kiirkülastus Haapsallu

põhimõtteliselt oli eile õhtul tunne, et reedene Haapsalus käik oli nii umbes nädal tagasi.
suhtkoht lambist sai mindud ka. peale vanamööblipoode sai ‘korraks’ Rannarootsi muuseumis käidud. üle tunni läks. ise ka ei uskunud, kui kella vaadata.
jahtklubis hulkumise asemel olime tükk aega autos vihmavangis.

õhtusöögiga läks hästi, mööda tänavat aina edasi vaadates Dietrichi silti nähes meenus, et oot-oot, see on mingi hea koht – ning sattus moment, kus oli ruumi ka (no õues ei istunud ju kedagi, märg!).
hästi läks. isegi koogitüki pealtnäha kõrge hind oli seda täiesti väärt, ütlen mina, kes ei ole suur koogisõber.

tagasiteel oli vapustav metsmaasikapeenar.

‘moonipõldu’ olen ka juba mitu korda imetlenud.

moonid564

suvehõngu

üleeile natuke kõrbesin päikese käes, aga tõesti natuke. imeliselt tubli, nina ja nägu ja isegi käed olid sisse määritud. kaela tagumine osa ei olnud 😛
eile oli see ka. ja suutsin osa aega varjus püsida.
täna ei olnud üldse probleemi.
pildistada sain vähem kui tahtnuks. mis teha, kui pole päris oma peremees. kuigi see pole väga täpselt öeldud, aga siiski.
on kohad, kus on alati suvi. vahel lihtsalt vähe kehvem suvi.

anemoonid038

sirelid

kullerkupud on nagu veidike varem. lõhnavad, valged, mittetrompet-nartissid ka. neid on viimasel ajal vähemaks jäänud? toomningad. jasmiinid on üsna vara. ja siis on korraga piibelehd, sirelid..
uimastavad aroomid. unustamapanevad lõhnad.
kevadelõpu mälestused, igavesti. läbi lõhnade. kui ka unub pilt ja hääl.

***
kevade ootamatu õhk
millesse on nii kerge joosta ja hüpata
paitab ka siis kui
maandudki valusalt

sinine taevas su kohal hoiab
sind ja kogu seda lõhna endas
magusat ja veidi soolast ja annab
sullegi mingi osa

lihtsalt
hinga sisse seda õhku
unusta kõik see millest oled unistanud
ole siin
ole siin
ole siin

tiibade õhkõrn sahin üle lõhnava
kevade

sirelid299

soundtrack:

The Cinematic Orchestra – Arrival of the Birds & Transformation from Andrew on Vimeo.

nädal, laupäevaste piltidega

nädal on jälle lihtsalt mööda libisenud.
esmaspäeval sain käed korda. teisipäeval jätsin ühe ürituse vahele ja tõmbasin hinge. kolmapäeval sain kassitoidulaadungi, neljapäeval jällegi kassiliiva. reedel proovisin kaamerat. eile sai laps uue jope ja käisime linnast väljas. täna oli kohupiimavorm kisselliga.
muidugi on see meelevaldne nimekiri.

eilsete piltidega läks nii, et ma olin kaamera manuaalselt pannud kunstvalguse režiimile ja muidugi avastasin seda alles siis, kui enam ei pildistanud. siin arvutis pole korralikku fototöötlusprogrammi ka, nii et on siis sellise kummalise värvirežiimiga pildid.

150411_kibuvits_5771

150411_nastik_5791

150411_pajutibud_5805

150411_sinililled_5795

150411_suurupi_5755

puhatud..

jah, ma olen täiesti elus ja terve ja toimetan. lihtsalt ei jõua kuidagi kirjutamiseni. ise ka ei saa aru. terve nädal oli aega reisist midagi kirja panna, aga mitte kriipsugi. kaks teatrietendust ja üks kino on rääkimata. kassid ja muu elu ka veel.
harjumus on kadunud?

vähemalt üks reisipilt, peal nii Euroopa kui Aasia. ning see oli igahommikune vaade kohvi kõrvale. see pilveudu tõusis pooltunniga kõvasti ning juba veidi hilisemal fotol on rohkem maju ja mägesid seal teisel poolel 🙂
päikest ka.

istanbul073

Riia

valimistest oleks oma arvamust avaldada küll, eriti tänase taustal, aga milleks..

kiire Riia-külastus oli. selles mõttes isegi veidi pettumust valmistav, et aega linna nautimiseks sisuliselt ei olnudki. aga ikkagi tore. küll mingil hetkel saab jälle pikemalt ja omal volil olla.

riia062

talverõõmud

ükskõik, kuidas mittetavapärast hommikut planeerida, jääb alati viis minutit puudu, vähemalt.
me saime küll õigel ajal välja, aga kilomeeter eemal avastasin, et jätsin oma suusasaapad maha. ots ringi ja tagasi. ja sinna see viis minti ära läkski.
ma olen seda teed kaudu sõitnud küll ja küll, see, mis Jürilt Jänedasse läheb. aga talvel mitte väga. nii et hooti oli kiirus.. no väike. aga viimasel paaril kilomeetril võttis GPS iga sajakonna meetri peale minuti aega maha. et tegelikult me olime õigeaegselt kohal, kuigi võinuks olla veel viis minutit varem.

igatahes, lapsele kingitud lumelauakoolitus, ja et grupp täis saada, siis osalesin ise ka.
sest kuigi ma kunagi ammu olen koolitunud, oli praktikat peale seda vaid paar korda.
noh, igatahes oli lahe, ma tundsin ennast ääretult mittesportlikuna, aga tulin täitsa kenasti toime. ja ilmselt julgen lastemäel või mingil muul laugel madalal nõlval veel proovida.
kuid enne peab sabakont taastuma.

oh ei, lauaga ja mäel ei juhtunud midagi.
lihtsalt laps jäi peale kursust veel laudama ja mulle tundus, et no kolmese murdmaaringi sõidan ikka ära. sõitsingi. ainult et laskumised ei kuku mul välja tulema (nt uisusamm tuli täna juba täitsa kenasti, aastaalguse suusalaagrist lastega oli kasu) ning ma lõpetasin paar korda kukkumisega. ja see üks kord oli täpselt sabakondile, põmaki, seal, kus klassikajälg pidanuks olema ja natuke oli ka. ainult et mitte liiga hästi, vasak jalg hakkas kuskile ära sõitma ja siis käisingi otsejoones maha. üldse mitte pehme pepu peale, vaid just, sabakondile.
silmist lõi sädemeid välja ja tegelikult tuli valupisar ka silmi.
järgmised laskumised võtsin suusad jalast – muidu ikka liikusin edasi. kuigi olin ikka täitsa hämmastunud, et 1,5h lumelauakoolitust nii läbi võttis, suusatades oli täitsa see tunne, nagu ma oleksin enne juba jube palju midagi teinud ja Ei Jaksa. aga jaksasin muidugi.
kuigi see sabakont..

autosse istuda ja tõusta polnudki hullu, kodus kõvalt diivanilt üles ajada juba oli. nüüd on pipraplaaster peal.

laps oli rahul ja ma ise ka tegelikult. kes teeb, sel juhtub.

päeva tipphetk oli tunnustus sõbralt, kes teatas, et ma ikka oskan elada. et täisväärtuslikumalt, kui mõni, kellel on pappi jalaga segada. et ma oskan väärtustada õigeid asju.
ma ise ei tunne seda kõike niimoodi, aga kui keegi kõrvalt näeb seda just nii – no see on ju tunnustus mulle 🙂

õhtul oli imeline loojangutaevas.
nüüd on imeline rammestus. ehk saan hommikul voodist välja ka.

150125_4820

suusabaasis.. tegelikult laagris

ma saan täitsa aru neist tuttavatest, kes olid imestunud, et mina ja lastega laagrisse. ega ma ise imestasin ka natuke, ma pole eriline lastelemb. teisalt, kui on piisavalt täiskasvanuid ja lapsed on kooliealised, pole ju hullu.. ega ei olnudki. noh, vähemalt mitte väga.

kuigi mõni ei saanud ise suusasaabaste paelu kinni ja mõni jäi poes arvestamisega hätta (et ehk pidin aitama oste valida, et rahast ikka jaguks, sest no.. korvis oli rohkem kui peos raha). vahepeal tuli natuke kurja häält ja nägu teha ka. valvata, et need väiksemad ikka midagi sööksid ja õhtul ikka magama ka lõpuks jääksid. ning, oh õudu, suusatasin ka koos nendega (korra lausa nö abitreerina).
reedene vihm, mis pea kogu loodusliku lume ära sulatas, oli muidugi ilge. mul oli hea meel, et viimasel hetkel oma HH vihmajope kaasa rabasin – kõik sportjoped olid lõpuks kuivatis, aga minul jäi ülemine ots kuivaks. vihmajopele piisas duširuumis nõrgumisest 🙂
lumiseks läks, teadagi, siis, kui hakkasime lahkuma 😛

tegelikult oli hirmus lahe ja kuigi ma koju jõudes olin roppväsinud, oli see tegelikult puhkus selles mõttes, et ma tegin midagi ääretult rutiinivälist ja suure osa sellest värskes õhus. ning inimesed olid vahvad 🙂

pildil olevad mäesuusad on petlikud, enamasti olid neil ikka murdmaasuusad all. no neil väikestel, kes kogu aeg mäel ei olnud.

suusad