Rubriik: reisid-retked

kohtumine tuttava teega

Posted on by PilleRiin

sõidan mööda seda ammust ajast tuttavat teed, mis enam polegi nii tuttav.
siiski-siiski. ma vähendan kiirust automaatselt kohtades, kus seda vaja. ma sõidan mööda kindla peale. ma tean, kus võib vabalt kurvi lõigata. ma ei tee seda nii, nagu võõrama tee peal, kõheldes.
ma tean.
vahepeal ma unustan selle tee ja selle teadmise. aga siis ma tean, et ma pean jälle siia tulema ja olema jälle lihtsalt üks nendest selle tee peal. lummatud kõigest sellest, mis on selle tee ümber.
segu kesksuvesoojusest ja külmast talvepärastlõunast. kõik ühineb selle tee peal ja homme on sama lähedal kui ta oli kümme aastat tagasi.
ma tean, mida on oodata mingi kurvi tagant. ma tean, millal mingi asi paistma hakkab. ma tean, kaua ma sõidan mingit lõiku sellest teest. ma tean, kus olid kümme aastat tagasi poed, nendes praeguseks mahajäetud majades.
see teadmine on rahustav, kindel ja hea. ma ei pea mõtlema sõidu peale. ma lihtsalt sõidan ja mul on kahju, et seekord ei saa ma minna teelt kõrvale.
aga ma teen seda teinekord. sest ma tulen siia jälle, ma tean.

talvine puisniit

Posted on by PilleRiin
nedrema120.jpg

parim aeg puisniitude külastamiseks on juunis, enne jaanipäeva või umbes jaani ajal. siis on kõik noorroheline ja enamik niitude õistaimi õitseb. juulis tavaliselt niidetakse puisniit ära.
aga ka talvine puisniit on äratuntav ja pakub elamuse.
Nedrema puisniit täna pärastlõunal.
selle pildiga soovin ühtlasi head uut aastat 🙂

Tallinn-Tartu-Tallinn

Posted on by PilleRiin

Tartu reis oli hea. lisaks helkuritele sain ma lõpuks oma punased saapad. ausõna, ma ei uskunud seda enam. st, kui nii vaadata, siis on ju mingi valik poodides olemas, minimaalne küll. kui lähemalt vaadata, siis pea ükski neist ei päde.
laheda punase ehtekomplekti sain ka. ja tõesti, ma ei tea, miks punane on moevärv hetkel. ma kannaks neid asju niisama ka.
muidu kujunes ka mingisuguseks planeerimatuks shoppamisreisiks. sa leiad asju siis, kui sa neid ei otsi.
Evu soovitatud La Dolce Vita oli tõsiselt mõnus elamus. siuke mitte liiga restoran, aga toidud-teenindus parem, kui mõnes päris restoranis. aitäh Evule 🙂
kuigi ausalt, kaubsi juurest mööda Rüütlit Gildi jalutades oli tee peal päris mitu ahvatlust ja me nägime ikka vaeva, et nii kaugele välja jalutada.
see-eest Lõunakeskuse Orient Ekspress oli küll pettumus. olen seal varem söömas käinud ja väga hull ei olnud, aga seekordne ida-poole buffee oli tüng. see toit ei olnud oma hinda väärt lihtsalt. seal kulunud rahast on mul siiralt kahju.
no ja tegelikult muud erilist ei teinudki. läpsi mul kaasas polnud, nii et kena väljalülitus kõigest oli. RM-iga tegeles peamiselt tema lemmikonu, kes tegelikult pole meie sugulanegi. igal juhul andis see mulle võimalus hommikuti tibake põõnata. lõunal ka.
tore on, et mul on komme ööseks telefon kas päris välja või hääletule panna. sest keegi oli suutnud mulle öösel kella 4 ajal helistada. ma ikka vahel mõtlen, kui purjus peavad inimesed õieti olema, et sellist asja teha? (tegu polnud mingi lähedase sugulase vms inimesega, kes oleks mulle mingi suure probleemiga sel ajal helistanud)
aga see lõputu poolik külmetusevimm on mul ikka sees. see, mis on ja ei ole ja ära ei lähe.
ema muretseb mu pärast ja ma püüan ise ka oma koormust veidi reguleerida.
küll ma end lõpuks terveks mõtlen. väljastpoolt tuleva ja hinge mineva soojuse abiga 🙂