need pole küll need lilled, millest ühe Kalevi kommipoe müüja omale sai. laps oli ühte kotti pannud natuke liiga erinevaid komme ja müüja sorteeris need lahkelt kahte osasse vastavalt sellele, kuidas kassast läbi lüüa saab.
lisaks oli seal üks šokolaadikoogipulber kaks ühe hinnaga pakkumises, nii et mu laps lõpetas just oma elu esimese koogiteo.
allahinnatud assortiikomme ei olnud, küll aga šokolaadi tervete metsapähklitega.. seda sai umbes pool kilo ära ostetud 😛 no ja nipet-näpet veel.
A.G.A.N.-is oli üks päris kena kleit, aga ma igaks juhuks ei proovinud. üldiselt on see Rotermanni aatrium üsna surnud koht, pole seal enam eriti ühtegi poodi. juustpood ja veinipood.. no ja äkki midagi veel. juustupood oli paksult rahvast täis, peab mingil teisel hetkel tagasi minema, et maitsta. samas lõunapoolsemaid juuste väga ei olnud – neid, mis hetkel natuke aktuaalsemad oleksid.
omakorda meenub selle peale, et pean mingi mõistliku hinnaga anšooviseaugu leidma..
grill-tšill. väike jala- ja seljavalu samas ei ole hea. aga – hoiabki maa peal. muidu varsti lendaks vist, totter naeratus suul 😛
ei tohi ikka hommikut alustada halaga. no kui on vasaku jala päev ette nähtud, siis on. ja ei jaksa mina ka seda ümber pöörata kuidagi.
see aeg, kui mul oli vaja õues käia, sadas vihma. aga see on veel väike mure.
see küpsetuspaber, mille ma viimati Maximast haarasin, sest oli vaja; ja mis juustu-tomatiampsakate ja lehttaignaga viisakalt käitus, kleepis end tihedalt pitsapõhja alla ja keeldub sealt lahkumast. no täiesti kohutav. sisuliselt sõime siis pitsakatet, eksole. kraapisime kahvlitega sealt, sest seda paberit ka ei taha süüa ju. võehh!
raamatutellimusest on ikka 10 raamatut puudu. ma ei saa aru, enamus tuli nädal tagasi, kus need ülejäänud siis reisivad küll? kuna tellimus on tuttavatega kamba peale, siis on selline totter seis, et igaühe tellimusest on midagi puudu. tavapost, mul on juba hirmud, et äkki kõik ei jõuagi kohale 🙁
boonusena mu eneserõõmustamise pakike siiski laekus 🙂
no ja Brand New Heavies, mille kontserdi suhtes ma ei suutnud midagi välja mõelda – kuni selgus, et nad tulevad alles kell 23 lavale ehk et lisaks sellele, et keegi kaasa ei kippunud, tähendaks see pikka teed kodu suunas, jala.. oeh. nii et kell 7 läks piletimüük lukku ja nii ongi. natuke kahju.. või täiesti.
aga ju siis pidi nii minema. niuts.
nüüd mõtlen, et peaks trühvleid tegema (ah, mõni teine homme :P) ja sirvin lohutuseks saabunud kokaraamatuid.
vähemalt oli õhtul päike ja see pitsa oli muidu hea ja päris mitmel kontserdil olen käinud (no küll ma selle BNH ka ära näen kunagi) ja kohalejõudnud raamatute üle on hea meel. ja Merule ka suured tänud aitamast!
lapsel on ka hea meel, et ma kodus olen.
see päev on jälle lihtsalt kuskile ära läinud. ometi sai varakult alustatud.
kui ikka pole vaja, siis ma ei suuda väga omale ajaplaane koostada või ka mõttes tehtud plaanidest kuigi täpselt kinni pidada – vähemalt seni, kuni asi puudutab ainult mind.
näiteks Jazzkaare trammiprojekt sisustas oluliselt pikema aja, kui mõtlesin. no et sai peaaegu et linna tagasi sõidetud ka (laps, muide sõitiski, mina lahkusin ikkagi mingil hetkel).
kui ette teada, et selline asi (peamiselt improvisatsiooniline) toimub, siis on päris tore sõita. piletikontrollid käisid ka, selleks tuli joonelt üks MuPo-laul 🙂
mõne suvalise pealetulija ehmatas see asi muidugi ära küll. no ei olnud kusagil silti trammi küljes ju ka, et jazzitramm või midagi. mingi inimene vist isegi õiendas midagi, kuigi enamik siiski paistsid pealtnäha päris hästi toime tulevat.
müstilisem oli see, et kui tramm peaaegu Koplisse jõudis, hakkas hoopis trammijuht õiendama, et talle ikka ei sobi. ometi oli luba ja kokkulepe trammipargiga olemas (mida alustuseks ka juhile näidati). et tööandja ilmselgelt ei olnud informeerinud vastava trammi juhti toimuvast muusikaüritusest. pikk tramm, muusikud taga otsas.. nojah.
et Koplis sai siis tagasisõiduks kolitud teise, lühikesse trammi. selle juhiga räägiti kohe sotid selgeks ja korralikult ning mängiti juhi tellimisel ka bluusi. ja hiljem oli repertuaaris ka lastelauluke, kuna trammis oli mõnigi laps (no selline aiaealine).
igatahes, nagu juba aru võis saada, siis minu isiklik laps keeldus trammist lahkumast enne, kui muusikudki. ning leidis, et lahe sündmus oli.
tihedale ja ülimalt vahvale nädalavahetusele järgnes üpris tihe esmaspäev. kuigi noh, võib mõelda, et mis seal siis ikka, ega seminaril istumine ei ole midagi väga hullu.
aga ikkagi väsitab ära, nii et nüüd leban laibana diivanil ja otsaees on mingi pinge. hiljem hakkan seda vaikselt lahendama.
seminari korraldajate poolel on pealegi kasulik olla. nii palju, kui mina olen korraldustega kokku puutunud, on süüa üle jäänud, nii ka seekord. mul oligi lillkapsavorm plaanis 😛
üleüldse, sain taas kinnitust, et peaks oma pilte sobrama ja osa ka müügiks üles viskama. sest selliseid meeleolu- ja toidupilte on ka vaja. peaks end ainult kätte võtma ja hakkama tegelema.
ning kuu lõpuks peaks mingeid asju välja printima, suurelt. sest .. ühepäevane näitus(-müük) oleks täiesti sobituv kõige muuga, mis niigi plaanis.
tellitud raamatud tiksuvad ükshaaval. kamba peale tuli väga soliidne tellimus, ma arvasin, et pannakse ühte kasti, heh, ei midagi. kuidagi totralt tobe tundub nii, aga eks nad ise teavad.
uued kingad olid üllatavalt mugavad. terve päev jalas ja jalad terved. konts, muide, oli kõrgusest hoolimata ebamugav. 5-naela-kingad..
päike, kolmas La Plante juttis, kerged kingad, jupp aega suurt triikimist (oeh, seljale hakkab natuke see üle suure laua upitamine küll), kontsert Kalamaja pargis.
noored poisid keerulist jazzisugemetega muusikat mängimas. huvitav, rütmikas, omapärane.
Abraham's cafe
täna oli Jazzkaare linnaruumi päev ja taaskord tekitas see minus veendumuse, et selliseid üritusi on rohkem vaja. kuigi jah, seegi kord oli suurem osa siiski siseruumides, mitte niivõrd linnaruumis. aga teisalt on selline tasuta kontserdite päev ühes piirkonnas igal juhul tore. ma küll ei kujuta ette, kui täis need sisekohad olid, sest Abraham’s Cafe ajal oli pargis ikka väga suur hulk inimesi. kohe palju.
muidugi meenus klaasikunstiöö samas pargis ligi kaks aastat tagasi. või siis eelmisest suvest geriljakino üritus Kopli pargis..
loomulikult on meie kliimas sellistel vabaõhuüritustel oma ohud, nt jahe ja vihmane ilm. aga teisalt, kui on hea üritus, siis ei takista pisike ebamugavus ka mitte.
päev algas küll niiöelda ootamatult ja üsnagi hallilt, aga läks aina paremaks ja hetkeks on mõnus rahulolu. aga teatavasti ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna, nii et..
kaneelilõõts
minu esimene lõõtsana tehtud kaneelisai. ameeriklastel on see pull bread-tüüpi asjandus suhteliselt levinud, nii soolase kui magusana, meil nagu mitte. kuna täna oli lootust, et me ei pea pojaga kahekesi seda sööma, sai tehtud. täitsa nämm. retsept on täiesti leitav otsingutega.
täpsustus veidi hiljem: arutasime just seda lõõtsa-asja, keegi tegi veel ja selgus, et on mitu retsepti. et siis ca 28x12cm vormi on selle retsepti kogus täitsa paras. teise järgi tuleb pea poole rohkem taigent ja siis pole imestada, et see vormist välja ronib. minu muutus oli see, et panin ca 120-130ml piima, vee jätsin ära ja vanilliekstrakti asemel oli mul vaniljesuhkrut mingi ebamäärane kogus 😛
Ayra
sõbranna tuli katsikule 🙂 kummalist pidi jah, et mitte mina ei läinud katsikule. igatahes on tegu toreda neljakuuseks saava preiliga, kes vaatas mu punast pead ja no ausõna, itsitas selle peale.
Ayra
Ayra emaga oli meil juba klassikaline kiluvõiku-menüü. hea suutäis, ma ütlen. viimase võiku pistis minu laps pintslisse.
viimane kiluvõiku
Jazzkaare paviljonile lähenesime ringiga, aga tühja, aega oli. täitsa viisakas koht, garderoobiga ja puha. külm ka ei olnud, kuigi ma ei tea, kas see oli sellest, et päike säras peale või on seal mingi lisasoojendus. õhutorud olid küll täitsa olemas.
Tõnis Mägi ansambli ja Otsa-kooli puhkpillibändiga, Muus Bluus
kontsert oli muidugi vinge. ei olnud ainult bluus, selge see. aga kui keegi tuleb ütlema, et bluusi ei saa eesti keeles laulda, siis vabandage mind.. saab küll.
need puhkpillid olid päris vahvalt siia-sinna sisse sobitatud. mõnes palas rohkem, mõnes vähem, mõnes üldse mitte. soolodeni välja. eksole, kuna Otsa-kooli poisid olid, siis enamuses päris noored ja see mõjus mu lapsele igatahes innustavalt.
Mägi ja bänd, noh, kas peab veel ütlema, et nad on head?
kontsert läks Klassikaraadiole linti ka, peab kaval silma peal hoidma.
peaaegu lõhnav pilt
Sadama turg, nagu karta, ON jazzipaviljonile liiga lähedal. nüüd köök lõhnab. rosmariini jätsin järgmisele kontserdile 😛
natuke nostalgiat ja vanamoodsa tehnika õpet lapsele ka. vinüülplaadid, mida mul on omajagu. mängija, mis ikkagi kuidagi töötab. peamine repertuaar: bondi-muusika Londono sümfooniaorkestri esituses ja Fabrizio deep-house plaat 😛
asjad liiguvad vääramatult suunas, kuhu peab. olgu see suund siis just selline, nagu on.
kui kõik teoks saab, siis ohohohooo 😛
aga selge see, et elul ei saagi lasta igavaks minna. niigi ongi üsna kaua suhteliselt vegeteerimine olnud.
siiski peaks end veel natuke rohkem kokku võtma. jänes šampust ei joo. ebaõnnestumine näitab, et oled siiski milleski õnnestunud (kui sa pingutad, et ebaõnnestuda ja see nii lähebki, kas sul siis õnnestus või ebaõnnestus? :P).
vanus, muide, on pluss. kes oleks osanud seda arvata aastat 10-15 tagasi?
minu puhul ma tunnen täiega, et vanus annab vabaduse. kui vaadata seda listi, siis mida aeg edasi, seda lihtsam see kõik on. mõni punkt tahab veel veidi arenemist, aga ma tean, et see kõik tuleb.
jajah, kõike seda räägivad eneseabiraamatud ka – kuid see muutus peab algama seestpoolt. käib mingi vaikne sisemine plõks.. ja tajudki, et elu on lill ning hea on teada, kes-mis sa oled. ning leppida sellega enda juures, mis väga ei meeldigi.
sest ma olen kes ma olen. ning ma olen ammu öelnud – kellele ei meeldi, see astub ära.
mida ma veel tahtsin öelda, on see, et ma ei jõua oma raamatupakki ära oodata. kuigi ma ei tea, kuhu ma raamatud panen – aga see pole oluline. eks sätin nats oma riiulit jälle ümber, nagunii peaks seda tegema.
mida ma sealt siis ootan: hunnikus inspiratsiooni, peamiselt.
Gordonit on seal üks mulle ja üks teine sõbrannale.
mis muidugi meenutab taas seda va Kindlet. kaaned sellele ostsin ma juba ära, eksole. küll siis Kindle ka sinna sisse tekkib.
kevadises õhus on lausa mitu huvitavat ideed-mõtet. kõigil on puudus ka, nimelt see va finantspool. siin pole kasu minu isiklikust mõttemaailmast ja suhtumisest. kuigi, mine sa tea, kui ma ikka suhtun nii, et need mõtted peavad teoks saama, küll siis saavad ka.
väljakutsed, ma ütlen. mitmel tasandil.
kui midagigi nendest õnnestub, on mu fännklaabil taas põhjust ‘rõõmustada’.
P.S. ma ise olen endiselt liiga laisk, et oma energiat vihkamise peale kulutada.
.. seda vähem jõuad. et kui ikka kätte ei võta, siis ongi võimalik terve päev maha muneda. mitte et just päris nii oleks olnud, aga väga mööda ka mitte.
ehk maailmas on tuhandeid asju, mille mittekoheärategemisel ei juhtugi mitte midagi. absoluutselt mitte midagi.
no peale selle, et tuleb need asjad ära teha mingi teine homme.
lapsesuust ka.
‘ei, emme, ma ei taha seda lastešampooni.. ei, ma ei taha sinu omi ka, need on naistekad, osta mulle meestešampoon!’
‘need poisid on nagu tõelised eesti mehed, jäävad koju telekat vaatama, sest dokfilmid on igavad’ (minu täiendus sinna oleks seotud muidugi peeretamise ja munadesügamisega, õllest ja seapraest rääkimata)
‘ma tahaks ka nii head elu kui kassil!’ (jah, kes ei tahaks, kuni tegu on hooldatud kassiga, võimis?)
peaks hakkama vahelduseks venekeelseid raamatuid lugema. keelepraktikaks või nii. lastekatest peaks vist alustama, et ma aru ka midagi saaksin..
