olid päris head ja sobisid sinna – kui piperrada püreestada, siis sellist asja muidugi ei juhtu.
kõrvale sobib veidi riisi, meie sõime kastmest ülejäänud piperradaga lihtsalt. ehk oleks veidi ciabattat hea olnud – ja soovi korral ka veidi mõnusat punast penedese-piirkonna veini.
