minu kõige suvemad tunnid sel suvel.
Rubriik: reisid-retked
suitsukalamüüja
tegelikult on see vist silmupäev. ja silmusid müüdi ka. aga me ei ostnud.
see oli ka tore mõte, et läheks silmude kiirsöömisvõistlusele õhtul ja siis lihtsalt naudiks seal. ega tähtis pole võit, vaid osavõtt 
uitmõtteid sõidult
ma laman võrkkiiges, loen raamatut. kusagil suriseb muruniiduk, lapsed mängivad eemal.
sirutan varvaid, kohendan patja ja leian, et see ongi mu suve kõrghetk. need paar tundi.
see suvi on kusagile lihtsalt kadunud.
Läti on endiselt Läti.
Valmiera ja Cesise vahel on mingi imelik tee ja raudtee, mis põimuvad (ehk ristuvad) üksteisega mingi mitu korda. kaardilt vaatasin, sama tee ja sama raudtee, mõlemad sinkavonka. miks nii, ei tea.
kaubanduskeskuses pole mingit masu näha. sain hambaharjale uued otsikud.
hoidsin täna üle pika aja pliiatsit joonistamise otstarbel käes. käsi ütles, et tunne tuleb tagasi. mitte kohe. fotokat ei hoidnud ma see-eest üldse mitte, kuigi oleks tahtnud mõnedki korrad.
aga ma olen roolis ja ma lihtsalt ei viitsinud autot seisma jätta.
mina ja laps. me saame temaga vestelda, kui ta just liiga väsinud ei ole. hommikul ei tahtnud ta kuidagi liikuma hakata ja ma olen temaga nõus: Marjasoos peaks kauem olema.
teel oli kohti, kus oleks tahtnud mitte mõelda. aga siis olingi juba kohal, päike oli endiselt kõrgel ja sandaalide kontsad autosõidust läbi. ma ei mõtle ka kunagi sellele, et roolis tuleb kanda teisi jalanõusid, millel on tugavad kannad. siis oli juba hilja.
‘ah, ma saan sinust aru küll’, ütles J.saaksin ma ise ka. või usuksin ometi, et kõik ongi nii lihtne ja mitte grammigi keerulisem. aga aina lihtsamaks muutub. vist.
uued värvid tulevad kõrvale. minu jaoks veel võõrad.
ma jõin veini ainult seepärast et ma lubasin. kavalalt kallasin enamuse teistele ära ja aina venitasin oma klaasitäit. õiget maitset nagu ei olnud. väsimus on ka niigi.
‘see ongi meie seljakott’, hõikab RM ja näitab autot. teised hoiavad naeru tagasi.
‘sa oled oma kleidi auto järgi valinud’, ütlesid mitmed. ei olnud, see oli täitsa huupi ja kogemata.
kooli alguseni on napp kümnekas.
***
autosse rabasin kaasa mõned plaadid, mis kusagilt kastidest kätte sain. täitsa ajaloolist muusikat on seal peal. asju, mida ma kuulasin juba.. vägaväga ammu aega tagasi.
vahepeal pole ma eriti kuulanud, aga siis ongi üllatav, kui korraga mängima hakkab.
muusika, nagu kogu teekondki, on kaetud erinevate mälestuskihtidega.
vist on kuri tulekul*
* – pealkiri Bradburylt (ja tänud Allarile tähelepanu veale juhtimast)
ootan, et saan jäätisele
ma loodan, et saavad need aruandeasjad ka ikka lähiajal korda ja saab välja siit toast. tuuline küll, aga toas olla ei kannata. pealegi pean lubatud jäätise jaoks materjalid ostma ka. enne muidugi retsepti leidma.
Brüsselis sain suurepärast sidrunijäätist, mis oli tehtud päris sidrunitega (tillukesed tükikesed sees, ka maitsest tunda) ja peale seda tunduvad siin saadaolevad jäätised väga haledad. no seal oli ka muidugi eelmise päeva vanalinna jäätis mingi kallim essentsikas, samas vaid kümmekond minti jalutamist ja sai odavama naturaalsete lisaainetega asja. Valerie sõnul ei kasuta papi essentse vaid teebki naturaalseid, seega valik varieerub mõnevõrra.
ning ma ei loodagi, et mul samasugune välja tuleb. aga vähemalt ma tean, mis seal sees saab olema. ja pole midagi parata, isegei nende väheste jäätiste, mis mulle üldse maitsevad, pakendiinfot ma ei taha lugeda. enamik aga ei maitsegi, sest liiga karm essentsikas on juures.