minu munapostitus

valgetest munadest puudust küll ei olnud. läksin poodi ja ostsin. kallimad olid küll, kurinahad, kui pruunid. sibulakoorte jaoks on ükspuha, mis värvi see muna seal on, aga kodanik Antonio tahab ju ise ka maalida natuke.

muidugi, kui ma olin munad keemast ära tõstnud ja sain aega oma RSS-i piiluda, oli seal mitu hüva mõtet, kuidas neid mune veel kirjuks saada. ja hiljem siit-sealt veel mingeid. tüüpiline, ma ütlen.
aga kas need mul järgmisel aastal õigeaegselt meelde tulevad? bingo!
muidu prooviks ju kohe, aga sibulakoored on otsas. mune, tühje, saab ikka. aga ma ei tea, kuidas pood suhtub, ku ima sibulakoori sibulakastist kokku kuhjan kilekotti 😛 hetkel väga ei viitsi minna proovima ka.

lisaks siis võtsin kätte ja lisasin sibulatele hulga mustikaid (mis pidid mingit tooni andma) ja veel mingeid asju. minumeelest kõik, mis ma mustikatest sain, olid seemnetest jäänud kergelt rohekad täpid ühel munal ja no tüümian tekitaks ka lihtsalt mingi mustri. muid tagajärgi ei olnud. sibulakoored olid kõikidel, ütlesin juba jah?
lisaülesandena leia pildilt kass 😛

P.S. eile Stockist ostetud ‘jalopeňo’-nime all müüdav pipar osutus roheliseks jalopeňo-kujuliseks paprikaks.

mett mokale, aegunud fototehnika kiuste

vaatasin eile imenunnusid beebipilte (mina, kes üldiselt ei pea tittesid ülinunnudeks), stuudios tehtud ja tõesti ilusad, koos armsa särava emmega; kui seesama emme tuletas mulle meelde, et tegelikult pidin mind neid ka pildistama. jaa, muidugi, olin ma nõus, lihtsalt seekord ei mänginud välja. pealegi neil on ju kenad pildid olemas, arvasin ma, ja et mul ei ole stuudiot ka. mispeale ma sain vastuseks, et minu pildid ei ole sellised vahused, vaid värvikad, elavad ja mingi oma suhtumisega. et mina pean ikka ka tegema. et ei tahagi stuudiopilte.
kusjuures ma ei ole viimasel ajal ju pildistanud muud, kui peamiselt sööki, arvasin, aga ka mu söögipildid tunnistati heaks.

muidugi on hea meel, kui mu tegemisi hinnatakse ja kiidetakse – no kellel ei oleks?
aga jäin mõtlema, et ma olengi viimasel ajal vähe pildistanud. ja ma tean ju põhjuseid ka väga hästi. näiteks lihtsalt, et mu kaamerad on ajal jalus. iseenesest teevad ju pilti ja otseselt midagi (hullu) ei ole. olemasolev seebikas on isegi kogu aeg kotis, aga see on kehvem (vanem) kui eelmine, mis katki läks ning teravustamisega on probleeme, kehvema valgusega ka. suur kaamerat, noh.. teeb pilti jah, siin on pigem küsimus selles, et mõni objektiiv võiks olla ka noorem, kui mu laps. ahjaa, üks on, see 50mm, mis mul nagunii kogu aeg enamvähem seal ees on.
aga ma olen saanud vahepeal proovida ju ka mingeid teisi kaameraid ja siis ongi nii, et oma kaamerate kättevõtmine kuidagi ei meelita.
üleüldse, peaks filmi ostma ja natuke ‘kunsti’ tegema. sest tänapäeval loetakse vist enamus filmile tehtud pilte kunstiks juba 😛

ühtlasi tegin kindlaks, et kui sukatriibud sirgu tõmmata, siis jalad vist väga kõverad ei ole 😛

ennelõunane kultuuripostitus, isuäratajaga

ah et eelmisel aastal oli meil kultuuripealinn? mul on see aasta küll ilmselt kordades kultuursem. kuidagi on nii. selle nädala kõikidele kutsutud näituseavamistele ma ei jõua. valikuvõimalused.
eelmisel nädalal oli ka üks. kummastav oli ühes ruumis koos näha inimesi, keda ma ei arvanud ühte ruumi enam mahtuvat. aga ruum oli suur ja teisi inimesi piisavalt palju. kõik prillid jäid terveks.
ootamatu rabe tuttavlikkus pilkude kohtumisel.
sõltuvussõltumatus.

tobe on hommikul ärgates avastada, et telefon, mille (uus) aku oli viimati veel üsna täis, on tühi. imekombel siiski äratas. kümned sissetulnud vastamata kõned on abiks muidugi. ega kui inimesel on mobiil, siis ta peabki olema 24/7 kättesaadav ja mingist privaatsemast olekust pole vaja mõeldagi. või?
eiei, tegu ei olnud mingi suure hädaga.

küpsetatud part pastinaagi-kartulipüree ja röstitud spargliga / roast duck with parsnip-potato mash and roasted asparagus

aegajalt jäävad silma ühe pooltuttava toidupostitused ning ma olen jõudnud arusaamisele, et ma ei taha liiga kirevat maitsepaablit ühe roana. ehk mitu tugevat ja iseloomukat tooret ühe käigu jaoks, neid omavahel miksides on minu jaoks liiast.
ehk siis pildi juurde, ma algul mõtlesin selle juures rammusast koorest, peekonist, mustast ploomist, punaveinikastmest, seesamiseemnetest, varssellerist (mis kuhu, jääg igaühe fantaasia hooleks). siis jõudis pärale, et neid komponente ei tasu üle kuhjata teistega ning maitseid on juba piisavalt palju.
(siinkohal meenub see va ostmata lotopilet)

üks Briti raamatupood, kust ma vahel olen ikka mõne kasutatud raamatu omale tellinud (jah, valik on laiem kui meil, jah, see tuleb odavam, kui kallis eestikeelne tõlge osta), saatis just meili, et nad ei ole mind ammu ‘näinud’ ja ma saan spetsiaalse allahindluse, kui nüüd ostan. eks ma sirvin natuke ja arvutan.

eelarvamuste kujunemine oleks ka teema, aga mõeldud kontekstis tahab see veidi läbimõtlemist. seda enam, et suur osa allikaks olnud arutelust kustutati ära. internet sai ilmselgelt jälle täis.
viimasel ajal mõtlena aina rohkem Kindlele, sellele odavamale variandile. sest riiuliruum on ka ometi piiratud.

insomnia

see nädal on möödunud pooluduselt. mingi jama on magamisega: ükskõik, mis kell ma voodisse ei keera, ei tule tükk aega und ja siis on pidevalt tunne, et ma ei maga väga sügavalt. hommikul kaob ka uni ära ja pea on ropult paks. heameelega virutaks selle kellakeeramise süüks, lõi organismi sassi. kuigi no võiks juba üle olla ju.
nädala keskel olin ma kaks päeva rohutu ka. see tablett, mida ma nii 20a olen pidanud igal hommikul võtma ja nii elu lõpuni. üks päev vahele ei juhtu midagi, kaks päeva on veidi kahtlasem. nädalaga läheks päris hulluks ära. aga jah, lihtsalt unus apteegis käia (no mis pagana moodi küll, ah??, küsin ma iseendalt) ja nii siis oligi.
aga ka see ei tohiks enam mõjuda.

ega ei olegi aega sellele küll mõelda. teadagi, vabad päevad on kiired.

siin ja praegu

oujee, kevad või midagi. hommikul oli küll rõve külm tuul. aga nüüd pidi parem olema. nojah, päike ikkagi.

mõtted ja ideed tuleb nüüd katsutavasse-nähtavasse-tajutavasse vormi panna. vähemalt on, mida sinna panna. tundub, et ajasisustamisega ei teki niipea probleeme. fookused vajavad nihutamist – vähem energiat sinna, kus keegi seda tegelikult ei taha (kuigi oleks vaja), rohkem sinna, kus on nii nõudlus kui tahtmine. mõne unistuse peab elus täide viima ikkagi. või vähemalt proovima.
ja kui mitte mina, kes siis veel? eriti, kui team on olemas ja on vaja olla vaid üks nende hulgast.

aina enam tajun, et neljakümneselt elu alles algab. noorpõlve kõhklused-kahtlused-otsingud on läbikäidud etapp, iseendaga läbisaamine selgem, kui poole nooremana, maailm iga päevaga avarduv, hirme vähem. siirdeaja põlvkonnast, nagu ma olen. minevik on läinud, et mulle midagi õpetada; tulevik on ees, uusi kogemusi täis; kõik mis vaja, toimub tänases päevas.

nädalalõpp jazzi ja inspiratsiooniga

kahel päeval juttis muusikaüritust oleks vist palju ka olnud. ehk ühest oleks vist pidanud nii ehk naa loobuma.
Tudengijazz oli meeldivalt lähedal ja meeldivalt odav.
Antonio oli juba kodus mures, et kas ta on ainus laps seal. kuna üritus algas siiski normaalsel õhtusel kellaajal, siis tükk aega tegelikult ei olnud. küll aga olin veidi hiljem, kui F-hoone paksult rahvast täis oli, veidi mures, et ta mul ära ei kao. teisalt on ta juba piisavalt suur, et mitte kaduda.

ma ei ole mingi muusikateadlik inimene, aga siinkohal siiski mõne sõnaga muljetest.
The 251s Viljandist esitas sellist üsna klassikalist instrumentaalset jazzi. noored poisid, erineva lavatäitmisoskusega. kui juhtuvad veel ette, kuulan kindlasti.
Jam Gangsters tundus algul ühe-mehe-ambitsioonide bänd. veidi hiljem mõistsin siiski, et päris nii see ei ole. aga siiski mingi pidev sahmimine kitarriefektidega tõmbas tähelepanu muusikalt kõrvale. äkki oleks pidanud neid silmad kinni ‘vaatma’, et rohkem kuulata? sest tegelikult tundusid nad siiski üsna huvitavad olevat.
Peterburi konservatooriumi bänd (pildil, noormehest ülikonnastatud trummar ei mahtunud pildile) oli kuidagi väga positiivne. repertuaaris rohkem ja vähem tuntud palasid, mis originaalis polegi ehk jazzilikud olnud. aga need noored inimesed lihtsalt täiesti teadlikult särasid laval. naeratasid ja olid rõõmsad. ning nende klahvpillimängija jättis klahvitibidest küll kõige tugevama mulje, ta lihtsalt niivõrd elas sisse ja kaasa.
Laura Põldvere ja 3/4.. noh, kuna seal on Mingo Rajandi ja Teet Raik, siis kohati oli helikeel üsna Ajavareselik, kohati katebushilik. ehk siis tegu oli vast kõige ‘keerulisema’ muusikaga sellel üritusel. aga nende Blackbirdi tahan ma kohe kindlasti veel kuulda.
Veikki trio Sibeliusest tõi lavale peamiselt soome autorite jazzi. niimoodi laval heljuvat kitarristi ma ei mäletagi näinud olevat, aga see ei häirinud mitte. mingitmoodi oli see minu jaoks väga mõistetav muusika.
Group conFusion Otsa-koolist oli väga energiline, värskendav ja lahe. väga oskuslikult kasutati ära viiulit. kõige tantsulisem esineja, kahtlemata, jalg ikka väga kiskus kaasa tatsuma.
IHM Tartust oli küll pigem rock ja üsna raju rock. siin-seal oli mingeid jazzilike elemente küll sees, aga..

ja siis väsis laps lõpuks ära ning teatas, et lähme nüüd koju. MaiGroup jäi nägemata-kuulmata seekord.

laps oli väga rahul ja ütles, et väga hea ja huvitav oli ning ükski esineja ei olnud liiiiiga raske.

neljapäeva õhtul KMAst taodeldud dokument oli reede õhtuks olemas.

laupäev sisaldas viite tundi puhast inspiratsiooni. kui nüüd selle tulemusel midagi sünniks ka, oleks põhjust natuke uhke olla. üheks märksõnaks Hispaania. rohkem ei ütle.
ahjaa, Kukeke on taaskord asi, millest ma aru ei saa. esimene korrus oli ülerahvastatud söökla ja teine lihtsalt ülerahvastatud. aga ka selline, et ei tekkinud tunnetki, et tahaks sinna jääda.
selle peale läks kõht tühjaks hoopis..

iga päev on salatipäev

ma pole sellist massi KMA-s veel näinudki. täiesti hullumeelne. kusjuures kui 20-minutilise järjekorra järel pilt tehtud sai, läks oluliselt kiiremini. nojah, eelnevalt suutsin lapsele mingi startreki soengu pähe lõigata, umbes. kogemata. vähemalt on ta blond.

kui ma (külmikus olevat külma kana silmas pidades) oma järeltulijalt küsisin, kas õhtusöögiks mingi salatiline kanaga sobib, oli ta rõõmuga nõus. ma räägin, kui ma keedan meile toidu juurde rohkem kui kaks kartulit (st üks kummalegi), siis kõik, mis on üle, jääbki tavaliselt järgi. ehk siis igasugune kartul, riis, makaron jms on meie jaoks nö täiteaine. olgu, erandina, makaronid ketšupi ja juustuga on lapse jaoks ka täistoit muidugi 😛
aga nii üldiselt pigem olgugi liha-kala kõrvale mingi muu aedviljaline, salati, woki, hautisena. no ja selle liha-kala osa jätan ma oma portsust ka vahel täiega välja.
sööklamoodi söögikohtades, kus ikka lajatatakse pool taldrikutäit kartulit, üritan ma ka alati õigel ajal sõna sekka öelda, mille peale mind reeglina suhteliselt veidra näoga jõllitatakse. no aga ma ei saa, peale kartulisöömist on jõle raske tunne kõhus ikka.

igatahes-igatahes. tomatid jätsin omale söömiseks, sest selle koha pealt on meil väike eriarvamus. aga mulle see sobib muidugi 😉
jääsalat, hiina kapsas, porru, värske kurk, avokaado, redis, viinamari. kanatükid pannil õlis kuumaks, sool, pipar. soustiks õli, äädikas (vähe, enamik salatikastmeid väljaspool kodu on mu jaoks liiga happelised, suhu jääbki lõpuks ainult hapu maik), majonees, rõõsk koor, küüslauk, kuivatatud tomatihelbed, sool, petersellilehed, suhkur.

P.S. päris iga päev ei ole kindlasti salatipäev.

mõtteuiud

hommikul oli õues üllatavalt külm. aga vähemalt on päike väljas, jess! jalutasin, või siis õigemini vist uisutasin oma külalisega linnapeal mõne tunni. no ja see mõte on ikka, et kui suvel ühistransa seisaks, siis kuluks lihtsalt aega kuskile jõudmiseks (autotu, nagu ma olen), aga hetkel on see kohati lausa ohtlik ja aega kulub oluliselt rohkem.
hea on see, et ma ei pea homme eriti kusagile liikuma.
vist.

netis on igasugu arvamusi selle streigilaine kohta. mina ei avalda mingit arvamust. sellel on nii palju erinevaid tahke, et ma ei oska end positsioneeridagi. aga eestlaste üldist tuimust arvestades on täitsa üllatav, et midagi toimub.

see imelik valu liikus täna kõhu poole. hommikul tõustes olin kogu kehast enamvähem kange ja kergelt valulik. selga ma juba oskan hoida, nüüd aga oli vaja veel mingeid teistsuguseid liigutusi teha.
täiesti mõistetamatu, võõras ja hirmutav.
joon ohtralt vett ja lähen kunagi arstile. liikumine tegi olemise paremaks.

ma teenin vähem, kui õpetajad (mis elu see on, ah?, võib nüüd igaüks küsida), mul on keskealise tervis (juba see mõte, et ma olen keskealine, on pehmelt öeldes ebameeldiv), ma olen ilma partnerita (osade meelest pole selline elu midagi väärt; ka ma ise kartsin kunagi sama), ma suudan endast siin jätta ilmselt üsnagi depressiivse mulje – aga siis ma vaatan enda ümber ja leian, et, pekki, elu on ikka imeilus. isegi, kui ma seda alati ei oska ilusaks elada.
esimest korda leidsin ma seda niimoodi teadlikult varapubekana.