lahemaa serva peal

eile just mõtlesin (ja kirjutasin facebookis), et tahaks metsa.
ja näed, nagu loetaks mõtteid – saingi sobival hetkel sobiva küllakutse. jah, mul ei olnud võimalik küll ööseks jääda, aga igati vahva päev oli, metsa vahel mere ääres.
õhk oli soe, vesi karge (aga mõnus), olemine ajatu.
grill ei tahtnud muidu tuld võtta, kui tegime vanamoodsalt ehk paberi ja puudega. siis sai sõbranna ka minu reklaamitud grillmaisi proovida 😛 hallitusjuustseened ja natuke kana sinna juurde oli just paras söök.
täiesti mõnus suvine päev. isegi bussisõidud sinna ja tagasi sobitusid suurepäraselt.

joovikas.jpg

kilukarbisiluett on endiselt alles

aegajalt mingid tädikesed kilkavad, et kilukarbisiluett on ära rikutud. peamiselt on tegu inimestega, kes ei ole aastakümneid eestis elanud.
noh, kilukarp on endiselt alles. nö city on kerkinud sellest vähe eemale, üks asi, mis meie linnaplaneeringus on kas nimme või juhuslikult päris hästi välja kukkunud.

kilukas894.jpg

***

merepäevade tagajärg – ketendav nina. siiani ainult nina, aga kindel, et see nii ei jää.
asjad, millesse vahepeal natuke vahelduseks uskusin, hääbuvad taas.
ma ei saa aru, ma olen kusagil väga ammu millegagi väga mööda pannud. ja teen seda jätkuvalt. vahel nimme ja vihaga.
ma ei tea, kust see viha mu sisse tuleb?
vahel kingin endale hetki, kus on rahulolu.

kasar837.jpg

poolvihmapäev

ma ei tea, inimesed ütlevad, et täna on vihmapäev – aga ometi oli ju piisavalt ka vihmatut aega. lausa tunde. lausa pool päeva. osa sellest hommikul ja osa pärastlõunal.
igatahes, peale esimest vihmasabinat suundusime taas merepäevadele, sest lapsele tundus, et ta ei saanud eile kõike tehtud. st, Lennusadamast siis jutt, Admiraliteedi äärde ei viitsind. kalaturg jäi ka ära, sest siis oleks pidanud kohe koju tagasi väntama.
kohapeal aga selgus, et teha oli veidi vähem kui eile, nii et tegelikult olime seal ‘ainult’ kaks tundi. tänane pluss oli suhteliselt rohkem pilves ilm – et kuum oli ikkagi, aga ei kõrvetanud lausa. loodetavasti ei saanud ma eilsele joodikupäevitusele väga juurde.
palavusega oli hea mõte minne Paljassaarde ujuma. Pikakari, nagu selle been nimetus nüüd on. no lihtsalt Stromka on selline tavaline mõttetu rand, kus lähed ja lähed ja lähed ja sügavaks ei lähe. ja lihtsalt vaheldust tahaks.
tegelikult arvasin, et poja läheb ujuma, aga ta sebis mind ka ligi. emade raske saatus…
kahe peale oli meil küll ainult üks rätik, aga saime hakkama.
grillida oleks ka tahtnud, aga säästukas ei pakkunud selleks õigeid vahendeid. njah.
mul on teist suve hull grillipuudus. ma saan aru, et kellel on mingi õu ja tuttavad pidevalt tulevad grillima, neil on suht kopp, aga mul on vastupidi. ma ei saa parata, aga lõkke kohal tehtud liha maitseb teistmoodi (kui on õigesti tehtud, mitte kõrvetatud, muidugi), kui ahjus tehtud.
ja aedviljad, mida saab ka grillida. ja üldse. mis ma teha saan siis, et mulle meeldib ja maitseb? ning et ahi ei anna iial seda õiget mekki.
kusjuures kodus on mingi uus been lauagrill..
koju sõites, taas läbi säästuka, hakkasid tulema esimesed piisad. mu esmane mõte oli, et jääks puu alla seisma, kaua siis ikka tuleb, aga noh, õnneks nii ei läinud.
sest ikka tuli.
mingi hetk oli meil akna all tänava asemel jõgi. see oli ikka ligi tund hiljem ja kogu selle aja oli sadanud.
rammestus.

padukas797.jpg

imepärane kaubandus meie linnaosas

eile õhtul peale tööd, esialgsete plaanide ärajäämisel, tahtsin poest osta mandlilaaste ja vahukoort. lihtne. mõtlesin, et ei käi läbi ei Stockist ega Kaubamajast, sest koduteele jääb ju poode küll.
tulin trammist maha Soo tänava Rimi kõrval, panin korvi mandlilaastud ja jalutasin piimaleti poole. kus ei olnud kell veerand üheksa õhtul mitteüks pakk vahukoort. isegi kohta polnud, kus võiks olla, kõik oli kohvikoori (kohvil on koored 🙂 täis. umm.. otsustasin, et ei võta siis mandlilaaste ka sealt, sest mida ikka ühekaupa osta.
järgmine peatus oli Kopli tn värskeltavatud Maxima. kus ka sellisel kellaajal oli palju rahvast.
arvestades poodide vähesust Põhja-Tallinnas ning uudsuse võlu (mis omal ajal Minski poe Selveri kasuks välja sõi :() polnud see muidugi ime.
vahukoort oli lausa suures pakis, mis mulle imehästi sobis.
aga – ei ühtki mandlilaastu!
pekki!, mõtlesin ma – ja olin juba mõnevõrra targem ehk ostsin vahukoore ära.
ning jalutasin mingisse meie kohalikku väikepoodi, kust sain mandliliistud 😛 välja nägid nagu mandlilaastud, nii et ma ei näinud suurt vahet ja võtsin ära.
kuigi ma ei tea ise ka, milleks mul küpsetada oli vaja. pool tiramisut sai täna ära söödud koos paari sõbraga, aga nüüd on kapis veel lisaks poolvalmis kook.
ja esimest korda elus tegin nisujahust texmex tortillasid ka ise.
ah et mis vahel on texmex tortillal ja mehhiko omal? texmex tortillasse pannakse natuke küpsetuspulbrit ka 🙂

tortilla775.jpg

nihked

eile tuli mulle taas pähe see mõte, mis mul pea alati ameerika dramaturgiaklassika puhul tuleb ja mille sisu on umbes selline, et nende filmid ja nähtav elustiil on selline üsna pealiskaudne ja kerge; aga selle juures nende näidendid on nii sügavad ja mitmekihilised. ma tean seda, ent ometi see kontrast rabab ikka ja jälle.
ehk nagu ma reisilgi tajusin, rohkem kui kodumaal – on hoovusi, mida mitte iial võõrale ei näidata. aga need on ja kui osata, siis on neid veidi näha ka. ning need ilmselt jõuavad ka dramaturgiasse – kuid filmidesse miskipärast eriti mitte. või siis neisse, mis on tehtud näidendite järgi.
nihked selles, mida tahetakse näha ja mida laialt levitatakse ja selles, mida me tavaliselt ei näe.
neid nihkeid on elus veelgi, lähemal ja väiksemalt.

pealtnäha normaalne ja tark inimene, kes asub oma tööd tegevat parkimiskontrolöri juba kaugelt ebatsensuurselt sõimama. mis toob meenutuse, et veidi varem too inimene hüppas poes teenindajale peale – jah, oli küll teine hind tootel, aga seda saab öelda ka viisakalt ja oodata, mis vastu öeldakse. sest müüjad tunnistasid kiirelt viga ja läksid küll hinda vahetama, kuid olid nõus sildil olnud hinnaga müüma.
rääkimata sellest, et sama inimene ei kipu teenindajatega üldse viisakusvormeleid vahetama.
aga muidu on ta igati lugupeetud ja hinnatud inimene, kellest tegelikult sellist matslikust ei oskaks oodata.
või siis need nihked sõnades ja tegudes, mida pea kõik on kohanud. kus ilmselt ei mõelda oma sõnadele või ei mõelda tegudele, kus hea sildi all tehakse palju kurja.
ja kõik muu.

aga praegu on sulav ja ajatu juuli ning see kõik on kusagil eemal.
mojitot tahaks, aga ei viitsi.

paevatee3471.jpg

Pikk päevatee kaob öösse, Eugenie O’Neill, Eesti Draamateater Keila-Joa mõisas.

juuli, nagu ikka, lõputu

täiesti selge, et suvel ei jõua nii palju kirjutada. kuigi ma nagu ei teegi nii hirmus palju asju. piisavalt, et pole kirjutamisaega õieti ja just nii vähe, et peaaegu et polegi millestki kirjutada.
juuksed on taas kord lühemad. peeglist vaatasin, et paras pedagoog olen sellisena 🙂
ning lõkkel grillitud liha ja köögiviljad on endiselt paremad kui pannil-ahjus tehtud.
juuli on endiselt ja ikka selline lõputu, rambe ja ülevalgustatud suvekuu; kevadise värskuse ja augustikuu sumeduse vahel.
kuna midagi pole halvasti, on ju kõik hästi.
eile õhtul, peale poolt päeva vembu-tembutamist, sai aega veedetud sõbrannadega. sinises köögis palju värske ja heaga.

m2rtakas453.jpg