tegevusrohke kesksuvi

ma nüüd võtsin kohe pikalt hoogu, et kirjutada. sest viimase kümnekonna päevaga, mil ma olen suures osas olnud harjumuspärasest tsivilisatsioonist (loe: Tallinnast) eemal, on muidugi väga palju toimunud. lausa nii, et ma juba muigasin, et mu poolest võib suvi nüüd otsa ka saada, sest mul on umbes kõik tehtud. ka need tegevused, mis aastaid on pigem augustis olnud. et ehk Lätis ja Marjasoos ära käidud. kummalisel kombel olin ma nende vahel isegi oma 27 tundi Tallinnas. ma ei saa öelda, et kodus, sest üsna suure osa sellest ajast olin ma lausa tööl.
nii et nagu ma kevadel juba pakkusin, tuleb suvi (ja eriti juuli) tihe – kuigi kõik ei ole just samad plaanid, mis siis olid.
igatahes.

kogu tee Riia lähistele olin ma roolis. teadagi, mulle meeldib ju sõita ja selles mõttes oli sõbranna õnnetu kukkumine minu jaoks natuke hea.
lõunasöögipeatus Pärnus oli ühe komisjonipoe kõrval, kuhu me peale sööki pojaga läksime. meie toidud toodi varem ja seega lõpetasime kiiremini ning ei jäänud ootama. nojah. akordion jäi ostmata (nali, see ei olnud plaaniski), kuid Ojakääru Džässmuusika sai mu poja omaks ning ta enamvähem röögib, kui ma üritan seda puudutada.

Saulkrasti rand

Saulkrasti Jazzile jõudsime lausa paaril õhtul. jälle vedas, et meile auto usaldati, muidu oleks just tagasisaamine olnud veidi problemaatiline. kuigi Riia lähistel käib ronge ikka tegelikult mõnusalt tihti, mitte nagu meil siin. laps muidugi ei saanud küsimata jätta, et kui nad Lätis neid elektrironge toodavad ja perroonid on madalad, miks nad ikka siis veel kõrgeid ronge teevad. no mina ka ei tea. sest tootmisprotsessi muutmine on kallis?

Raimonda Macata Quintet RM5

kontserditel oli poeg muidugi sillas. üllatuslikul kombel tunnistas ta lemmikuteks bigbändid ja selle Raimonds Macatsi kvinteti (nimetähtede kattuvus poja omaga on kokkusattumus :P). ometi oli seal noortebände, mis tegid ju iseenesest lihtsamat muusikat. aga ei. ma olen juba tegelikult aru saanud, et ta võib üsna keerulisi asju kuulata, kui vähegi tahab.
ma muidugi ei tea, kui palju teda mõjutas see, et Raimonds on ka Villu Veskiga koostööd tegev artist..

samas oli veider see bänd, mille tasuta kontserti ühel päeval kuulasime. nimi La Petite Paris vihjas küll, maitea, võibolla teatavale salongimuusikale, kuid, oh õudust, sisuliselt oli tegu suures osas soome laevadelt tuttava humppaga või millegi sarnasega. isegi päris toredad lood esitati mingis üsna veidras seades, mis ikka ja jälle meenutas Lauantaitansse (kunagi oli mingi sarnase nimega saada Soome telekast, sel ajal, kui ametlikult seda vaadata ei tohtinud. mingi bänd mängis ja inimesed tantsisid, ikka soome-stiilis tangot jms, mis, teadagi, erineb väga sellest, mida muu maailm teab). eks oma osa oli sellel, et bändi juhtliige oligi Soomest.

Ecolines oli täiesti okei, eriti nende imelikult odav piletihind. aga võileiva ootamine tunnike ei olnud seal okei. nad ei pidanud seda ju tegema ometi.

Suur-Emajõe algus Jõesuus

kuigi Läti see osa, mida ma tunnen, on täis luitemetsi ja liivaranda, on meie oma pisike Eesti kesksuvel ikka täiesti vapustav. keskpäevane juulipäike on pleegitav, aga õhtul on värvid pehmed ja soojad. sellistel hetkedel on mul kahju, et kaameratega natuke kehvasti on.

saunamaja oli tuttav ja ootel, uus elumaja algul natuke võõrastav – sisseelamata. köök tegi kadedaks.
nahkhiiri veel ei liikunud, sirtsud olid veel üsna vaiksed, suur korje oli alles algamas.

kukeseenesaak

õuealune oli kukeseenepoisse täis, pererahva lahkel loal võisin need ära korjata. natuke saadeti kaugemale ka, üks jupp juhatati kätte.
mul on nende metsaskäimistega väike probleem, st suvaliste metsadega. et kui ma asustatud kohas viskan korra kaardile pilgu peale ja muudkui orienteerun, siis mets suudab mind üllatada. oma meelest liigun ühes suunas ja tean täpselt, kus on auto või mingi muu orientiir – aga no ei ole! liiguvad vahepeal ära! et ehk ma suudan toimetada metsas, kui mul on kas keegi kaasas, kellel on sealne kohataju parem või kui mets on piisavalt hõre, et orientiir näha on.
ja vot selles mõttes on Marjasoos hoovi peal ja lähiümbruses korilusega tegelemine meeldiv ja ohutu (siinkohal mainin, et ega võõraid sinna niimoodi ei lubata mitte). seeni korjates olid lausa mõned hetked, mil maja ei paistnud, aga siis tuli kuuse tagant välja astuda 🙂

mustikaverine käsi

‘ema, sul on oodata karmi kättemaksu, sul on käed mustikaverega koos!’, teatas poeg mulle ühel hetkel. tõesti, mõne männi ümbert olin ma ‘mõrvanud’ mitmed mustikad. ega seal aru saada ei olnudki, et keegi noppinud oleks. madala pingi oleks pidanud saunast tooma, jalad väsisid ühe koha peal kükitamisest ära.
meenutasin vanaema, kes juba siis, kui ta liikumine oli problemaatiline, Hiiumaal sugulaste juures jalutaski karkude ja taburetiga metsaserva (mis oli üsna maja kõrval), korv veel ka näpus ning siis tabureti abil seal mustikaid korjas. ikka et ümbrus tühjaks, korv natuke kaugemale maha ja taburetile toetades seda samas veidi edasi nihutades.

metsatäis mustikaid

sinikaid oli ka tegelikult, juba kaugemal, päris palju. aga siis ei olnud enam mahti korjata. pealegi on see sarnasem sellele põllumustikale, mida seal hektarite kaupa nagunii on. eksole, ma usun, et pererahval oli niigi lõbus vaadata, kuidas ma seal metsmarju korjan, kui kohe-kohe on korjajad põldu minemas.
uute põõsaste hulgas avastasin muuseas ka sellise, millel mustikad kergelt karusmarjamaitselised. või siis olid need lihtsalt veidi toored veel.

metsmaasikaid sain ka natuke. õige aeg on juba läbi, nii et nö järelnoppimine. sügavkülma sain ikka mõnegi pannkoogiportsujao kotikesi metsmaasika-toormoosiga.
aga ei saa mainimata jätta, et mul õnnestus maasikakorjamise käigus ämbrike kaks (!) korda ümber ajada. eksole. esimene kord süüdistasin viltust maad, vale tuult ja liiga kuuma päikest 😛 teine kord hakkasin mõtlema, et viga on vist ikka äkki minus. liiga vana või midagi? igatahes ehk oleks mõistlik järgmiseks korraks hankida see titekauss, mis kunagi ümber ei lähe. ma ei suuda seda praegu välja guugeldada, aga on mingi selline ufo olemas. tõesti.

murakapoeg

murakaid, mille lehti metsaalune või vähemalt rabasem osa sellest täis on, oli vähe. ja mitte, et oleks ära korjatud, külm olla liiga teinud. järgmiseks aastaks pidi aga head muraka-aastat lubama. no ja seal oli piisavalt kasuvkohti, kuhu ma julgeksin ka minna.

Valguta Mustjärv

Mustjärve õõtsikule (mida tegelikult pildil ka natuke on) ma väga kaugele kindlasti ei julge minna. need mõnedki meetrid olid päris hirmutavad, kuigi tundusid veel üsna ohutud, mingi rajakegi oli tajutav. aga lääne poole jääv aeglaselt kinnikasvav raba (vähemalt ma oletan, et laudtee viis üle sellise asja, kõik märgid viitasid kirjutatule) on ilmselt küll väga kindel. teisalt liigagi, arvata, et see on korjajaid täis (nagu metsaalune oli mustika- ja seeneotsijaid ikka tihkelt täis).

pohlad valmivad 🙂

kui Eestis levinuim tänavanimi on mitte Pikk tänav ega Aia tänav, vaid hoopis Pargi, siis Mustjärv ja Valg(e)järv on üsna kindlalt levinuimad järvenimed. ma ei kontrollinud seda väidet muidugi, nii et see ei pruugi tõele vastata. loogika ütleb lihtsalt.
konkreetse järve vesi on kalda ääres vaadates, heh, must. kallast ei ole, rabajärv ju. ning isegi järveäärel jalgrajakesel kõndides on tegelikult teada, et kusagil sealsamas männijuurte all on ikka turvas. kallast õieti ei ole, on õõtsikuid, roostikku või koheselt sügavaks minevat vett. et vaatad mustavasse vette ja tajud, et ups, oled mingi imeliku pinnaseriba peal, mille all on ka umbes vesi. vesi ise ei olegi nii sügav, küll aga on seal tihkelt muda.
mingi riisiline kasvab seal ka, aga ma ei mäleta, mis täpselt.

Võrtsjärv, Vehendi

ühel kenal õhtul viidi meid Valguta poldrile, mida nüüd ei ole aastaid enam tühjaks pumbatud. lindude poegmisaeg oli juba läbi ja seega masse ei olnud, ka ei tunne ma ise neid. küll aga poseerisid meile kormoranid ja mõnedki pardilised. hallhaigrule lisaks oli seal ka haruldasemat hõbehaigrut ning kaugelt nägime mingit kotkalist ka lendamas. kalamehi nägime ka 😉
teeservalt nokkisime natuke metsvaarikaid, ühest kohast sai suure pundi pune kaasa.

kolm kooki

miskipärast juhtus nii, et tegime kolmel õhtul järjest kooki. kõik olid sellised, mis tahtsid üleöö seista: maasikaunistus (sest me korjasime aedmaasikad ära), küpsisepõhjal jogurti-kohupiima-mustikatort (retsept on inspireeritud siit, kohendasime vastavalt võimalustele ja sisetundele; no ja tegime, sest see on mustikakook) ning täiesti tavaline küpsisetort (sest see oli perenaisel juba enne meie saabumist plaanis).
kõik söödi ära 🙂

saiavili

vili on valmimas. kas seda peab kuidagi kommenteerima?
viljapõldude vahel sõites meenus Ruja ja Rannapi vähemtuntud (vähem kui ‘Ilus maa’ siis) kantaat ‘Sõõm õhku’, minu mälu järgi Leelo Tungla sõnadele, täpsemalt just see katke, et ‘põllul loob noor rukis juba pead, iga kõrs täis lootust’ (linki ei saa, sest seda ei ole kuskil olemas, vähemalt mina ei ole leidnud ning minu südametunnistus ei luba seda üles panna ka). kuigi jah, pea on loodud ammu juba. ikkagi.
antud kantaadist veel, seda peetakse nõrgemaks, kui ‘Ilus maa’, aga minu meelest on need lihtsalt väga-väga erinevad ning neid ei saa võrrelda.
igatahes, neid põlde vaadates, taaskord samast loost: ‘suvepäeval heledal millestki meel on hell’.

leivavili

Põhjaka mõis sai ka ära külastatud. kõht oli liiga täis ja aega ei tahtnud väga kulutada, nii et soojad road jäid maitsemata ja isegi üks vale kook sai liiga hilja ära fikseeritud. pool kooki oli selleks ajaks juba otsas ja kiidetud.
maitsetaimed ja tomatid kasvasid nunnult sealsamas õueterrassil. ruumi oli ka vist seeõttu piisavalt, et istuda sai ka õues.

Põhjaka bruchettad

novot. mõned lühidad katked.
igatahes saavutasin ma seisu, kus üks nädal on praktiliselt kadunud. arvutasin, et nii, selle järgmise asjani on veel kümmekond päeva.. aga kuupäevad ei klapi mitte. no ei ole jah, mõni üksik päev ainult!
(mida ma nüüd küll puhkuse ajal teen, kui väljaspool puhkust nii karmilt puhatud on, ah?)

kesksuvi.. ja ärge tulge ütlema, et ei ole ilus suvi!

pühapäevad kujunevad kuidagi linnapäevadeks

novotjah, järjekordne pühapäev, mis leidis meid vanalinnast. või siis meie leidsime pühapäeval taas vanalinna.
Keskaja päevad või midagi, nii et oli natuke tegevust ka. seekord oli Raekoja platsi laadal ikka päris-käsitöölisi ka, mitte peamiselt mingit imelikku kraami.

Harju tn haljasalal oli hulk erinevaid töötubasid, poeg valmistas seal Kopli Ametikooli juhendjate käe all omale väikese nahkkotikese, sellega on tal hea nüüd Star Warsi legomehikesi kaasa võtta igale poole (ta tassib neid nagu kass poegi noh :P)
väike pehmemõõgavõitlus, natuke käimist siin-seal ja oligi mitu tundi möödas.
üks põnev lett oli veel Umbra oma, ma olen kunagi neilt ühe värviraamatu ostnud. see on ikka täiesti tase, kuidas tüüp suudab teha selliseid enamvähem lõpmatult üksteise kõrvale-sisse sobitubaid asju. poiss sai kahte mängu proovida ka, aga seekord ei ostnud.

tagasi liikusime nii, et saaks kogu Lillefestivali ka läbi käia. seal tasub ikka üsna pidevalt jalutada, sest taimed ju muutuvad läbi suve.
peaaegu teele jäi Bonaparte Deli ja peab ütlema, et nende Dijon sinepi seemne ja Parmigiano pulkade ostmine oli küll viga. sest selge see, et ma tahan neid veel – ja mul ei ole vaja üleliia süsivesikuid sisse ajada!
(ah, siinkohal, söök, eksole, meenus, et täna hommikul sundisin last viimaseid maasikaid sööma. ei ole me maasikasööjad mitte.. saaks juba vaarikaid.. )

aga Lillefestival, ma pean ikka ükskord sinna suure kaameraga minema (sest see vana seebikas jääb aina vanemaks ja mu meelest mõõdab valgust üsna valesti juba) ja korralikke pilte tegema.
ning muidugi see va igatsus oma väikese aia järele..

Jaama turul jäin ühte käekotti vaatama, tädi muudkui langetas hinda ning kui juba 15% alghinnast maas oli, ostsin ära. tegelikult oli mul midagi sellist vaja ka, aga mul õnnestus seda tädi eest varjata.
jajah, muidugi, turukaup, hiinakas jms.. nagu suures poes kallim kaup kuidagi parem oleks. ainult hind on kõrgem.

tänase saagi hulka kuulub veel üks klaaskass (meil on kodus vähemalt 35 mitteelusat kassilist, pigem rohkem kui vähem), pildil oleva pisem vend. see suur oleks muidugi palju ägedam olnud ja hakkaks akna peal paremini tööle – kuid rahakott arvas ka midagi.
saagist rääkides: eilsel kirbukal nägin ma esimest korda letti, kus müüd ainult meesteriideid. võib-olla on varem ka olnud, ma ei käi seal väga tihti igaks juhuks 😛 müüjaks olid kaks meest ja laps sai sealt omale ka midagi.

muide, visati mulle üks InnoIrja link, millega ma seepuhku täitsa nõus olen. tähendab, selge see, et igal ajal, olukorral, asjal on omad head ja vead ning kuna ma tol ajal ei olnud täiskasvanud, on raske nagu päriselt võrrelda. aga oma iva on täiesti olemas. selliseid olmemuresid, nagu praegu, oli vähem (kuigi oli teistsugused). ning tõesti, kas oli siis mingeid prügikastiinimesi?

P.S. kes otsib siit veel ‘vein kassikujulises pudelis’, siis see ei ole väga hea vein. pudel on parem kui vein 😛

aasta esimene mais

nojah, kuna konkreetseid plaane ei olnud, siis ma ei saa näpuga kuskile suunas näidata ka, et õuegrill tegemata jäi. kuigi oli ju ette teada, et sadama hakkab ja tubased tegevused oleks võinud ju hiljem olla.
aga ei ole minu asi.
lihtsalt natuke pidin lapse jorinat kuulama. samas on ta nii suur, et seda ei olnud palju, eriti, kui kenasti läbi arutasime, miks see nüüd nii läks. ja et tegelikult ei ole sellet katki mitte midagi.

aga meil on olemas pann ja pliit ning ma ei karda neid kasutada.

saabumine kesksuvesse

minu meelest on suvi täies hoos. ei taha mitte olla seal, kus eelmisel suvel oli 100 päeva üle +35 kraadi sooja (ja umbes juulist rohelist muru ei ole, sest kuiv on) või seal, kus on üle aastate soe juunikuu, oli vähese vihmaga talv ja nüüd suured tulekahjud. siin on väga mõnus.
nagu ka see nädalavahetus näitas. juulikuu algus. see kummaline juuli..

aga jah, eilsest ei ole ühtegi pilti, sest suurt kaamerat ma ei viitsi igale poole tassida ja väike, noh, on küündimatu. ja võõraste sulgedega ma end ehitama ei hakka. kuigi seed laud oli nii ilus ja isuäratav. teisalt, ei ole vaja söögipilte hetkel.
mul on isegi uus kaamera välja vaadatud, aga kui ma kunagi selle jaoks raha kokku peaksin isegi saama, siis on juba nagunii midagi muud vaja.

tasuta Jazzon mahtus nendesse päevadesse isegi vähem, kui oleks tahtnud. pole parata.
see mis oli, oli hea 🙂

Peterburi hetki, 2012

piiriületus mõlemat pidi on peaaegu hullem, kui Ameerikasse sõitvasse lennukisse sisenemine. rongis on vähemalt see hea, et saab oma kohal istuda, bussist aga aetakse kõigi kottidega välja. passe kontrollitakse mõlemal pool pikalt ja põhjalikult. kui piirilt liikuma pääseme, on õhus tunda kergendust.
Vene poolel on tee (eriti raudtee) ümbruses võõrastav vaatepilt laiuvate karuputkeväljade näol.

***
saabudes on kerge paanika. issand, kas see raudteejaam on tõesti nii palju ümber ehitatud või mis? lahendus saabub teadmisega, et ongi ikka hoopis teine jaam. vana Varssavi vaksal, kuhu ma mitmeid kordi kauges minevikus rongiga Tallinnast sõitnud olen, on nüüd hoopis – kaubanduskeskus! selline vaikne ja viisakas pealegi.
mõned päevad hiljem üritame sealt otsida raudteetehnika muuseumi, aga edutult. võib-olla kusagil seal jaamaosast väljas oleks ka, aga laps lööb juba käega ja nii see jääbki.

***
ma ei mäletanud, et metroo enamvähem kogu aeg nii täis on. võib-olla ei olnudki vanasti. ega praegugi on hetki ja liine, kus pole hullu trügimist. aga kesklinnas see nii ei ole.
žetoonid on peaaegu nagu vanasti. siiski otsustame elektrooniliste kaartide kasuks. veidi odavam tuleb. siis aga selgub, et lisandub kaardi kui sellise maksumus, mis väheste sõitude korral selle plussi ära nullib. kaardid saab küll tšeki alusel pärast tagasi müüa. jätame siiski omale suveniiriks. sõite kogunes piisavalt, et ikkagi üksikpiletidega võrreldes paari euroga plussi jääda 😛

***
kohalik nn Lasnamäe, nagu neid on seal palju. üheksakordne maja näib väike, trepikodasid on palju ja ühe hoovi majad võivad moodsutada sama numbriga erinevaid korpuseid. tänavapoolsed küljed on täis väikeseid ärisid ja neid on palju. nagu päris palju. ja mida iganes oskad välja mõelda: erinevad poed, ilusalongid, apteegid jnejne. lisaks aedviljaputkad tänaval, iga natukese aja tagant jälle. vahin hindu, arvutan ja imestan, et jube kallis on ikka. targu ei osta ka.
tavaline toidupood on ikka supermarket ja enamasti avatud 24h. eiei, ei tasu arvata, et need on sellised suured poed. tavaline Tallinna Maxima ehk.
soodushinnaga õunaks on Granny Smith ja kilo on üle euro. teised on kallimad.

***
ühel kenal päeval sõidame teise metrooliiniga, mille peatus on kaugemal ja otsustame öömaja suunas jalutada. bussid käivad küll ka. on tavalised, mille numbrid on peatuses, isegi marsruudi loeb välja ja intervalli ka. ja siis on mikrobussid, kutsikad, marsruuttaksod ehk kommertsliinid. number tihtipeale sama, mis tavalisel, aga suur K täht on ees (nagu kommerts, eksole). piletihinna vahe on umbes 26 eurosenti ja bussi suuruses vahet alati ei olegi.
neil ei ole oma peatuseid ja enamasti püüavad peatuda tavabussi (-trolli) peatuse kandis. kui on tegu mingi lõpp-alguspeatusega, siis ei mahu kõik ära. aga ei ole hullu, sel juhul seisavad need mitmes reas. küll autod kuidagi mööda saavad. laiad tänavad, saavadki. aga ikkagi on veider vaadata kohati kolmes reas seisvaid busse. eriti, kui siis tuleb üks tavaline liinibuss, mis tahab saada oma ametlikku peatusesse, kuid ligipääs on K-dega blokeeritud. siis läheb veidraks sebimiseks.
esimene kord sellest jaamast tulles jalutasime (kogu päevase muu jalutamise otsa). kohapeal pererahvas oigas, et seda oli 4,5km.

***
K-bussis tuleb raha anda juhile (piletit ei saa), siis tavalistes on tööl konduktorid. kohalike elektroonilised kaardid kontrollitakse, meiesugustele rebitakse paberirullist pileteid. meenub lapsepõlv ja viiekopikalistega töötavad ‘piletiautomaadid’ bussides. konduktorid olid ka muidugi, aga miskipärast meenusid just need masinad.
konduktorid on kusjuures enamasti naised, nii noored kui vanad. bussijuhid on ilmselgelt liikunud sinna lõunapoolsetest piirkondadest.

***
bussid, trollid, trammid on Venemaa kohalik toodang (mitte kõik, K-liinidel on muid ka). nagu metroorongidki. aga kui viimased on sellised viisakad, kõik töötab korralikult, miski ei logise jms, siis esimesed on küll sellised, et tundub uskumatuna, et esimene inimene kosmoses oli Venemaalt sinna saadetud. ilmselgelt kasutatakse nende asjade ehitamisel erinevaid võtteid. sest tänavatel liikuv ühistransport on küll selline, et tundub, et kohe kukub midagi küljest ära. kuigi ma reaalselt seda ei näinud ja ilmselt ei kuku ka. aga kuidas need koos püsivad, on raske aru saada.

***
reklaam on võimas meedium. igal pool on reklaamplakatid ning ka reklaamijagajad seal väga popid. vähe sellest, et nad jagavad meeletult flaiereid, on osadel plakatid nö seljas ja kõhul ja lisaks veel valjuhääldist tuleb möla juurde. kas siis räägivad ise (nt osa laevasõitudele kutsujad) või siis on tekst lindistatud. viimaste puhul tabas kõrv kõige rohkem mingeid kiirlaenude pakkujaid, aga mitte ainult.
kohati oli see väga väsitav. just see mölapool.
Nevskil ja metroojaamade lähistel tuleb neist lihtsalt mööda laveerida, kui üldse kusagile tahad minna.

***
‘emme, miks siin kõikides kempsudes need tädid on, kellele peab raha maksma? kas see tasub neil ära või?’ küsis poeg.
no mina ka ei tea, ju siis tasub või? hinnaks ca 25-50 eurosenti ja just, tädike raha korjamas. meil olid ka sellised ajad ju? ometi tunduvad nüüd nii kauged.
siin ja seal, mitte kesklinnas, on uuemad kaubanduskeskused, kus on täiesti viisakad ja tasuta tualetid. samas kõrval võib olla teine, kus on tasuline ja samas räpakam. saa siis aru..
ühes kohas, kus söömas käisime, olid kempsud koodiga. kood oli tšekil. et ehk midagi pidid ostma, et see tšekk saada.

***
kui midagi ostsid (ka söögikohtades), siis müüja andis tšeki ja rebis selle natuke katki. unustasingi kohalikelt küsida, et mis pagana komme see on ja mida see annab? väga arusaamatu.

***
pole ime, kui ühel ristmikul on iga nurga peal erinev kaubanduskeskus. keskel ka veel äkki. nagu see meile lähim meteroojaam, kus üks kerakujuline oli veel keset ristmikku.
sinna sai küll otse metroojaamast, aga me läksime sisse alles viimasel õhtul. selline moekam asi oli, hästi lahe oli õhtuses hämaruses eskalaatoreid vaadata. seal olid need trepisüsteemid läbipaistvate seintega ja sinise valgusega, nii et tegelikult nägid seda eskalaatori tööpõhimõtet sealt läbi.
ristmiku nurkadel olid aga suuremad ja pisemad poed ja jälle mingid ‘keskused’.

***
‘õhtused sõidud -30%!’, teatas lõbustuspargi reklaam.
esimene kord sattusime sinna ühel kenal hommikul ja siis selgus, et avamiseni on umbes kaks tundi ja põnevamad aktraktsioonid avatakse veel hiljem. lugesin siis infot ja läksimegi ühel õhtul kella 9 ajal, kui soodushind algas. aga muidugi ei töötanud siis enam paljud asjad ja mitte ainult pisemate laste omad.
poiss sai siiski üsna mitme asja peal ära käidud ja jäi rahule.
enne äratulekut pani mu laps tähele, et tualettruumi kõrval üks prügikast ajab tossu välja, vaatas sisse ja ütles mulle, et põleb ka. ja et me peame ju midagi tegema, ei saa niimoodi jätta.
aeg oli juba hiline, enamus kassasid kinni ja miskipärast ei olnud ühtegi turvamees ka väga näha, kuigi muidu patseeris neid seal palju ringi. lõpuks nägin ühte pargitöötajat, rabasin tibil varrukast ja juhtisin tähelepanu suitsule. tibi umbes kehitas õlgu ja kimas edasi.
pojale ütlesin, et ma andsin info edasi ja eks nad vaatavad. ehk ikka võeti teadmiseks.

***
muuseumipiletite küsimine vene keeles tekitas segadust. sest siis löödi alati alustuseks kohaliku odavam hind sisse ning hakati dokumenti küsima, mispeale pidin teatama, et eiei, ma olen välismaalane. tüüpiliselt selle peale kassiir pobises midagi ja lõi sisse uue, kolm-neli korda kallima hinna.
mõnes kohas jäi käimata ka, sest umbes 10-eurose piletihinna juures ma juba valin, kuhu lähen. lapsepilet ju ka veel (Ermitaaži saavad aga kõik lapsed tasuta) ja mõnel juhul pildistamispilet samuti.
Peeter-Pauli kindluses küsisin infost kaarti, kuid töötaja ei leppinud sellega, uuris, et mille piletid meil on ja märkis kõik ära ja rääkis veel juurde, mida seal teha saab ja kuhu minna ja mis nendest on tasuta.
Peterhof oli aga see ‘tore’ koht, kus ainus pargi kaart, mille ma leidsin, oli väljaspool tasulist territooriumi kassade juures. hea, et ma olin enne mingilt kaardilt natuke vaadanud ja kohapeal seda kaarti ka korraks vaatasin, nii saime kenasti käidud. territooriumil müüdi muidugi erinevaid raamatuid jms ka (no nagu ikka, mitte odavalt), ju oleks sealtki mõne kaardi saanud. aga põhimõtteliselt ei ostnud, seal olid nagunii kõige kallimad piletid ka (pildistamispiletit seal küll ei olnud). meenus meie vabaõhumuuseum, mille plaan on piletile sirgeldatud. Peterhofis oli piletil udune pilt paleest. no ja muidu poleks midagi, aga seal oli infosilte ka vähe ja kempsude leidmine trikk omaette..

***
restoranis me muidugi söömas ei käinud. ikka sööklates. kuigi paljud neist ei olegi söökla nimega ja mõni on üsna peidetud kohas, ilma kohaliketa ei leiakski.
ega sellistel menüüd kusagil varem ei näe, kui et võtad oma kandiku ja taldriku ja siis seal leti peal on menüü (all juba näed toite). kusjuures tihtipeale on noad-kahvlid-lusikad enne toidulette. ja toidud on grupeeritult, et salatid, siis lihad, siis lisandid, kuskil vahel on supid jms. igal asjal erinev hind. ning kui on selline koht, kus on järjekord ja rohkem rahvast, siis ei ole sul aega seal lugeda ka, sest teised kliendid elavad seljas ja teenindaja ka kiirustab takka. et oleks põnevam, võib olla mõni asi tüki-, aga mõni kaaluhinnaga.
kus aga palju rahvast ei olnud, seal jagati ka lahkelt soovitusi.
ning ega see väga ei tähenda, mis menüüs kirjas on. pärastlõunal lihtsalt ei pruugi paljusid asju enam olla igal pool.
lapse lemmikuks said pannkoogid šokolaadiga, mida ta venelannast tuttava õhutusel ka ise küsida püüdis. kätte sai 🙂

***
Sennõi turul leidsin, et kõik aedvili ei olegi nii kallis, nagu esmane mulje tänavalettidelt jäi. vähe sellest, paljude asjade kilohinna vahe võis olla lausa kümnekordne!
igatahes sai sealt varutud omale värsket, mida öömajas närida.
osa turust on muidugi, haa, kaubanduskeskus!

***
kui vaadata poodide katalooge, siis ei tundugi kõik hinnad väga kõrged. kuni jõuda selleni, et need on kliendikaarihinnad või midagi sellist.
meiesuguste jaoks jäi enamik siiski natuke kallimaks, kui Eestis olnuks. vorstilaadsete asjade kilohinnad olid ikka 10euro kanti, juustu ma ei julgenud väga vaadatagi.. musta leiva valik oli praktiliselt olematu.
ma ei käinud nt Prismas, aga muud mingid hüpermarketid, kus käisime (Lenta, Karussell, Ašan) olid lahendatud nii, et ladu oli sisuliselt riiulite kohal. no umbes nagu meil hulgiladudes kohati. et ehk all on riiulid ja lae pool suured pakendid. ja kui siis midagi on vaja alla võtta, pannakse see vahe rahvale kinni ja tõstetakse alla.

***
kaardimakse on seal ka hakanud levima vaikselt. mõneski kohas sai kaardiga maksta. aga ega neid liiga palju ei olnud. tavalises supermarketis vahitakse su kaarti nagu mingit võõrast imeelukat.
ühes väikepoes oli aga imekombel väljas silt, et kaardiga maksta ei saa ja nad väga vabandavad selle pärast. ma arvan, et selle pole omanikud ei olnud kohalikud.

***
kohvi oleks võinud siit kaasa võtta. riiulite kaupa oli seal lahusutvat kohvi, tavalist oluliselt vähem. pererahvas jagas ka esimesel hommikul lahkelt lahustuvat kohvi.
pärastlõunal leidsime väikese huvitava kohviku Gorki metroojaama lähistel pargis, kus pakuti oivalist normaalset kohvi ja šokolaadimuffineid. 3 euroga sain väga mõnusa mozzarellasalati ka.
puude vahelt paistis Peterburi esimene ja vanim mošee.

***
Gorki metroojaama kanti jääb ka lihtsustatud Peterburi kesklinna makett. tähtsamad ajaloolised hooned on välja ehitatud, jõgi ja kanalid on tumedast läikivast kivist, muru on parkideks, tänavavõrgustiks on markeeritud. Peetrus vaatab kõrvalt linna peale. päris tore lahendus.
iga ehitise juures on kiri, et mitte puudutada (vene keeles), sellest hoolimata sai valvur seal pidevalt karjuda, sest venekeelsed inimesed ikka pidid seal poseerima, laskma lastel turnida jms.

***
ma ei ütle, et see on just rahvusest, pigem on suurlinnale omane, et kõigil on kiire ja siis ollakse närvilised, karjutakse ja signaalitatakse palju. poeg leidis, et meie liikluses küll nii palju ei signaalitata. ja et mis mõttega nad annavad signaali, kui nagunii kuskile liikuda ei ole.
ise nad ütlevad, et liiklus läheb hulluks umbes kella kolmest pärastlõunal ja on seda siis mitmeid tunde; aga me sõitsime ükskord bussiga kesklinna ja Troitski silla ületamiseks läks julgelt 10min, ummik oli juba pikemalt tegelikult. et ehk väljaspool nn tipptundi võttis see sõit jube kaua aega, erinevalt metroost.

***
kui olime IKEAs oma väikesed sisseostud sooritanud (no nagu eestlane ikka, H&M ja IKEA :P) ning tahtsime sinna kohvikusse sööma minna, ei lubatud meid kotiga sisse. viisime siis sissepääsu juurde tasuta hoidu, sõime kenasti ära, jalutasime veel natuke ringi ning läksime kotile järgi. teenindajalett oli tühi ja nägin, et tädi sättis seal ostukärusid ja ostukotte kenasti. paari minuti pärast märkas mind ja tuli, et kapp avada. ja räägib, et ma nii vaikselt seisan seal, et ta ei pannud kohe tähelegi. ja et kõik oleksid juba ammu karjuma hakanud. ma arvasin, et mis siin ikka karjuda, ma ju nägin, et ta teeb tööd ja kiiret ka pole. tädi naeratas mulle ja tänas meeldiva suhtumise eest.

***
‘emme, miks siin kõik muudkui Peeter I-ga seotud asjad on?’, uuris laps. ‘Kas ta oli mingi kuulus tsaar?’ seletasin siis, et jah, et ta üsnagi muutis riigipiire, just siin läänemere pool ja tal mõtles suurelt ning tegi sellest ka palju teoks. ning et mis parata, mõne tsaari suurimaks teoks jäi see, et ta lasi end lõpuks ära tappa..

***
eesti Jaani kirik Peterburis nägi tõesti üllatavalt kodune välja. lihtne selline.
kontsert oli küll kohaliku noortekoori oma.

***
kes kurdab, et Eestis on teed halvad, peaks kohustuslikus korras läbima tee Ivangorodist Kingissepa rajooni Peterburi-poolsesse serva ja tagasi. peale seda ei kipu tükk aega ühegi siinse tee kohta midagi halba ütlema.

***
autosid on vanadest Žigulidest uute uhkete kallite Jaguarideni. neid vingemaid autosid pidi olema rohkem näha öösiti kalliste klubide juures.
aga nagu öeldud, seal linnas autoga sõitmine ei tundu üldse kuskilt otsast hea mõte.
näiteks pole enamike ristmikel eraldi vasakpöördesektsiooni, nii et lihtsalt sõidetakse ristmikule peale, siis tuleb jalakäijad läbi lasta (keda eriti kesklinnas on pea lakkamatult) ja siis ongi kõik umbes. pööratakse muidugi mitmes reas ka.
veidi viisakamad ollakse, kui politsei (enam ei ole miilits) on silmapiiril. sest üsna karmilt võetakse rikkujaid maha rajalt.

***
Passaaž on uhkemgi veel, kui mäletan. ju vist vanal ajal ei olnud värsket värvi peal.
Gostinnõi Dvoris sees ei käinudki. on kalleid butiike täis.
Frunze kaubamajas on remont.
muud kaubandust vanast ajast ei mäleta.
ahjaa, delikatessipood Nevskil on endiselt alles, kuigi enam ei saa sealt heal juhul vorsti ja kommi, vaid ongi delikatessid, kallid. kalamarja oleks võinud osta ja süüa, aga jätsime ära.
säästureis ju.

***
nädalavahetusel oli Petrojazz. oleks tahtnud ju minna, eriti laupäeval, kui oli ilus ilm. aga piletihinnaks oli ligi 23 eurot ilma mingite soodustusteta ja jäi ära.
midagi oli kuulda ka väljaspool territooriumi, aga jälle, need jõelaevade reklaamid olid kaugemal valjemad kui muusika.

***
Aurorat saab ainult vaadata. laeval pidid peamiselt toimuma privaatpeod.
on koolilõppude aeg ja lõpetajaid on ka igal pool palju, erinevaid pidusid.
pulmasid on ka väga palju. avalikes parkides käiakse palju pildistamas. ühel haljasalal näen korraga nelja pruutpaari. limusiinid seisvad tee kõrval. huvitav, palju seal pulmapildistamine maksab?

***
teise päeva hommikul kell 8 hakatakse õues trimmerdama.
kaks korda suve jooksul lõigatakse rohi siit maha, räägivad kohalikud.
tööga väga ei pingutata, pool hoovi jääb tegemata. töö jätkub pühapäeva(!) hommikul kell kaheksa.
veel paar päeva hiljem tuleb paar inimest seda heina kokku riisuma. sest see oli selline põlvini hein täiega juba ju.
teine murulõikamine on ees, ilmselt kuskil augustis.

***
Narva on korraga väga korralik ja hooldatud linn. Sillamäe on kodune ja Päite-Konju kandis tunnen, kui armas on kodumaa.

***
tänusõnad Mihklile, Galinale, Svetlanale, Dmitrile ja Ksenjale 🙂

***

kauged purjed kilukarbiga


soundtrack: ATJazz – Wind and Sea (remix)

muuhulgas meenub mulle siiani üks kunagi koolis, kolmandas-neljandas klassis tehtud akvarellitöö teemal purjetamine Tallinna lahel, mille ma sain nelja suuresti selle pärast, et ma ei olnud nõus joonistama vanalinna nii suureks, et need jahid oleksid olnud umbes praeguse Energiakeskuse kohal ‘lahel’. takkajärgi saan aru küll, et ilmselt oli töö ülesanne natuke muu, kui realism – aga kuna õpetaja seda ka ei seletanud, siis mina, selline kopeerija nagu ma olen kogu aeg olnud, jäin oma juurde. kopeerija tähendab antud kontekstis seda, et ma olen suutnud ikka joonistada natüürmorte, maastikke jms, mis on reaalselt mu ees (või halvemal juhul fotol), aga igasuguseid ise väljamõeldud asju pole ma kunagi suutnud pädevalt teha (seepärast ei tee ma väga kaarte ka). ehk siis tegelikult olen ma kogu aeg üks pagana fotograaf olnud, ainult vahel pintsli või pliiatsiga.

pühapäev

pistsin täna ikkagi ka nina õue, kuigi pool häält oli öö jooksul mu juurest lahkunud. ometi ma eilsel palaganil ei andnud oma häält (no ma ei vaadanud ka, poleks osanud anda). hääl aga pani ise ajama.
jalutasin mõne kilomeetri, enne, kui taas uimaseks kiskuma hakkas. nõme.

ja mul on tunne, et alles oli kõik hall ja raagus, nüüd on kastanid täies õies ja võililled loobivad juba ebemeid. see eelmise nädala üritus ikka tekitas totaalse teise dimensiooni. ma oleksin nagu 10 päeva kuskil täiesti ära olnud, ometi mitte päris.

viimane riiul. selle jaoks oleks vaja mingeid korve, st ma tean täpselt, milliseid. aga neid meie kaubandusest ei saa. muidugi, need riiulid on ebastandartsed ka.

mingi hetk pean enda jaoks salvestama reedeõhtuse vestluse nädala tagant.

kompa, mh, on ikka paigast ära täiega.

pildistan tellimise peale ka

tuttavad ikka ajavad, et reklaami end ja tee raha eest ka pilte. peaks või? ega ma väga ei oska ennast müüa küll. peaks eraldi mingi lehe tegema vist selleks siis.. ja mingi portfoolio tekitama. aga neid pildistajaid on ju ka maa ja ilm? samas järjekorrad on ka, vähemalt mingil osal neist.
igatahes, kes tahab pilte endast või perest või üritusest või midagi sellist, siis küsitagu 🙂 vajadusel leian stuudio ka, aga ilusate ilmadega on ju õues ka kena fotosessiooni teha.

üks väike näide ka. ma ei tea, kas just parim, aga sõber ise jäi piltidega küll rahule. kusjuures ta on üsna nõudlik tegelikult.

päev puhkamiseks

iseenesest hakkan ma juba jahisõitudega harjuma; tuul, lained, pritsimine ja väike kreen ei hirmuta. jahedus (muidugi ette teada) oli ebameeldivam. aga ma olin päris hästi varustatud, nii et ka sellest ei olnud probleemi.

maabudes tabasin korraga kaldal sõbranna, kleidiga redelil turnimas, et kaldas remondis olevasse (oma kolmandikku) jahti ronida 😛