kõige lihtsam ploomikook

eriti lihtne on see, et ei pea isegi ploome olema, täiesti suvalised marjad või puuviljad sobivad ka sinna peale 🙂
ma eesti internetist ei jõudnud sobrada, ilmselt on mingeid analoogseid retsepte olemas, mina sain jälle kusagilt ingliskeelsest keskkonnast algse retsepti. ma grammidesse ei hakanud ümber arvutama, ise kasutan nagunii mahuühikuid, panen siia ka nendega siis.

pane ahi sooja 180 kraadi peale.
350ml jahu
2tl küpsetuspulbrit
0,5tl soola
sega kuivained omavahel.

180-200ml suhkrut
1 muna
50ml taimeõli
120ml piima
löö munad suhkruga segamini, lisa õli ja piim ning sega korralikult, lisa kuivainetele ning sega ühtlaseks taignaks. vala korralikult määritud või küpsetuspaberiga määritud koogivormi.

kümmekond ploomi (või paar peotäit marju või muid puuvilju)
1spl kaneeli
1tl suhkrut
paari tl jagu võid
lõika ploomid pooleks ja eemalda kivid, lõika veel pooleks (et jäävad veerandikud). aseta kenasti koogile. puista peale suhkrut ja kaneeli, aseta koogile ka võitükikesed.
ahju ja küpsema, umbes 45 minutit kulub. süüa võib kohe, kui kannatab. vaniljekaste sobib ka sinna kõrvale. soovi korral võib ka tuhksuhkrut peale raputada.

Kalamaja ühepäevakohvik

ääretult lahe oli. üldse, kogu too õhtu. nagu oleks kusagil teises aegruumis. sest selline asi ei toimu ju ometi Eestis, et lihtsalt mingi maja rahvas korraldab oma hoovis jämmi ja seal saab päris-lihast kohapeal tehtud burkse ja restaureerimsiel oleva maja poolkeldris on selline baar.

Minu Maja 2010

kümnes kord seda fotokala traditsioonilist üritust. üle mõne aasta jälle ilusa ilmaga, juubeli puhul ka pehme mööbliga. mitmemilline vaade 🙂
pikemalt hetkel ei jaksa kirjutada.

Minu Maja 2010

öövalgus

eile oli kena söögiõhtu kahe sõbrannaga, mille lõpuks läksime kultuuri nautima.
nimelt toimus eile õhtul Kalamaja pargis klaasikunsti näitus ‘Öövalgus’. kontseptsioon oli küll tuua kunst lähemale inimestele, kes näitustel ei käi, aga kuna toimumisaeg oli kell 8-11 õhtul, siis ma pakun, et suurem osa tuli sinna ikka just näituse pärast. seda enam, et nii täis parki pole ma eriti näinudki, nii et vaevalt seal kella 10 ajal sügisel nii palju rahvast tavaliselt on.
aga elamuse saime, mina vähemalt; ning samas naabruses elav sõbranna oli ka rahul, et talle info edastasin. eksole, see info liikuski tont teab kus, minagi sain üsna juhuslikult ühe listi kaudu ja poleks muidu aimugi olnud.

seal oli ka mingi nö kava, kus oli kena skeem, kus kelle ja mis nimega töö asub. aga neid oli olnud ainult 150tk. imekombel leidsime ühe kivi pealt eksemplari – nii et tegime sellega ringi peale ja panime tagasi. keegi sai ehk veel kasutada.

täiesti postiivine lõpp õhtule, enne kui koju tagasi jõudsin ja tõbisena ära vajusin. klaas ja valgus (ma ütleksin, et see oli klaasi- ja valgusinstallatsioon) ja pime park ja meeleolumuusika ja …

'piknik tordiga' Maret Sarapu