Rubriik: reisid-retked
riiast, kahe lausega
Riia on tore, nagu ikka.
viimased aastad on mul üldse siit ülekaalus positiivsed muljed.
lehmalõhnaline reis Aravetele
täna juhtus selline asi, et me käisime Aravetel. keset kena pühapäeva pakkisime lapsed autosse ja panime ajama. sest mul on üks koolitöö vaja seoses Aravetega teha. mitte, et sealt puhkepäeval eriti palju inffi saaks, aga vähemalt ettekujutuse kohast ja hunniku pilte ka.
talv algas nii umbes Vikipalust. enne oli ka, aga suhteliselt nõrk. Aegviidul ja sealt edasi oli ikka kohe väga talv. kahju oli, et varem ei tulnud ja kelkusid kaasa ei võtnud.
samas lastele piisas sellest vähesestki – üks sai sukapüksid märjaks ja varbad külmetama niigi.
täiesti ootamatult ja teadmatult külastasime Baltikumi ja Skandinaavia kõige popimat lauta Mägise suurfarmis. sellist, kus kogu töö teeb automaatika ning mitmesaja lehma peale on üks inimene. isegi lüpsma ronivad lehmad ise, automaatika teeb kaelarihma järgi selgeks, kas see lehm on 5 tunni jooksul lüpsil käinud või ei; kui on, siis saadab minema, kui pole, siis puhastab harjaste vahel (pildil ka näha, orna˛ikirjud, üsna keskel) udarad ning laseri abiga asetab automaadi nisade otsa ning lüps algab. lehmad liiguvad laudas vabalt ning kliimaseade vaatab, millal peab õhku ja valgust läbilaskvad seinad veel enam avama, et värsket õhku juurde tuleks.
lüpsimasin saab muide seda ka aru, kui piim on jama ning ei lase seda ühisesse nõusse, vaid eraldi anumatesse (pildil all paremal), kust saab juba täpsemasse analüüsi saata.
ning kui masin arvab, et tal midagi viga on, siis helistab ise operaatorile 😛
laudalõhn nüüd meil siin pikalt ligi ilmselt 🙂
kuidas siis tuli ka
niimitmes kuupäev juba…
head uut aastat!
minu uus aasta tuli linnast väljas. mõned päevad väljaspool tihedat tsivilisatsiooni. inimesi luges RM vana-aastaõhtul kokku üheksa (neist lapsi, humm, kolm või neli, et kuidas lugeda :P). koeri oli üks ja kasse kolm, neist üks seesama, kes eelmisel talvel meil oli.
aasta viimasel päeval hämaras õues taskulampidega müttavad lapsed. aasta esimesel päeval lühidalt väljasolnud lapsed – sest külm oli.
veidi lund ka äratulemise hommikul.
mõned raketid omal ja natuke rakette mujalt näha. Tallinnaga ei saa võrreldagi 🙂
hea oli.
puntramöll
käisime täna lapsega Karepal, väikesel pereüritusel. kodukitsede söötmine ja toidu viimine metsloonadele, vankrisõit ühe eesti tugevaima hobusega, hulk mesiterdamist looduslikest matejalidest, mänge ja tugevat kodusööki. ilm juhtus ka selline mõnna olema, mitte mingi lägane. kuigi jah, eile oli ikka nii palju lund sulanud, et täna reega sõita ei saanud.
mõnna ja väsitav 🙂
ja lastele meeldis ikka vankrisõit hullult.
tegemata eksami järeleksam
nädala pärast on jälle kool.
eile tuli kiri, et seda eksamit saab laupäeval järgi teha.
kirjutasin seepeale kooli kirja, küsimusega, et kas seekord on eksam vastavuses õppejõu poolt antuga või mitte. ja et kui mitte, siis ma ei tee ka seekord ja vajadusel pöördun ‘kuhu vaja’ (mailis on täpsemalt see muidugi kirjas, siin pole oluline). kenasti ja viisakalt ja sõnastatuna nii, e ma ei süüdista konkreetset kolledzhit selles jamas, vaid et probleem on õppejõus.
täna hilisel pärastlõunal helistas mulle kooli õppekorraldusspetsialist ja küsis, et kas ma ‘sellest sinisest raamatust’ õppisin. mh? meil ei olnud ju üldse mingit kirjanduse loetelu. ja ühte raamatut ma nägin, seal ei olnud suurt midagi.
igatahes olid nad täna pool päeva vaadanud ülesandeid ja raamatuid ja leidnud, et kooli raamatukogus on üks õpik, kus vajalikud valemid on sees. ‘see sinine raamat’.
telefonikõne oli muidugi töisel ajal, ma ei lülitunud kohe ümber ja mul on tunne, et kui ma lähen Tallinnas raamatukokku otsima seda sinist raamatut, siis ma ei leia midagi 🙂
nii et esmaspäevaks pean leidma mõne koolikaaslase, kes saab kooli raamatukogust läbi käia ja mulle täpse nime öelda, siis saan õppida.
iseasi, et kas see nüüd niimoodi on ikka päris õige jälle..
aga üks sinine fotoakvarell eilsest hommikust siia lõppu 🙂
Tartu-päev
hommik oli maru kena. usu ja päike, sügisene loodus. fantastiline.
aga ma olin roolis ja mul oli ainult väike kaamera kaasas. tegin paar pildistamispeatust, kuid ma ei oota sealt suurt midagi.
sain vajalikud paberid punktist A punkti B toimetatud, natuke tööalaselt lobisetud punktis A (nad ikka tahavad mind seal tööl hoida ja lausa tunnustati, et ilmselt ma olen kõige teadjam seal) ja natuke punktis B (seal nad tahavad ka minuga koostööd jätkata, kuigi rääkisime veidi üldisemalt).
Ecoprindi uues majas käisin ka ära. seal on mõeldud kogu tootmisprotsessi keskkonnasõbralikkusele, mitte ainult see, et kasutatakse ökomärgisega paberit. värvid on neil ka nüüd ainult taimsed, muid enam ei kasutata.
aga Tartu algas ja lõppes Evuga. alustuseks viisin talle kohe ära purgikese porgandi-õunamarmelaadiga ja pärast trehvasime veel lõunal ka korra – kuna ta oli väga töine, siis kukkus see välja küll nii, et tema tuli siis, kui ma olin lahkumas.
bussiga oleks olnud mugavam, oleksin tukkuda saanud. aga ajaliselt oleks siis väga umbe läinud. nüüd jõudsin päris täpselt.
Riia, IV
tänane koolitus jooksis ajaliselt veidi umbe, aga muidu oli ka hea. vahest ehk Läti Statistikaameti-onu esitlus oli veidi nõrk või ehk siis ikkagi kogenud statistiku seisukoht. peamiseks Eurostati kasutamise probleemiks pidas ta seda, et inimesed ei ole kursis sellega, mida nad otsima peavad. hea küll, ilmselt see on osade probleemise põhjus, aga tegelikult on see ikkagi mittekogenud kasutaja jaoks üsna keeruline süsteem algul. jah, meile klõpsiti seda seal ka täieliku iseenesestmõistetavusega, aga ei olnud jälgidagi lihtne 🙂 kuigi jah, eks see tuleb kogemusega. samas püüdis see onu sellest kogu aeg üle libiseda ja jäi enda juurde, et inimesed ei tea, mida nad otsivad.
grupitööd olid väga head ja kasulikud. juba selleski mõttes, et siis olid sunnitud teiste inimestega rohkem suhtlema. st, mitte-eestlastega ka. sai kuulda teiste mõtteid ja kogemusi ja ehk mõne sellise kontaktigi, mida hiljem töös vaja läheb.
hästi naljakas oli muidugi see, kui tagasi Eestisse sõites ja juba üsna Pärnu lähistel, kus ülejäänud seltskond peale minu maha läks, selgus, et üks osaleja oli mu füüsikapraksi õppejõud 😛 seda ma jõllitasime mingi hetk, et nagu oleks kuidagi tuttav nägu, aga nimi küll kohe ühendust ei tekitanud.
igal juhul hakkasime arutama, et äkki ma saaksin oma lõputöö tema juhendamisel teha. ka vajalik asi ju.
ma ei saa üle ega ümber söögist. kursuse tagasisidet kirjutades ei olnud ma ainus, kes ütles, et liiga palju süüa. me sõime täna lõunal Il Patios (jajaa, meil on see Tallinnas ka), nii kella 2-3 vahel ja noh, ma loodan, et homne hommikusöök läheb mulle sisse.
suupisted olid koolitusel ka kogu aeg laual. eile saime kolm korda päevas süüa, täna kaks (no õhtuks kodus ju). mingid suured portsjonid kogu aeg.. oeh. ma ei kurda oma isu üle üldiselt, aga no see oli ikka üsna liig. kuigi jah, näljas oleks ka olnud kole olla.
no ja muidugi ei saanud ma mainimata jätta sedagi, et see koht pole ei itaallaste oma (nagu nad mõtlesid), vaid suur raha läheb hoopis ameeriklastele. ning muidugi soovitus, et BEF kui keskkonnaorganisatsioon püüdku valida ikka kohalikke söögikohti. pärast olin mures, et äkki läksin liiale?
ja üldse oli mul tunne, et meile sattus hea töögrupp kokku ja meie grupitööd olid kõige paremad ja eriti täpselt kirjeldusele vastavad 😛 okei, ilmselt on see väga subjektiivne. lisaks oli meie töö täpselt ‘minu’ teemasse ka ehk tarbimisest. ja see paistis siin-seal silma ka, väidetavalt.
aga olgu, homme kooli.
Riia III
koolitus on hea. absoluutselt rahul olen. meid ei ole väga palju ja teeme grupitöid ka, reaalselt. lausa veidi kahju on, et nii lühidalt ja kontsentreeritult.
muidugi ei ole kogu see asi Malmöga võrreldav ja ma ei võrdle ka, et kui palju ma kummastki saan. eks mõlemast ikka midagi.
söödetakse meid siin hästi, isegi väga hästi. lõunale minnes polnud kõht kaugeltki mitte tühi, nii et tootsin Fazerile kasumit – toidutalong oli mingile summale, ma kasutasin sellest vast poole ära.
kohapeal on ka mingit näksi + joogid kogu aeg. ja õhtusöök oli mingis vanalinna restos. udubeen, ma ütlen.
alla nii küll ei võta 😛
Riia on ikka suurlinnam kui Tallinn. naljakas. või tundub mujal alati parem? ei, tegelikult mitte, sest Riia on suurem ju.
ja suurlinnades on midagi, mis mulle meeldib. mingi teistmoodi elu.
kolmveerand kümne paiku tuli mulle tänaval vastu pruutpaar väikese saatjaskonnaga: lühike ümarik tumedajuukseline mees ja pikk blond pruut. kusagil veidi eemal istusid kaks kutti, suitsud suus ja põristasid trumme, mingeid konkreetseid rütme (ei, nad olid täiesti eraldi, mitte pruutpaariga seotud). selline veidi sürreaalne hetk, mil mul oli kahju, et pole kaasas korralikku fotokat (no ma olen nii palju Riias käinud, et võtsin aint seebika kaasa), kuigi selles hetkes oleks video isegi veidi parem olnud, vist. või ma ei tea.
paremalt tuleb kuskilt söögikohast vaikselt pehmemat klubimusa, vahetult ees on kamp purjus inglise noormehi, kes talutavad oma kõige jalutumat (loe: täis) sõpra, siis korraga õnnelik noorpaar ja nende tagant trummipõrin. keset Riia vanalinna.
seda ei saa lihtsalt kirjeldada.
kusagilt läbi muude tänavahäälte kostub see trummipõrin vaikselt mu aknast ka sisse.
hotellil on kolm tärni ja mu tuba on suur. mul on oran˛ santehnika 🙂 ja ma ostsin omale oran˛i allahinnatud kaelakee.
mul on kahju, et ma ei saa siia jääda kauemaks.
P.S. jalad. tegin väljamineku. enamik allahinnatud punaseid tänavakingi (Clarks, Marco Tozzi jms normaalsed firmad) olid nubmer 40. ma ei hakanud siiski minema selle peale, et olgu suurem ja ärin pärasst maha. täna sain Origost siis 38,5 Capriced omale, punased, kvaliteetsed, nunnud. eks nõuavad ka natuke sissekandmist muidugi, aga vähemalt ei pea ühtedega kogu aeg olema.
see on see väsinult pakkimine :S