inimesed jõuavad ka igale poole. Haapse rand oli paksult täis, Kaberneeme rand veidi rahulikum. aga ikkagi! ma mäletan aegu, kui seal ei olnud peale kohalike kedagi. noh, meie, koolilaagri lapsed ka muidugi.
metsaalused teed on laiemad ja ära sõidetud, mõned vanad rajad on täis kasvanud. kivi oma nimega ja endaistutatud kadakat ei läinud ma otsima. või mis neid otsida, ma peaksin teadma ju täpselt, kus need on. ainult et puud-põõsad on selle ajaga palju kasvanud ja enam pole see leidmine üldse lihtne.
aga rand oli peaaegu seesama, ärantuntavad kivid ja liiv ja alatine adru. isegi lõhn oli sama ja ma peaaegu võisin tunda end veneaegse hambapastaga selle veega hambaid pesemas. mida sai ju korduvalt tehtud.
Haapse rannas käisime veidi vähem, aga siiski. suurepärane liivarand.keerdus madalad männid ja läbisid täis maa.
õhtuti käisid seal piirivalvurid ja mingist kellast alates oli meil rangelt keelatud mere äärde minna. tegelikult pidimegi siis juba magama. aga pubekatena lippasime vahel ikka mere äärde ja passisime aega, kui piirivalvureid näha polnud ning käisime mere ääres ära. õhtuti liivale tõmmatud joontele jäid meie jäled mõlematpidi. me ei osanud seda üldse karta ja vahele ka ei jäänud. või siis piirivalvurid ei võtnud pubekaealisi noori lihtsalt tõsiselt – kuhu meil ikka minna.
kuskil Haapse kandis sai metsa all olevast pangast üles ronida ja siis oli seal üks kena suvilarajoon. ma olen sealt ühte imelist kadakat joonistanud, koos vanemate lastega. lihtsalt kuna mul ei olnud muud teha. siis ma olin päris pisike ja need vanemad olid jube hirmuäratavalt vanad, kes aasta hiljem lõpetasid keskkooli.
hiljem maalisin seal juba muid asju ka.
ja siis seal Kaberneeme teeristi juures on selline paekivisse kavatud auk, nagu Suurupi kandis ja siis kusagil Keila tee ääres. niinimetatud tuletõrje veevõtukoht. kuigi ma ei tea, milleks need tegelikult olid. äkki olidki mingid sõjaväe jaoks olulised veevõtukohad? ometi on Kaberneeme ja Suurupi ümbritsetud veest, peaaegu.
igal juhul sinna meid ujuma ei lubatud, sest need augud on ju järskude servadega, mitte nagu meri. aga eks me vahel ikka hiilisime, keskkooliealistena siis.
siis, kui meist aasta vanemad olid viimast korda seal, jäi meid lõpuks lõkke äärde väike punt. mõned viimase korra olijad ja paar tükki meilt, mina kaasa arvatud. istusime seal, kell muudkui veeres ja korraga tuli mõte minna sinna auku ujuma. juuniöödel ei olnud meri piisavalt soe.
nii me siis läksime umbes kuuese pundiga. mitteametlikult muidugi. aga täiskasvanud magasid juba ja nii me vaikselt ära hiilisime. ja siis ujusime alasti seal veeaugus päikesetõusu ajal juuni algul. me ei olnud poisid ja tüdrukud, me olime lihtsalt üks punt. ning oma klassiga ei olnud mul iial sellist klappi.
Kaberneeme pood oli see, kust me ostsime kõrsikuid. ilmselt ka midagi muud, aga kõrsikud on mul meeles. süüa saime ometi korralikult, aga lastele jääb sellest väheks ju.
ja piirivalvuritel oli lehm, mingi hetkel küla pea ainus lehm. seda me siis joonistasime 🙂 kanu, kasse, koeri, hanesid oli küll.
selline suhteliselt kohalikule elule keskenudnud külake oli.
need praegused massid on on muidugi loogilised, aga nii ebameeldivad ja mu mälestustesse mittesobivad.. kuigi mälestustesse ei sobigi ju muutused kunagi.
