munasalat külmsuitsulõhega

see on üks neid roogasid, mida ma olen varem ka teinud, aga pole kena pilti suutnud teha. seekord vist õnnestus.
üksinda kodus olles toitun ma meelsasti igasugustest salatitest. lapsele peab korralikumat süüa tegema, aga omal on täitsa ükskõik. selline röstsaia-salat on näiteks väga hea õhtusöök.
ja nagu ikka, algne idee on kusagilt mitte-eestikeelsest internetist. ma polegi uurinud, äkki on kusagil eesti kohtades ka midagi sellist olemas.

4 keedetud muna
120g suitsulõhet
0,5 väikest sibulat (maitse järgi võib ka natuke rohkem panna)
50ml kappareid
4spl oliivõli (olen kasutanud külmpressi ja tavalise segu)
0,5spl sidrunimahla (umbes, ma tegelikult ei mõõda seda kogust, nagu ka mitte õli oma)
hakitud tilli
jahvatatud meresoola, jahvatatud valget pipart

haki kõvakskeedetud munad ja lõhe. mina isiklikult ei purusta mune kahvliga, kes on harjunud seda tegema, siis selle salati puhul tuleb kindlasti kuubikud teha. haki sibul hästi peeneks ja lisa munale-lõhele, samuti kapparid (neid ei pea hakkima :P) ja till.
sega eraldi kokku õli, sidrunimahl, maitse järgi sool ja pipar ning kalla salatile (mina kasutan mingit väikest kaanega purki, milles kõik segi loksutan). sega salat hoolikalt läbi ja lase nii umbes pooltund jahedas tõmmata. kohe peale segamist võib maitsta ja vajadusel lisada soola-pipart.
kes kappareid kohe üldse ei taha, võib need välja jätta.

sobib nii rohelisele salatipadjale kui, nagu juba mainitud, röstsaiale.

pühapäevabrunch

Balti Jaama juures asub üks uus söögikoht, restoran Gusto. selle hotelli küljes seal. kunagi oli mingi imelik baar, sügisepoole müüdi seal päris häid sub-tüüpi võikusid ja nüüd on mõnda aega siis Gusto. tavaliselt ma sõidan sealt trammiga lihtsalt mööda ja vaatan päevapakkumisi, mis on hinnalt toredad.
eile sai sisse astutud ja ilmselgelt lähen veel.

päev pärast eilset

kaua ma siis eile kodunt ära olingi? 15 tundi. oeh. iseenesest ei olnud väga pingeline päev, aga põhimõtteliselt pidin siiski kogu aeg olemas olema ja asju pildile püüdma. ehk kokkuvõtteks olen siiski siiani väga-väga väsinud.
kui veel päeva esimesel poolel tundus, et jess, ma olen tubli, tuleb mingi söödav kogus pilte, siis õhtune peopool läks ikkagi käest ära ja pilte tuli neljakohaline arv. ehk tegelikult on see hullumeelne muidugi. samas muidugi on õhtuste piltide kaoprotsent ka üsna suur.

hingetõmbehetk

vähem ja rohkem tuttavad annavad erinevaid teid märku, et olen kuidagi kadunud. ilmselgelt on nad harjunud, et ma olen küberruumis liigagi tihti olemas.
ma olen nüüd ka olemas, aga peamiselt reaalselt. lihtsalt palju tegemist on olnud. ja nagu, ikka, ei mingit üllatust, ma olen täiega väsinud. samas olen ma viimasest 36st tunnist suurema osa ärkveloldud aega autoroolis mööda saatnud. veider, et selle valutav jalg siduriga toime tuleb – aga kordagi ei vedanud alt. ja emotsionaalne rahulolu on.

aa, ja need tuttavad või vähemtuttavad, kes oma elus mitte kordagi pole mitte midagi korda saatnud, mida keegi võiks pahaks panna ning mida ise hiljem kahetseda (kuigi väidetavalt kahetseda ei ole mõtet, teen ma seda ikka vahel), olge tublid ja jätkake samas vaimus. paradiis ootab neid patuta inimesi, kes kive teiste pihta võivad loopida.


Ridala Püha Maarja-Magdaleena kirik

väljasõit, hm, rohelisse

mis, ülla-ülla, ei olnudki nii roheline 😛
aga seal oli päike, lumevabad heinamaad ja kõrged jõed. ja pea mittemidagi tehes (ainult juhtides, jalavalu ignoreerides – hetkel ei aita see tugevam rohi ka, võõrkeeles vesteldes ja ümbruskonda tutvustades, aega ja sihtpunkte planeerides) saavutasin ma ikkagi mingi väga jõleda väsimusastme. aga see on selline positiivne väsimus. kui seda jalga ei oleks.. siis võiks päris rahul olla.

Purrekari

kohtumispaik

ma ootan juba seda kevadet, võilillede ja kullerkuppude aega. seda, kui saab juba lühikeste pükstega olla. ma tean ka, kus see hästi ilus on – aga ma ei tea, kas ma sinna saan.

leidsin selle pildi oma eelmise kevade piltide seast (see on vist siin ka juba olnud?). midagi väga raevukalt sümboolset on siin minu jaoks. aga et igaühele jääks pildist oma nägemus, ei hakka ma siin oma oma lahti seletama.