ma ei hakka siin ümber kirjutama, et Riia on tuntud oma art noveau ehk juugendstiilis kesklinnaosa poolest. seal ühes kandis on üle maja kaitse all või mälestised või miskit. osa on korras ja osa mitte.
see on üks neid stiile, millest ma suurt ei tea ja millele väga ei mõtle, aga kui seda näha, siis naudin küll.
ja nii visuaalselt, ma ei ole sellele küll mõelnud varem, on nt Riia ja Brüsseli juugendid erinevad. eks igal autoril ole oma käekiri, natuke mõjutab ilmselt ka muu kultuurilis-ajalooline taust. aga nagu öeldud, ei tea ma sellest suurt midagi 🙂
hommik algas Carnikava silmupäevadega. siis oli veel üsna kena ilm, kuigi muru oli öisest sajust märg.
nagu ikka: laat, silmud, kava. lastele sätiti 11 paiku atraktsioone alles üles. ja kui need üles said, oli mõnel lapsel suhkruvatt näpus ja nii jäid batuudid jms vahele. sest plaan oli minna ka Riia päevadele.
saatsime kohapealt ostetud träni meesterahvaga koju tagasi ja ise põrutasime rongiga Riiga.
esimene vihmane Riiaskäik mul, ausalt kohe. sellist vihma pole eelnevalt küll kohanud.
igatahes, kui rongilt maha saime, tiirutas jõe kohal lennuk ja tegi trikke. nägime hommikuse esitluse lõppu.
vanalinn oli rahvast ropult täis. eelmine aasta jäi mul laupäevane üritus vahele, aga enne seda pole mdiagi nii hullu olnud. vanaautode näitusest väisasime vaid nurka, sest lihtsalt ei suutnud trügida. täiesti hull oli.
kui suundusime Rohelise tänava poole, et alustada kaugemalt, hakkas sadama. vahepealse kohvikupeatuse ajal tundus, et läks üle, aga kui kohale jõudsime, sadas üsna kõvasti ja seal nurgas juba korjati asju kokku.
seega tagasi keskele poole.
Esplanaadil ja seal kandis oli mingi suurem laat. nagu ikka nende asjadega: algul on huvitav, aga siis hakkavad asjad korduma ja lõpuks väga ei viitsigi.
pererahvas põrutas koju tagasi, lapsed pooltõbised. meie RMga jäime veel linna peale. ehk siis veel vanalinna, hullult väsinud jalad, mingi tabamatu lennushow (me ei olnud jõe ääres, küll aga näaoga õiges suunas ja nägime madalalt möödakihuitavaid lennukeid – ja kõik! see ei saanud ju olla mingi 3 minuti üritus?), veel tüütut ootamist, kuni lõpuks tulid jälle trikilendurid.
et siis saime neid ka lähemalt näha. noh – tõesti, seal nad olidki lähemal, lennatest vahepeal ikka päris madalal jõe kohal.
nende pildistamine oli muidugi üsna mõttetu :P, nii et seebikaga sai mõni videolõiguke ka tehtud.
rong, Carnikava.
isegi kirjutada väga ei jaksa (seda on ju aru ka saada?).
Mangu rand oli üleeile millimallikaid paksult-paksult täis. ma ei mäletagi, millal ma neid viimati nii palju nägin.
meri oli tüüne ja tuletornide juures olevatest tuultest ei olnud aimugi.
mul on ilus pilt. odrast. rukkist ei ole. nii et rukkimaarjapäevapilti ei ole.
aga mustikapilt on selle asemel.
mustikad
ja ma ei saa jätta mainimata, et Rõngu pagaripood on endiselt üle prahi ja lihtsalt suurepärane. kõik on nii värske ja hea ja ei maksa üldse palju ja pikemas perspektiivis oleks siin lähemal elamine paksuksajav 😛
kalapüük Suislepas tegi selgeks, et me ei tea kalapüüdmisest mitte midagi.
lõppude lõpuks on see siiski igaühe oma valida, mis ja kes tema elus kui tugevaid ja konkreetseid varje jätab.
kas need valikud ka alati mõistlikud on, ei oska keegi hinnata. ka takkajärgi mitte.
