suur poiss juba…
Rubriik: pildiline
yabs Sääskülas
no füüsiliselt ei ole aega, et istuda ja blogida. veider kiire periood.
huvitav, kas ma peale seda haigeks ka jään?
turvakass
ehk kasutamisvõimalusi toas seisvale turvaistmele.
lehmalõhnaline reis Aravetele
täna juhtus selline asi, et me käisime Aravetel. keset kena pühapäeva pakkisime lapsed autosse ja panime ajama. sest mul on üks koolitöö vaja seoses Aravetega teha. mitte, et sealt puhkepäeval eriti palju inffi saaks, aga vähemalt ettekujutuse kohast ja hunniku pilte ka.
talv algas nii umbes Vikipalust. enne oli ka, aga suhteliselt nõrk. Aegviidul ja sealt edasi oli ikka kohe väga talv. kahju oli, et varem ei tulnud ja kelkusid kaasa ei võtnud.
samas lastele piisas sellest vähesestki – üks sai sukapüksid märjaks ja varbad külmetama niigi.
täiesti ootamatult ja teadmatult külastasime Baltikumi ja Skandinaavia kõige popimat lauta Mägise suurfarmis. sellist, kus kogu töö teeb automaatika ning mitmesaja lehma peale on üks inimene. isegi lüpsma ronivad lehmad ise, automaatika teeb kaelarihma järgi selgeks, kas see lehm on 5 tunni jooksul lüpsil käinud või ei; kui on, siis saadab minema, kui pole, siis puhastab harjaste vahel (pildil ka näha, orna˛ikirjud, üsna keskel) udarad ning laseri abiga asetab automaadi nisade otsa ning lüps algab. lehmad liiguvad laudas vabalt ning kliimaseade vaatab, millal peab õhku ja valgust läbilaskvad seinad veel enam avama, et värsket õhku juurde tuleks.
lüpsimasin saab muide seda ka aru, kui piim on jama ning ei lase seda ühisesse nõusse, vaid eraldi anumatesse (pildil all paremal), kust saab juba täpsemasse analüüsi saata.
ning kui masin arvab, et tal midagi viga on, siis helistab ise operaatorile 😛
laudalõhn nüüd meil siin pikalt ligi ilmselt 🙂
kuidas siis tuli ka
niimitmes kuupäev juba…
head uut aastat!
minu uus aasta tuli linnast väljas. mõned päevad väljaspool tihedat tsivilisatsiooni. inimesi luges RM vana-aastaõhtul kokku üheksa (neist lapsi, humm, kolm või neli, et kuidas lugeda :P). koeri oli üks ja kasse kolm, neist üks seesama, kes eelmisel talvel meil oli.
aasta viimasel päeval hämaras õues taskulampidega müttavad lapsed. aasta esimesel päeval lühidalt väljasolnud lapsed – sest külm oli.
veidi lund ka äratulemise hommikul.
mõned raketid omal ja natuke rakette mujalt näha. Tallinnaga ei saa võrreldagi 🙂
hea oli.
puntramöll
käisime täna lapsega Karepal, väikesel pereüritusel. kodukitsede söötmine ja toidu viimine metsloonadele, vankrisõit ühe eesti tugevaima hobusega, hulk mesiterdamist looduslikest matejalidest, mänge ja tugevat kodusööki. ilm juhtus ka selline mõnna olema, mitte mingi lägane. kuigi jah, eile oli ikka nii palju lund sulanud, et täna reega sõita ei saanud.
mõnna ja väsitav 🙂
ja lastele meeldis ikka vankrisõit hullult.
tegemised lastega
eile oli lasteaia jõulukas. ja nagu ikka, oli saal üsna hämar ning ka ruumi vähe. kui on kaks rühma koos, on alati kitsavõitu. sellest rääkimata, et pildistada on raske – nii hämaruse tõttu, kui et ruumi õieti pole liikuda. istusin ka meie rühma laste suhtes lollaka koha peal ja kui vahepeal veidi liikusin ning tahtsin minna ühte kõige paremasse kohta, kust oleks laste nägusid saanud, arvas juhataja, et nii ei saa, siis tulevad kõik sinna pildistama.
vot siis ma mõtlesin, et võiks olla nagu vanasti: üks pildistab, aga see-eest saab vabalt liikuda. ei, ma ei tahagi ise see olla. vähemalt saaks normaalsed pildid.
täna käisime RM-i rühmaga minu ässitusel Piparkoogimaaniat vaatamas. trammiga Balti jaama, sealt siis jala edasi. algul Raekoja platsi kuuske (ja lambaid) vaatama, siis Kullo galeriisse koolilaste näitusele ja siis Disaini- ja Arhitektuurigaleriisse suurte näitusele.
kaks õpetajat, mina ja 17 koolieelikut.
väga hull ei olnudki. kuigi jah, eks neid ikka oli, kelledel käte eemalhoidmine piparkookidest üsna raske oli.
aga tegelikult ma olen sellest hullult väsinud ja kõik muu, mis ma tahtsin kirjutada (kui tahtsin), jääb kirjutamata.
ahjaa, RM-il on homme esimene ujumisvõistlus 🙂
