Rubriik: reisid-retked

postitus 3001

Posted on by PilleRiin

jah, eelmine postitus oli kolmetuhandes postitus siin. uue kuuga saab sel blogil kaheksa aastat täis. kusjuures kui ma oma vana staatilist lehte ümber tõstma tookord hakkasin, ei olnud blogimine üldse mingi mõte või eesmärk, tahtsin lihtsalt mugavamat moodust oma lehte uuendada. ja nii see läks siis.

aga homme on ärasõit ja seega tuleb täna veel raha vahetada (kuidas mulle küll ei meeldi sularahaga reisida, aga väidetavalt Legolandis on kaardimakse lisatasu, hetkel ma nende kodukalt infot selle kohta ei leidnud), poest veel mõned asjad kaasavõtmiseks tuua (et kämpingus süüa ja lapsi sööta), katsuda oma asjad olemasolevasse ratastega kohvrisse ära mahutada.. ilmateade õnneks midagi koledat ei luba, pigem vastupidi, üsna kena ja soe tundub olevat.
kõikidele kaasasolevatele lastele on see esimene lennureis.

tänasesse mahutame veel vanaema koduaia maasikad. et poeg neid ka ikka saaks 🙂

tänane paanikaosakond

Posted on by PilleRiin

selles seisus, kus mul on nädalapäevad ka juba sassis (laps ei käi enam koolis ju ka, et nädalavahetus kuidagi välja joonistuks), olin ma kindel, et ma ei kirjuta ka täna midagi. sest no mul ei toimu midagi erilist ja selle palavaga ei jookse mõtted ka mitte.

ja viimane ongi ilmselgelt põhjus, miks ma ikkagi kirjutan.
sest, küll mitte sellest palavast, vaid ma ei teagi millest, ajasin ma Väga Totaalselt lapse laagriaja sassi. ma teadsin kogu aeg, et selleni on veel umbes nädal aega – kuni täna lõunal mulle helistati ja väga imestunult küsiti, et miks mu laps ei tulnud.
mispeale mina oskasin ainult kökkmökk teha. ehk et jäin sõnatuks (mida minuga tihti vist ei juhtu) ja siis kokutasin midagi vastu.
sest täiesti idioodi tunne oli.
muidugi, kõik sõitu puudutavad mailid rääkisid transpordi orgunnimisest ja kellaaegadest, aga mitte kuupäevast 😛 kuid ikkagi, peale mõningast sobramist asjassepuutuvate mailide hulgs leidsin ma selle manuse üles, kus kuupäevad kenasti kirjas. ja nagu ma siin haiglajärgselt olen oma tühja kalendriga (ehk et ei ole vaja miljonit asja meeles pidada, et need ei kattuks), ei pannud ma seda kirja. sest no üks asjake püsib ju ikka meeles.
hah!
selle ainsa olulise asja koolilõpetamise ja jaanipäeva vahel suutsin ära puterdada. tubli ema, pole midagi öelda.

positiivne on see, et õnneks-õnneks on keegi veel õhtupoole sinna kulgemas ja mu laps haaratakse kaasa. muidu oleks pidanud ise selle maa maha kihutama. või mis nüüd mina, minust ei ole kihutajat, oleksin pidanud sugulasi-sõpru sebima. kuigi neid pakkumisi tuli ka kohe – ehk siis ka see oleks võimalik olnud.
nii et laps saab, küll hilinemisega, siiski kenasti laagrisse ja olukord on selles mõttes lahendatud. peale väikest mõtlemist (ja sõprade ning vanemate abi) said isegi laagrisse vajalikud asjad välja mõeldud. sest ma ju teadsin, et sellega on aega tegeleda maa ja ilm ja ma ei olnud veel hakanud üldse mõtlema.

aga mina olen sellest täitsa läbi, ikkagi selline ehmatus ja enesesüüdistus ja pinge.
jälle, õnneks mu vanemad, kelle juures poeg on, võtsid ka asja väga rahulikult ja suuresti tänu neile asjad ju kokku saidki.

ehk siis – ka tühja kalendri ajastul tuleb ikka vajalikud asjad kirja panna.
kuigi sellest ehmatusest võiks nüüd mõneks ajaks jaguda.

hingetõmbehetk

Posted on by PilleRiin

vähem ja rohkem tuttavad annavad erinevaid teid märku, et olen kuidagi kadunud. ilmselgelt on nad harjunud, et ma olen küberruumis liigagi tihti olemas.
ma olen nüüd ka olemas, aga peamiselt reaalselt. lihtsalt palju tegemist on olnud. ja nagu, ikka, ei mingit üllatust, ma olen täiega väsinud. samas olen ma viimasest 36st tunnist suurema osa ärkveloldud aega autoroolis mööda saatnud. veider, et selle valutav jalg siduriga toime tuleb – aga kordagi ei vedanud alt. ja emotsionaalne rahulolu on.

aa, ja need tuttavad või vähemtuttavad, kes oma elus mitte kordagi pole mitte midagi korda saatnud, mida keegi võiks pahaks panna ning mida ise hiljem kahetseda (kuigi väidetavalt kahetseda ei ole mõtet, teen ma seda ikka vahel), olge tublid ja jätkake samas vaimus. paradiis ootab neid patuta inimesi, kes kive teiste pihta võivad loopida.


Ridala Püha Maarja-Magdaleena kirik

väljasõit, hm, rohelisse

Posted on by PilleRiin

mis, ülla-ülla, ei olnudki nii roheline 😛
aga seal oli päike, lumevabad heinamaad ja kõrged jõed. ja pea mittemidagi tehes (ainult juhtides, jalavalu ignoreerides – hetkel ei aita see tugevam rohi ka, võõrkeeles vesteldes ja ümbruskonda tutvustades, aega ja sihtpunkte planeerides) saavutasin ma ikkagi mingi väga jõleda väsimusastme. aga see on selline positiivne väsimus. kui seda jalga ei oleks.. siis võiks päris rahul olla.

Purrekari

kohtumispaik

Posted on by PilleRiin

ma ootan juba seda kevadet, võilillede ja kullerkuppude aega. seda, kui saab juba lühikeste pükstega olla. ma tean ka, kus see hästi ilus on – aga ma ei tea, kas ma sinna saan.

leidsin selle pildi oma eelmise kevade piltide seast (see on vist siin ka juba olnud?). midagi väga raevukalt sümboolset on siin minu jaoks. aga et igaühele jääks pildist oma nägemus, ei hakka ma siin oma oma lahti seletama.

cheeeeese!

Posted on by PilleRiin

ma ikka fännan turge täiega. ilmselgelt suudaksin ma sellistes kohtades kogu oma raha laiaks lüüa (ja süüa-süüa pärast muidugi) ning need värvid ja inimesed kutsuvad pildistama ka. huvitav, miks nt jaama turul kõik kaamerat pelgavad ja väga tigedaks kipuvad muutuma seepeale?

nipet-näpet mõtteid

Posted on by PilleRiin

eile õhtul istusin vaikselt kodus ja vaatasin kodumaist seepi. ja mõtlesin, et täiesti ideaalne naistepäev, välja arvatud see, et lapsega sain vähe koos olla. ei mingeid lilli ega kingitusi ega isegi ootusi selles suhtes – sest ei ole kelleltki midagi loota üldse. ehk siis hopsti, üks alateadlik pinge jälle maas. sest teadagi, kui on mingi lootus olemas, siis mõistus võib öelda mida tahes, aga kusagil sopis on väike ootus ikkagi. ning kui see ei täitu, on pettumus kerge tulema. kuigi eksole, selline kampaania korras lilletamine on veidi kahtlane teema nagunii. aga siiski-siiski.
igatahes olin ma rahul, sest niipidi on igati parem.
ühe kukli surusin ka tööl kohvikus sisse. mhh, nagu selgus, oli see ikka mingi moosiga teema. ma ei tea, see on koht, kus ma olen konservatiivne ja minu meelest moos kuklisse ei käi. ma ei taibanud seal küsida ka muidugi, nii et oma viga.
kodus ma midagi teha ei jõudnud, sest pool päeva oli tööpäev. laps õnneks oli hernesuppi ja kukleid saanud mu reisi ajal piisavalt, nii et ka tema ei tekitanud mingit teemat sellest.

hommikul arstil torgiti mulle 3 augukest sisse 😛 üks vereproovi auk ja kaks süstiauku. eelmine kuur lõppes reedel ära, sõbranna tegi reisil viimase süsti veel. sest no kes teadis kunagi ammu sügisel (millal see Lufthansa sooduspiletite kampaania oligi, kes mäletab?) pileteid ostes, et selline asi juhtub. hea, et ajaliselt niigi hästi läks ja reisi ajaks hullem jama möödas oli. Meruga on meil juba reisi-tööjaotus ka, et tema tassib minu foto-seljakotti ja mina olen gps 🙂
aga jah, kuigi üldine seis on nats parem, ei ole kõik veel mitte päris korras. no küll saab korda ka. mis teha, et ma nii vana juba olen ja sellised hädad vaevavad.

aga päike on ja see reis lõuna poole andis sellise kerge kevadise laksu ka. nii et siingi tundub juba, et kohe-kohe on kõik roheline. või kui mitte nii kohe, siis üsna talutavas tulevikus.
ja küll kõik isiklikumad asjad (haa, näiteks, ma ei taha oma kontoseisu vaadata) ka liiguvad üles.

see tüüp siin pildil on Samuel, natuke räsitud rõõmus kassike, kes Münchenist siia kolida tahtis. ma siis majutasin ta ära 😉