take a smile


see pilt võtab mu tänase päeva kokku. kui ma jaole sain, olid kõik naeratused võetud. aga ega mu tuju ja olemine ei olnud suurem asi enne sedagi.
otseselt ei olegi midagi. murtud rutiin, need puuduvad langevad tähed (mida ei näe linnas kuidagi). ei midagi hullu. sume august, mis mulle meeldib – ja siis olen ma siin korraga pidetuna. sellele ei tohi lihtsalt mõelda, siis läheb üle.

vana tapeet on maas, magasmituba pea peal. jätkutööd lähipäevil.
tee tööd, muidu tuleb igatsus ja armastus. kellele neid vaja on?

sadama turust inspireeritud salat

tegelikult sirvisin eile õhtul miskipärast hunnikut (ingliskeelseid) toidublogisid. ega seal ei olnudki salatid just ülekaalus, aga aastaaeg on selline, et torkavad silma. sest kui on kodused köögiviljad käes, on salati maitse ka teine kui talvisel.
nii et üldiselt võiks öelda, et tegu on salatitest inspireeritud salatiga. aga kuna siin sees on hulk häid asju, mis on pärit Sadama turult; ning ülejäänuid saab sealt ka, siis olgu seekord nii 🙂 panen kirja ka, kelle käest seal midagi saab.
kogus on seekord ühele, selline päris korralik kõhutäis. aga võib teha ka rohkem ja kaussi ja siis tõsta.

mõni leht jääsalatit (Uus-Kongo)
värske lühike kurk (Pekero)
suurem tomat või peotäis kirsstomateid (Pekero)
väiksem sibul (Pekero; punane sibul on muidugi parem, aga kõlbab ka tavaline)
viil arbuusi
keedetud kanamuna või 2-3 keedetud vutimuna (Pekero; vutimuna on loomulikult parem, aga seda mul lihtsalt ei olnud hetkel)
2 viilu sinki (Vana-Torokse)
mõned lehed värsket basiilikut (Uus-Kongo)
värskelt jahvatatud pipart

vinegrett-kastmeks:
1tl sidrunimahla
ca 1,5spl head õli (otsi nt papa Joe juurest)
0,5tl suhkrut
maitse järgi soola
0,5tl kanget sinepit
veidi jahvatatud valget pipart

singiviilud lõika ribadeks ja prae keskmisel kuumusel pannil mõlemalt poolt. hädapärast kõlbab ka poe toorsuitsupeekon ilmselt, aga sellele maasuitsuomale ei saa vastu. soovitan võtta kas kaelakarbonaadi või suitsuribi; seljakarbonaad on natuke kuiv praadimiseks.
kuni sink pannil on, rebi salat tükkideks taldriku põhja. lõika kurk pikuti veeranditeks ja seejärel viiluta (mitte liiga õhukeselt!). suur tomat lõika samuti ühtepidi veeranditeks ja siis viiluta, kirsstomatid poolita või lõika veeranditeks. arbuusiviil haki kuubikuteks, eemalda seemned. sibul samuti: sõltuvalt suurusest pikuti veeranditeks või pooleks ning seejärel lõika kenad viilud.
(vaikselt ütlen siikohal ära ka, et kurgid-tomatid-sibulad on mul emme käest, aga Sadama turul on täiesti hea kraam ikkagi olemas)
aseta koostisained salatipadjale (võid kasutada ka muid salateid sinna sisse muidugi; tammelehte, rooma salatit jms).

vinegretiained vala mõnda pisikesse korralikult suletavasse purki ning loksuta tugevalt, kuni ained on seganunenud. vala salatile. lisa purustatud pipart.

vutimunad poolita, kanamunad viiluta ning pane salati peale. lisa kuhjana nüüdeks kenasti praetud sink.
kaunista-maitsesta basiilikulehtedega.

ajatu

tavaliselt ei näe ma Põhja-Eestis kombaine põldudel enne oma sünnipäeva. tavaliselt ka vahetult peale ei näe.
sel aastal nägin.

ent ometi on õhus veel seda lõputut juulit.

neljapäev, endiselt suvi

lugesin ajakirjast, kuidas Margit Hakomaa kirjutas midagi, et tema ei ole raha ori, raha on tema ori. ja et ta teeb asju, mida ta tahab, neid on hea teha.
kes seda viimast ei teaks? ainult mõnigi meeldiv asi eeldab rohkem materiaalseid võimalusi, kui on. kõik ei saa lahutusega miljoneid, et seejärel viia ellu südameläehdasi projekte.
ah, muidugi saab ka odavamalt. aga ma ei taha ka laenule üles ehitada asju.
leidsin selle taustal, et isegi oma väheste võimalustega ei ole ma siiski raha ori, vaid tegelen ka päris palju lihtsalt meeldivate asjadega, või laisklen niisama. mis on, muide, tänapäeva läänemaailmas ka täiesti omaette oskus.
projektid jäävad mingisse teise maailma.

samast ajakirjast lugesin, et eestis on lapsi üksi kasvatavaid emasid kõige rohkem, 7% rahvastikust. nii vähe?

täna käisin pediküüris, maniküüris, OKOs ja juuksuris.

olen juba harjunud sellega, et sinu valikud söögikohtade osas on alati head ja huvitavad.

vaba päev ei ole puhkamiseks

igasuguste vanakraamiäride juures meeldib mulle just see, et iial ei tea, mida leida võib.
samas on see ka ilmselt põhjus, miks paljudele need ei meeldi. sest otsitakse midagi konkreetset. ma kunagi otsisin ka, aga siis sain aru, et niimoodi see asi ei tööta. tuleb olla lihtsalt avatud võimalusele, et leiad midagi. või kui ei leiagi, pole ju ka hullu. alati ei peagi ju – jäin just mõtlema, et väga kohutav, kui absoluutselt iga kord sellisest kohast midagi koju tooks.

ma võtsin seekord selle kirsihoidise retsepti, kus oli ausalt kirjas, et autor üle kolme naela kirsse korraga puhastada ei viitsi (mul on umbes topelt) ning et puhastamise ajaks peaks midagi punast selga panema 🙂
kooki tahaks ka teha, aga ma ei oska nii väikest teha, et ma üksi ära süüa suudaksin.
ja nagunii sisustub aeg kuidagi sujuvalt ära.

merepäevad ja kohtumine tundmatuga

nagu ikka – kui mõni aasta tagasi oli selline natuke rahulikum üritus, siis nüüd on hullud massid koos. sel aastal olid sabad isegi nendele laevadele, kus neid tavaliselt olnud ei ole, no näiteks Suurele Tõllule ja Tarmole tabasin sabad. Krusensterni pea Rimini ulatuvast sabast ei tasu rääkidagi (laps vahtis saba lõppu, laeva kaugust ja teatas, et ei, me ei lähe sinna. pole parata, ma olin ta otsusega nõus).
lastealal Rannarahva muuseumi telgis sain teada, et mu laps oskab puutüki ja noaga täitsa ise täitsa kenasti ringi käia ja välja tuli sealt tillukese kahemastilise isetehtud purjekaga. see juhendaja aitas seal natuke teda, aga suurema töö tegi poiss ise. leidis, et see on tõesti lahedam, kui mingi mõne euro eest oleksime osta saanud – ilmselge hiina masstoodangu.
Vana-Torokse peremees vabandas, et kaelakarbonaad on otsas ja palus helistada, mis päevaks turule jõuab. turu juures aga gruusia šašlõkki ei olnudki. ma nii lootsin.
kuna eile käisime juba merel, siis kahe sadama vahel kulgesime mööda kultuurikilomeetrit. laps ikka uuris mult, et miks see kultuurikilomeeter on, et pole ju eriti mingit kultuuriasja seal, ajasin talle siis häma sellest, et kunagi tuleb. võijah, kas see just häma on muidugi. ja siis oli tal küsimus ka selle kohta, et miks asja nimi on kultuurikilomeeter, kui tegelikult on pikem (ma pakuksin, et kui nüüd võtta reisisadamast kuni Tööstuse tänavani, siis pigem 2km jah) – ma pakkusin variandi, et see on mugavam nimi kui kakskilomeeter. või siis et äkki kultuuri tuleb kilomeetri jagu 😛
Lennusadamas turnis laps enamiku laevu läbi (ma hoidsin end ja roninud nii palju) ning suundus selle basseini poole, kus laevukesi sai ujutada. eelmisel aastal lasi puldilaevaga seal ringi. vaatame: puldikad on, aga mitte vees. leidsime asjaga tegeleva tüübi ka, see vabandas, et laevad tahavad vahepeal kuivama, et seal neid pritsitakse jms ja osa elektroonikat saab märjemaks, kui vaja oleks. proovis ühte, sai käes mootori tööle, aga vees jäi kohe seisma.
käisime siis veel ringi, vaatasime natuke jahtide võistlust, poeg proovis kuival maal meresüsta, veel mõnel laeval sai käidud ja suundusime tagasi. seekord sai ikka ühe paadi tööle ja laps sai mõned ringid ja manöövrid sellega vees tehtud. õigel ajal taipasin hoiatada, et liiga serva ligi ärgu sõidutagu – sest kohe oli mitu paari käsi, mis tahtsid paati haarata.
mängualal tuli ta mu juurde küsima, et äkki teeks näomaalingu – ja siis tõdes ise, et tegelikult on ta selle jaoks vist natuke liiga vana juba.

jalutasime läbi Kalamaja pargi bussile, kui nägin, kuidas buss ära sõitis. peatusesse jõudes oli seal üks papi, kes ka graafikut vaatas ja kui ma läksin ka ligi, teatas, et ’58 peaks tulema’. kuna kell oli enamvähem täistund, siis tõdesin, et 58ne buss oli see, mis just ära läks ja teatasin seda papile ka. mõtles natuke ja hakkas jalutama. me mõtlesime ja hakkasime ka. trammile.
trammipeatuses (kuhu papi ka oli jõudnud) poeg proovis oma merepäevadelt soetatud osavusmängu (puidust varrega topsike, mille küljes on nööriga puidust kuul, mis tuleb siis õhku visata ja topsikesse püüda) ja tegi seda natuke liiga mu nina all (leida, et su nina suunas lendab puidust kuulike, mis sellest, et nööri otsas kinni, aga siiski päris lähedale) ning ma võtsin sõna, et seda asja peab pisut kaugemal tulema.
selle peale astus papi ligi ja küsis pojalt, kas ta tsirkuses on käinud ja näinud, et klounil on nina otsas punane pallike. laps muidugi sai jaatavalt vastata. papi teatas seepeale kavala näoga, et see ongi selleks, et nina haiget ei saaks igasuguste loopimiste ja trikkide käigus 😛
igatahe poiss harjutas edasi (aegajalt edukalt) ja me jäime kuidagi rääkima. selgus, et papil on Põhja-Tallinnaga erinevaid seoseid ja andis edasi mõningaid värvikaid seiku ajaloost, nii üldisemaid kui isiklikumaid. sõitsime trammis ka koos ja alles peale trammi läksid me teed lahku.
ja siis, paar minutit hiljem, oli mul kuidagi kahju, et ma tema kontakte mingeid ei küsinud. ma ei oska isegi täpselt põhjendada, miks. ilmselt olen jõudnud sellesse ikka, kus tahadki rohkem teada ajaloost, mis minu praegust elu natuke puudutab.
et julgelt ütlen, et minu tänane päevaelamus ei olnud mitte merepäevadel, vaid see meeldiv vestlus trammipeatusest trammipeatuseni.

viimane pilt, mille sain seebikaga tehtud enne, kui see teatas, et ‘lens error’ ja keeldus objektiivi sulgemast. tavaliselt aitab sel puhul aku välja-sisse ja uuesti sisselülitamisnupp, aga minu ponnistused ei kandnud seekord vilja. kodus nüüd sain korda.

väsitav, aga huvitav, nädalavahetus on olnud.

Prangli

vihma hakkas sadama just siis, kui kõik ujujad olid omale riided selga saanud. laevalemineku ajaks olid aga enam-vähem kuivad ka.
läbi mere veoautokastis sõita oli elamus.
RM ja teised lapsed jäid väga rahule. isegi kalasuppi sõid enamik (sh need, kes kala muidu ei kipu sööma).
jube väsimus on muidugi.

söögikoht Must Luuk Prangli peatänaval

Riia katused

täna hulkusime pojaga Riia linna peal ringi. leidsime ühe mõnusa vaikse hoovi, kus hommikukohvi juua (seal on mingid kallid butiigid ja aegajalt maheturg nt, aga kella 11 ajal oli täpselt hommikukohvi tunne – kahjuks ei olnud seda vaja), rääkisin lapsele juugendstiilist ja arutasime, kas Läti on rikkam maa kui Eesti, või mitte (sest tänavapildis ei saa küll aru). võrdlesime vanalinnu (et Tallinnas on rohkem vanu maju, aga Riias rohkem tänavakohvikuid), arutasime, miks Riias on vanem vabadussammas, hulkusime Riia turul ja parkides..

põige kaubanduskeskusesse, sest lapsele on jalanõusid vaja. Eestis teatavasti poisslaste jalad ei tohi olla suuruses 36-40, vähemalt kaubanduse arvates. erandiks ainult mõned kallid firmad, mille puhul ma jälle lihtsalt ei ole suuteline ostma pooleaastaseks kandmiseks 60-70eur maksvaid sandaale. Riiast, ütleb mu kogemus, võib midagi siiski leida. peaaegu et leidsime ka.
siis astus ligi tütarlaps, kes pakkus proovida mingit kreemi. üleeile ma otsisin kohalikus apteegis kreemi, mis sisaldab kakaovõid (tulemusteta), nüüd aga sobiv pakkumine käepärast. sellega läks halvasti, ostsingi kreemi ja seepi ja vannisoola ka. pisike Läti firma mingi, kui poleks proovida-nuusutada saanud kõike, siis oleks ilmselt vabalt mööda jalutanud.

aga päeva leid oli terrassikohvik selle kaubanduskeskuse katusel. viiimane korrus oligi söögikorrus, aga mingid nooled näitasid, et terrass ja kuskilt aknast paistis ka. lõpuks leidsime õige koha, kust sinna sai ning jäimegi sinna lõunatama. nagu arvata, ei ole tegu mitte väga odava kohaga, kõige kallimaga õnneks ka mitte. ning toidud, mis saime, olid kõik väga head. laps jäi ka rahule (kuigi seal eraldi mingit lastemenüüd pole ja menüü ei ole üldse väga pikk; caesari salat peekoniga oli seekord poja valik. sushimenüü on pikem).
ja toit toiduks, mulle meeldib selline linnaülene istumine (avastasin selle, kui töötasin kõrgemal korrusel ja veetsin tunde Tallinna katuseid vahtides). selline linnamelust väljas, keset õhku, samas ometi linn täiesti tajutavalt ümberringi. ilm ka soosis, ei olnud liiga palav ega külm ega tuuline, selline mõnus suvine rahulik lõuna.
päeva parim tund, kahju oli ära tulla lausa. ja soovitan läbi käia, kel võimalik 🙂

kodust eemal

nojah, ilmselt peaks siinkohal muidugi Legolandi ja muid Billundi muljeid jagama, aga takkajärgi muljetamine on ikka täiesti teine asi, kui jooksvalt. no mis teha, sellist vaba netti ei ole väga saada. kämpingus isegi aegajalt oli mingi signaal, aga niipea, kui moblaga ühenduse loodud sain, kadus signaal ära. nii et ei mingeid õigeaegseid muljeid Taanist. aga ma püüan siiski mingil hetkel päev-päevalt mingeid hetki taastada.

aga täna oli hoopis selline päev, et käisime Saulkrastis, avasime lastega (ja terve hulga muude laste, ametnike ja karuks kostümeeritud tädiga) ühe mänguväljaku, käisime jalgrattamuuseumis (väike, aga lahe) ja siis olime sunnitud mere ääres aega viitma. kahjuks ei olnud mitteüht raamatut vms kaasas (suurtel); kõigi õnneks ei säranud päike vahetpidamata, vaid pilved käisid ka ikka üle. lapsed pidasid oma poolteist tundi kenasti vastu.

Saulkrastis oli igal pool üsna palju reklaame Saulkrasti Jazzile, mu laps muidugi oigas, et miks see ei võiks nüüd olla ja tema jääb sellest nüüd ilma. vaeseke 🙂

tagasisõites otsustasime piiluda Carnikava vana kirikut. puukirik, nagu allolevalt pildilt näha:

taastamine pidi aegamööda käima.
kiriku juures kõige olulisem oli aga see, et seal ümber oli hirmpalju metsmaasikaid. esimesed, mis nägime, olind tillud, aga siis leidsime suured ka. mõned mustikamammud saime vahele. nämm-nämm!

Ariran

novot, peab ikka kohe kirjutama.
nimelt juhtus täna selline asi, millele ma olen ammu mõelnud, aga tegudeni mitte jõudnud: käisime söömas Pelgulinna koreakas, Ariranis. lihtsalt juhtus nii, et algselt plaanitud koht oli kinni, teine oli paksult rahvast täis ja siis korraga oli Ariran tee peal. otsustasime siis, et piilume sisse.
korea vanamees leti taga lõi särama (ega tal seal rohkem kliente ei olnud) ja püüdis püüdlikult eesti keelt purssida. et ’iga praad, riis, kaks salat’. ja kui tellisime kannuga teed, siis lõi särama: ‘komm ka, jajaa, komm ka’.
kadus siis peale tellimuse võtmist taharuumi ja hakkas kokkama.

veidi paremini eesti keelt rääkiv tädi hakkas vahepeal lauda katma. muuhulgas toodi lauale ka söögipulgad, aga väga erinevad seninähtuist: metallist, väga peenikese otsaga ja lapikud. ausalt, kui neid relvadena kasutada, siis lausa ohtlikud.
kuna kaks praadi oli, siis toodi neli salatit, igaüks oma kausikeses. tagapoes saab ka korea salatit, seal on ainult porgandi variant. täna aga oli veel kaalikas, peet ja merikapsas. peet, kusjuures, oli toores, mis siis oli ka nende tervas marinaadis olnud, tulemuseks head krõmpsud ribad. riis oli eraldi nõukestes. no ja siis põhiroad: marineeritud kana (Tak-tangsuyuk vist, ülemine pilt) ja ribid (Twaeji-kalbi).
põhimõtteliselt on ju teada, et korea toit on üsna terav. hästi hämmastav oli siiski selle ühte jalga lonkava korea papi oskus teha selline toit, et igal asjal on maitse, kuigi samas on terav ka, selle piiri peal, et kohe-kohe oleks liiga terav. ehk siis toit oli väga hea.
roheline tee, muide, ka. sest ka seda on väga erinevat.
igatahes nämm-nämm elamus oli. ja kohapealvalmistatud pelmeene saab kaasa osta 5eur kg. salatite hinnakiri ei jäänud meelde.

ja muidugi komm. tee kõrvale olidki kommid 🙂