Rubriik: pildiline

kui ma kooli läbi sain, arvasin, et neil on hea meel minust lõpuks lahti saada. küllap ma seetõttu sain oma lõputöögi ‘väga hea’, et lõpuks ometi kaob see nõudlik õppur neilt ära.
aga looda sa!
veidi üle poole aasta oli lõpetamisest möödas, kui uuriti, et kas ma saan tulla oma lõputöö teemadel seminarile esinema. natuke see asi nüüd venis, aga täna teostus.
korraga olid koolis kõik mu sõbrad, naeratasid ja olid leebed ja huvitunud. ei ühtegi sellist frusteerunud nägu, et ‘jälle see nõudlik tibi tuleb, põgenege!’ 😛 isegi raamatupidur suutis mulle ühe neratuselaadse asja kinkida.
rääkisin siis laiendatult oma lõputööst. hommikul olin mures, et kaitsmise jaoks olid slaidid tehtud ju paarikümne minuti jaoks, nüüd oli vaja vähemalt tund sisustada ja ma sisuliselt ei teinud ühtki slaidi juurde.
aga noh, lobamokk nagu ma juhtumisi olen (kui vähegi energiat selleks on muidugi), ei olnud see mingi probleem. kui ma oleksin oma lõputöö enne kaks korda läbi lugenud (diagonaalis pilgu ülelibistamise asemel), siis oleksin vist paar tundi ka vabalt ära pannud 😛
seminar oli vabatahtlik ja seega palju inimesi ei olnud (kena kevadine ilm õues ka, seal oli tõesti juba tunne, et jeee, suvi pole kaugel!), aga ma olin tegelikult üllatunud, et paarkümmend tudengit kohal oli. no vähemalt ei pidanud tühjale auditooriumile rääkima. viimane kursus nagunii enam majas pole, nii et seda enam on see hea tulemus.
peale lõppu uuriti kooli poolt, et kas ma teinekord veel tuleksin, kui on mingi teema, millest ma midagi tean. nojah, miks ka mitte 😉
nö päris-kooli-loenguid ootab üks ports veel ees paari nädala pärast..