kolm olulist hetke

oluline on end ümbritseda toredate ja heade inimestega.
isegi, kui nende hindamine võtab veidi aega.
need, kes võtavad mul sabast ja tirivad spaasse, kuigi ma väga ei viitsi. need, kes annavad mulle osa oma portsudest (õnneks hiina stiilis portsudest ehk eraldi nõudes serveeritud), kui minu tellimus lihtsalt ära unustatakse. need, kes ütlevad, et iga mu pilt siin blogis ja mujal ka on kohutavalt vajalik, et nemad saaksid edasi liikuda.
maailmas on rohkem, kui ma oma ülekoormatud olekus näen.
***
kevadine kerge uduvihm haarab mind endasse. siinsamas laulavad linnud, sõidavad autod pehmel kummide sahinal, pilves on suitsu maaligi ajanud. kusagil pilvepiiril kumab loojang ja peegeldub majakatustele.
ma aiman esimest kevadist värskust. sel aastal.
***

loime573.jpg

minu kevad

julgetele102.jpg

täna algab ju kevad?
ma olen väga kursis kuupäevadega, kõik on täpselt arvel. nii ja nii mitu tundi sinnani, nii mitu päeva selleni, nii mitu päeva tolleni.
aga ma ei tea eriti midagi muud, mis ka toimub.
mu kevadine aeg on tihe ja segamini, nagu see pilt.
ma näpistan aega oma lapse jaoks, ammutan sealt veidigi jõudu ja mul on kahju, et mitte mina pole see, kes oma last toetab, vaid vastupidi. ja ta on nii tubli selle juures!
ma olen stressisöömisega juurde võtnud nii kohutavalt palju, et ma ei julge kaalule minna.
ma pean tegema mingeid asju, mida ma õieti ei oska, aga pole ei aega ega raha, et lasta neid kellelgi oskajal teha.
mul on tunne, et ma ei jõua mitte ühegi asjaga õigeaegselt valmis. et mul on liiga vähe aega. ja kui ma lõpuks jõuan, siis milline on see hind minu jaoks?
ma ootan juba nii väga suve, sooja ja mõnusat, jalgupidi merevees. ja mul on tunne, et seda ei tulegi.

postiivsema külje pealt

hakkasin vaikselt RM-i kooliminekule mõtlema ja käisime temaga esimese arstilkäigu ära. möödaminnes sai ka üks vaktsiin ära tehtud. kuigi amelikult ei tohiks 24h märjaks saada süstikoht, ütles arst, et võib ikka õhtul ujuma minna, kui just palavikku ei tule.
ei ole tulnud.
siis käisime uisutamas.
ma pole ise umbes 10 aastat uisutanud, viimati oligi vist mingi 9-10 aastat tagasi mingi seltskonnaga, Linnahallis. nii et ema, kes pole kindel, kuidas ta toime tuleb ning laps, kes pole elus kunagi uisutanud. RM põhimõtteliselt tahtis, aga hommikul korra ikka ütles, et kardab.
igatahes saime uisud ja ronisime jääle.
mul omal ei olnudki mingit probleemi. noh, liikusin nii edasi kui tagasi, mõõdukas tempost. kukkuma ei hakanud.
RM püsis algul ainult seal serva küljes kinni. päris algul muidugi libisesid jalad tal ka mitu korda kummaliselt ära. harjutas siis nii, et seisis ja liigutas jalgu niisama edasi-tagasi. siis liikus serva najal, ma hoidsin käest. algul niisama nurgas edasi ja tagasi, siis aga tegime ringi peale platsile. ja teise ringi ka. kusjuures teise ajal võttis ta servast vaid siis, kui tasakaal hakkas kaduma, muidu hoidis ainult minu käest.
üldse oli rohkem püsti kui pikali. täitsa tubli 🙂
ja siis ostsime talle uued kingad ülikonna juurde ka. veidi kallimaks läks, kui plaanisin, aga varuga on, nii et peaks ära katma: Vabariigi aastapäeva ürituse lasteaias, lasteaia lõpetamise, 1. septembri aktuse ning jooksvad pidulikumaid kingi nõudvad üritused.
votnii. nüüd oli kalasupp ja hakkame trenni suunas sättima.

uisut524.jpg