tihe nädalavahetus lapsega. erinevate muude tuttavatega ka.
kui ei saa päris seda, mida tahaks, siis tuleb tekitada mingi muu positiivne reaalsus. done.
vaikne loksumine.
Rubriik: reisid-retked
oh aega..
terve see nädal on olnud kuidagi selline.. ootamatusi täis. mingid asjad lihtsalt lendavad mu ellu või mina nendesse või mispidi iganes. ja ma mõtlen seda kõike positiivses mõttes.
üleeile saatsin kõik (õnneks mitte kuigi olulised) plaanid pikalt peale ühte telefonikõnet ning mul on hea meel, et sel hetkel mu peale mõeldi ja see kõne tehti. elamused on väärtuslikumad kui kodus koristades veedetud aeg.
eile oli umbes sarnane seis, ainult ma ei pidanud kohe tormama. ülepeakaela ettepanek ning muidugi ma võtsin kohe vastu.
taas tajumine, et kui mingit teed piisavalt läbitud on, ka mitteroolis, siis kusagil kuklas on teadmine, kus võib kiirelt sõita ja kus tuleb kiirus maha võtta.
vaade õhtupäikesesse, alati erinev. päevasaun. hommikuse kohvi paks näokoorimiseks. tuulest viidud soeng.
palju erinevaid pilvi. palju erinevaid laineid. pannkoogitort.
kui aus olla, siis väsimus ka.
aga teisalt just selline aeg näitab, et elu on täiel rinnal elamist väärt.
teisipäev, hullumeelne
täiesti hull päev. igas mõttes. hommikul võis uttu tõmmata, õhtul Murastes taas. vahepeal oli päikest ja oli vihma.
ja hetki iseendale.
päris kõike, mida vaja olnuks, ei jõudnudki täna ära teha.
märksõnu nädalavahest
hallivõitu hommikul jäi päikesekaitsekreem taas näkku panemata. hiljem oli see lihtsalt liiga kaugel. nina on jälle punane.
inspireerivad, tihedad, lahedad, hullult väsitavad päevad.
nakkav ebamäärasus.
piibelehed, anemoonid, lademets halli käppa. hullult head süüa. tiirude-kajakate munad ja tibudki.
taas üks ootamatu kallistus.
kiirelt tõusev jahe õhtuudu.
miljonid positiivsed emotsioonid, väikesed uued teadmised.
selle aasta esimene mais oli mais.
nagu suleke rohus
üks mõnus päev. kuigi käikudeta rattaga läbi pori ja üsna mitmesugusel maastikul sõita oli väsitav. teisalt oli üks teine tore sõit kompensatsiooniks. ja hea söök, mis antud kontekstis muidugi ei üllata.
esimesi metsmaasikaõisi nägin ka.
lestakala
jahedavõitu oli, aga vihma ikka ei saanud. hommikul oli kuulda ja hiljem õues näha küll.
õhtuks tuul vaibus ja kõik jäi nii vaikseks.
lõunaks kohv ja pannkoogid. kaks päeva juttis! ise ei pidanud selleks peale õigesse kohta mineku midagi tegema. superluks!
kehvakeste rulluiskudega esimene ringike tehtud, peaks kunagi korralikega ka proovima?
sinililleline
kui lugeda kokku, mida ma sel tänalõppenud nädalavahetusel ära tegin, siis – eriti ei midagi. aga aeg läks lennul ja viimane õnnehetk tabas mind trammilt koju jalutades, lihtsalt. mingi tajumine õhtupäikeses.
tegelikult sai asjalik ka oldud siiski, aga mitte liiast.
pühapäeva hommikul kella 8 ajal üle hoovi minnes oli üllatavalt soe. laupäeva varahommikune vaade ajas kaamerat võtma.
sinililled autoaknast ja sinililled bussiaknast. sinililled kaamera ees.
hetked siit ja sealt
mina ka ei tea, miks siin viimasel ajal peamiselt vaikus on. ju mul ei ole midagi öelda?
üldiselt kulgeb kõik tasapisi omasoodu. peamiselt üles, vahel veidi alla.
inspiratsioon puhkab vist.
nädalavahetusel istusin aida taga tuulevarjus, nina päikese poole. mõnus. poolpehme rehviga rattasõit pehmetel pinnaseteedel nii mõnus ei olnud. süüa sai palju ja hästi, teadagi.
aprill tähendab kevadet. isegi kui hommikul on miinuskraadid ja hall maas.
miskipärast pole kuidagi jalutama jõudnud küll väga.
mingid toimetused on kohati mitte minust sõltuvalt ripakil ja veidi kiusavad mind. et võiksid juba tehtud olla. aga kuna ma ei saa osasid protsesse kiirendada, siis on nagu on.
kassid, tänanväga, tunnevad end hästi.
