Rubriik: pildiline
linnajaanid
ma olen ikka täitsa juhe, et ma ei teinud pilti, kui seal all juba pidu ka käis..
Götheborg
mingitel kummalistel asjaoludel (see polnud üldse nii planeeritud) käisin lastega kaks päeva Tallinna Merepäevadel. ühel päeval Admiraliteedi kandis ja teisel päeval Lennusadamas.
Götheborgil käisime ka ära. väga põnev oli, peaaegu nagu omaaegne piraadilaev ju. ja peaaegu 300 aastat vana.
hommikupuder
RM ja paar aastat noorem MM söövad putru hommikul. ise nõudsid. mina lootsin pasteedisaiadega pääseda.
MM: ma jahutan putru!
RM: paned pudrule jahu peale?
ohjeldamatu itsitamine köögist.
sissekanne 1801
eelmine sissekanne oli 1800-s siin. ja kohe-kohe on 5000 kommentaari täis 🙂
selle puhul üks võsapilt 😛 (ilma petsita)
harjutused kahe rattaga
RM võttis pähe, et peab ilma abiratasteta sõitmise selgeks saama. tore, mis minulgi selle vastu. tema põhjendus muide oli see, et need abirattad teevad koledat häält.
aga siis tuli välja, et ma vist ei oska teda õpetada kuidagi.
soovitasin mingi kallaku pealt alla tulla algul. no et ei panegi jalgu pedaalidele, lihtsalt harjutab tasakaalu. aga ta ei tekitanud selle juures olulist hoogu ja teatavasti liiga väikese hooga on pea väimatu tasakaalu hoida.
siis hoidsin teda sadula tagant kinni, aga ta raskus vajus hullult.
lõpuks võttis sõps kätte ja kihutas tal ratta sabas, pakikast kinni hoides ja suurt hoogu tehes. vahepeal lasi korra lahti ka, RM ei saand vist arugi 😛
aga niimoodi kaua ei jookse ja siis üritas põnn ise. no ja ei midagi, ei saa hoogu sisse ja jalg kohe maha ja kõik.
lõpuks oli nii löödud, et pisar silmis ja lõpetasime tänaseks. lohutasin teda tükk aega, et see ei olegi nii lihtne ja nõuab suurt harjutamist.
minu dilemma: asfaldil on parem sõita, aga valusam kukkuda; murul on kehvem sõita, aga kukkumine on leebem.
ja ma ei mäleta eriti üldse, kuidas mina kolmerattalise pealt kaherattalise peale sõitma sain. mäletan mõlemaga sõitu, aga mitte õppimise protsessi.
esiplaanil ei ole RM, eksole 🙂
päeva heategu ja kõike muud sellest kirjust pärastlõunast
sõitsin hommikuselt tööpildistamiselt (lugematu arv patju :P) linna sõbrannaga kohtuma. ronisin trolli istuma ja jala alla jäi mingi kühm. kellegi rahakott. tõstin selle üles ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen. esimene mõte oli, et viin trollijuhile. aga mul polnud aimugi, mis sellega edasi seal tehakse. inimene ei pruugi ise ja teada, kust otsida ja kas trolli omad hakkavad inimest otsima?
isegi see mõte käis peast läbi, et pidin ma selle nüüd leidma.
saime Evuga Tammsaare pargis murul kokku ja vaatasime natuke rahakoti sisu. SEB panga kaart oli ja mulle tuli meelde see, kui ma kunagi kaardi automaati unustasin, järgmine selle välja võttis ja panka helistas ning pank mulle ja mul oli veerandtunni pärast kaart käes.
niisiis helistasin ka panka. neil on ju inimeste kontaktid olemas. ja nad lausa ühendasid meid omvahel. vaene noormees pidi jala Mustamäelt linna tulema, sest raha ja piletid olid kõik ju rahakotis. aga igatahes oli ta õnnelik seda kätte saades 🙂
veel enne, kui tema sai kätte oma rahakoti, sain mina kätte ühe uue Rendelli, mis mulle toodi 🙂 nii hea, kui tuttavad oma reisidel ka minu peale mõtlevad.
aga kohvikuotsimisega meil ei vedanud. Evul oli reisilt tulnuna nagunii paar kotti kaasas ja seega ei kippunud me kusagile kaugele minema. mulle tuli pähe Vanalinna Muusikamaja Kohvicum, seal on mõnus vaikne õu, aga kui me 10 minutit enne nelja sinna jõudsime, ütles silt, et nad on täna lahti neljani. teenindaja käest küsisime üle ja ta ütles, et tahaks enne nelja nõud kätte saada. no ei vea.
mõelnudki siis muud välja, kui Viru tänavale Apollo raamatumaja Kehrwiederi tänavaplatsile istuda. telefoniputkade ja raamatuleti vahele nurka. kallis, nagu vanalinna kohad ikka, aga hea rahulik istuda. vähemalt sai Evu järgmise tuttava laekumiseni aja parajaks.
mina läksin hulkusin seepeale veel Apollos ja väljusin mõne uue lasteraamatuga. või mis uue, kõik olid allahinnatud – minu puhul tüüpiline. vahtisin uut Vilepit: “Horlok ja Ürgvärava võti”, aga ei raatsinud hetkel osta. noh, aga ma ostan selle kindlasti, mul on suurem osa Vilepi raamatuid olemas nagunii.
kojusõit see-eest ei olnud nii meeldiv, kui eelnenud tunnid. enamuse teest jõllitas mind mingi poolpurjus täistätoveeritud mägede poeg. algul jällitas ta kolme pubekat, kes istusid must iste eespool, kui need ära läksid, ronis ta nende asemele, lösutas seljatoele ja hakkas mind jõllitama. öäkk. mina vahtisin aknast välja ja mõtlesin omi mõtteid. ma ei hakka sellise pärast mööda trammi edasi-tagasi jooksma.
õnneks ta siiski väljus varsti.
mina koperdasin oma saagiga koju ja siin ma nüüd olen. kergelt valutava pea ja kurguga.
kasvamine
Stromkale on lastele mingeid uusi atraktsioone tekitatud. päris lahedad. enam-vähem vanuseklasside järgi liigitatud ka, kuigi igal pool oli igas vanuses lapsi. see laev on RM-i lemmik ja tema on kindlal seisukohal, et see on piraadilaev.
pärast korjas sõbranna mees ta peale ja läks neile külla, neil samavana poiss ja nad on ühe vanaema juures, kus suur õu. andsin tema väikese tuulelohe ka kaasa. rääkisin kenasti, et kontrolligu maas järgi, kui pikaks tohib nööri lahti kerida, et andku teistele ka ja üksteise käest ära rabada ei tohi – võib ära lennata. et sellisel juhul tuleb kokku panna lohe pigem.
RM vaatas mulle otsa ja ütles: ‘emme, see on minu lohe, mina võin selle eest ju vastutada ka’.
🙂
ma noogutasin ja ütlesin, et jah, nii ma seda mõtlesingi.
ma ei suuda ikka harjuda, et mu laps on juba selline Inimene. kui mitte päris kogu aeg, siis ikka üsna palju. kui ta käib külas, siis üldiselt ollakse ka temaga rahul ja leitakse, et kena ja hästikasvatatud lapsuke.
siis ma mõtlen küll, et ju on ikka hullemaid ka 😉