tõvevimm ongi sees, poisil rohkem kui minul. nii palju sellest, et väidab, et palav on. ikka see tuul ja vihm ja tuul ei anna kokku midagi head. ma ise oleks võinud ka natuke rohkem talle selle pusaga peale käia.
aga üldiselt vastuoluline päev. juba õueski. välja vaadates petlikult päikseline, tegelikule samasugune vastik külm tuul nagu eile.
väike mure lapse pärast ka. paar asja, mis ta ütles, keerlevad mu sees ringi. aga küll saame hakkama. eks ma natuke aimasin ette. peaasi, et mu oma algav koormus fookust kauakd mujale ei vii.
mul on tunne, et natuke liiga palju tuult oli. kook (-suhkrukogus+punasedsõstrad) söödi kiitustega ära.
õnneks järgmisel nädalal veel ei toimu neid olulisi asju.
‘emme, kas ma vene tähestikku saan kuskilt õppida?’
M: huvitav kas mu laps saab miski vene keele õpiku ka või… töövihik näeb välja selline, nagu vene keelt oleks juba hulk aega õpitud
M: kto tam – eto kot – a eto kto – ja pane oige kirjavahemärk lõppu
M: kui midagi ei oska, sis loe nagu hiina keelt ju
M2: mu oma ka tutvus õpikuga, oli jah ta jaoks hiina keel
M: kuigi ma olen ka varem kuulnud, et väga jabur on vene keele õpe.. et ei alga isegi mitte tähetede õppimisega, mis ometi on ju tavapärast väga erinevad
inglise keele õpe, vähemalt selle õpiku järgi, mille järgi mu oma õpib, on siiani minu jaoks veider. ju me ei mõista uusi poppe õpimeetodeid.
hiljem: haakuv artikkel tänases Päevalehes. et ehk kui mul on olnud hirm, et noored ei taha vene keelst õppida, siis ehk hakkab see aeg ikkagi ümber saama.
ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju fantaasiat kulutavad õpikukirjastused erinevate formaatide väljamõtlemise peale. sama kirjastuse sama aine õpik ja töövihik ei ole ka reeglina ühes formaadis, et asi liiga lihtne ei oleks. rääkimata siis veel erinevatest ainetest ja erinevatest kirjastustest.
et asi oleks täiskompleksne, on väike noodivihik kitsam, kui teised, nii et kilekaaned on natuke suured. ning minil kombel on meil kaks kaustikut, mis on umbes millimeetes kõrgemad kui kilekaantesse normaalselt mahuks.
aga peab ütlema, et mingi hulk eelmiste aastate kilesid leidsid siiski kasutust ja juurde väga palju ei pidanud ostma. mõnel puhul küll parandasin veidi suurt tulemust kleepsuga. no ausalt noh, see on ogar.
ja siis pole imestada, et ületee-kontoritarvete-poes on lapsed, kotitäis raamatuid kaasas ja siis müüja otsib neile kümnete erinevate hulgast sobivaid kilesid ümber.
kleepkile on muidugi ka lahendus, vist. selline ühekordne, erinevalt kilekaantest. ja see on ka mingi suurusega rullis, millest ikka jääb ääri jms üle, halvemal juhul oma veerandi rulli jagu. raiskamine või midagi.. (no iseasi on see, et sellised kleepkiletööd on mu jaoks elu aeg olnud kohutavad, tulemus on alati mingi käkk. sel aastal kiletasin vaid päeviku ja olen tulemuse üle üsna uhke, ainult üks õhumull jäi vist sisse!).
siinkohal ei tasu tulla rääkima kujunduslikust poolest, millega kirjastused end vabandama kipuvad. nii palju adun seda teemat isegi mina, et kui on ikka ette antud formaat, küll siis mahutataks kõik sinna ka kenasti ära. ainult et selleks peaks mingi määrusega need formaadid paigas olema. olgu siis kasvõi kolm erinevat, nii lahke ma olen küll 😛
need töövihikud on mu jaoks enamasti üldse üks kahtlane teema, oma pooltühjade lehtede ja suvalise arvu kirjutamisridadega (mõnel pool on neid rohkem, kui ülesanne eeldab ja mõnesse kohta ei mahu vajalik mitte kuidagi ära). ma ei tea, kas tõesti need uued õppekavad ei ole ilma või pisemate-õhemate töövihikutega võimalikud? siiani on mul küll mulje jäänud, et väga palju neis töövihikutes on sellist, et lihtsalt nende maksumust tõsta. nojah, olgu, iga lehekülg maksab ka kirjastusele midagi, muidugi.
veidi nukker tänukõne lapse esimesele õpetajale. ei saa ju lihtsalt ära kaduda ka, kuigi kevadel oli see jutuks. igatahes õnnestus mu lapsel selle kolme aastaga areneda rohkem, kui ainult programmijärgselt; õpetajate, eriti oma õpetaja tööd selles ei saa alahinnata. ma pelgasin ju poja kooliminekut, et mis ja kuidas; ilmselgelt konkreetne keskkond sobis talle. hea oli ka kuulda õpetaja positiivset tagasisidet lapsele. soft spots.
aga edasiliikumine on elu osa.
eelnevate aastate vihikud ja tööd said natuke sorteeritud ja ootavad – ma ei teagi, mida. praegu veel ei raatsi ära ka visata, kuigi teha pole nendega samuti midagi.
selle käigus leidsin, et oma paberipahnasahtlitest võin ma ilmselt pooled asjad ära visata.
guašid on endiselt vastumeelsed ja akvarellipaber kutsuv.
vaikne pärastlõuna. sidrun, mesi ja tee. kikerhernehautis.
hommikul õnneks ei olnud vihmane. siis, kui laps uude kooli aktusele läks. esimesed piisad tulid, kui ta tagasi jõudis.
tegime hommikul akna all võrdluspilti ka. ma ei tea, miks ei ole varem pähe tulnud? lasteaia lõpuaktuse päeval sai tehtud akna all üks pilt ja oleks võinud ju igal sügisel teha. teisalt oligi praegu selline väga märgatav vahe. nagu mõni ütles, et jajah, vananedes inimesed jäävad pisemaks 😛
Uue Maailma festivalilt käisime me ka läbi. ma ei mäletagi, et ma seal päris nii palju vihma kunagi saanud oleksin. eks tühjem oli ka sellevõrra muidugi. ise ühepäevakohvikut teinuna on muidugi natuke kahju ka – inimesed on vaeva näinud, aga kliente veidi vähem, kui võiks.
soe piparmünditee käbidega köetud samovarist
õnneks neid vihmatrotsijaid seal jagus. sest eksole, pole vale ilma, vaid vale riietus. nagu minulgi, mul ei ole normaalset vihmajopet. aga olin sellega, mis on ja suur vihmavari oli ka abiks. poja jope on õnneks küll väga pädev.
tänase päeva koogi sai ta ka kokkulepitult mitte mingist peenest kohvikust, vaid samast festivalilt. ja ei saa salata, see koogilett oli väga uhke ning minu meelest paneb mõnelegi nn kohvikule pika puuga ära. tortidel oli ikka oma viis kihti, trühvlite sisse pähkel peidetud ning pavlovad nägid isegi minusuguse mittebeseearmastaja jaoks head välja.
hinnad olid ka vastavad, aga nagu ma lapse ülirahulolevast mõminast aru sain, seda väärt.
nurgake imelisest koogiletist
turgu oli seekord laiendatud, mitte kõik ei olnud Uue Maailma platsi ümbruses, suur osa oli ka Koidu tänaval. aga jah, oli aru saada, et ilmselt kõik ei olnud müümas, kes algselt plaanisid. ning paljudel ei olnud enne ühte asjad veel lihtsalt väljas, vaid organiseeriti mingeid varjualuseid.
meie suurimaks ostuks jäid nahast käsitöösussid lapsele. mitte mingid karvased, vaid lihtsad tavalised sussid. hind oli ka, võiks öelda, ebanormaalselt mõistlik.
juustud-kaljad-meed jäid meist maha. mis parata, seekord niimoodi.
kilukohvik
see oli üks lahe kohvik. tahtsid, ronisid ise akna alla ja kiluleivaga tagasi või siis toodi see sulle redelist 🙂
aga seal me ka ei söönud. soolasega toetasime hoopis kasse ehk et läks loosi paar (kala)suupistet Apla Miisu kohvikust.
tagasitee tuli läbi Kristiine keskuse, see oli ebameeldivalt täis. õnneks ei olnud meil seal pikalt vaja viibida.
nojah, kuigi poiss sõi seda imelist šokolaadi-karamellitorti, ei saa ju üks õige ema ka küpsetamata jätta. eriti, kui on hulk õunu, millega tuleb midagi peale hakata. natuke nuputamist taas, sest suurt kooki ei hakanud tegema (meil ei lähe ära ju tavaliselt) ning teadagi, kümnese poisi meelest peab enamvähem igas normaalses küpsetises olema šokolaadi.
muffinid, mis muud.. eestikeelsed retseptid olid ohtra rasvaga, nii et taaskord tui mugandus mõne ingliskeelse allika põhjal.
šokolaadi-õunamuffinid
70-50g võid
250ml piima
1 muna
500ml jahu (umbes 250g)
150-200ml suhkrut (õunte pealt vaata! 😉
2tl küpsetuspulbrit
2tl kaneeli
4spl kakaopulbrit, seda päris
150g tumedat šokolaadi
umbes 4 sellist õuna, mis mahuvad kenasti muffinivormi
šokolaadi-õunamuffinid
sulata või ja lase jahtuda.
haki šokolaad. puhasta õunad, soovi korral koori (mul on koduaia õunad, neid ma ei koori muidugi) ning lõika väikesteks kuubikuteks. aseta ahi sooja 190 kraadi peale. valmista ette muffinipann.
sega omavahel kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, kaneel, suhkur, kakao, hakitud šokolaad.
löö muna lahti (järgmine kord proovin kahe munaga, valmismuffinite konsistents on selline, et tundub, et üks muna juurde oleks hea) ning klopi piimaga ühtlaseks, lisa jahtunud sulatatud või, sega veel ning seejärel kalla kuivainetele. sega korralikult, vajadusel lisa veidi piima. kalla hulka ka õunad ning sega veel veidi.
jaga taigen muffinivormidesse ning aseta ahju, küpseta 35 minutit.
kogu üleüldise väsimuse, loppisoleku ja hommikuse ärrituse (ikka üleväsimusest, ma arvan) kiuste kujunes päev tegelikult väga kenasti. tõusvas joones, võiks öelda.
hautise ettevalmistused
inimesed mu ümber tegid päeva. paar väikest head liigutust, natuke kaasamõtlemist, veidike tunnustust.. ei olegi palju vaja ju 🙂
õuna-mustikapirukas
hautis emme aia saadustest ning viimaste Marjasoo mustikatega õuna-mustikapirukas külalistele.
ja need mõnusad kolmehambulised naeratused mu diivanil..
Ayra
‘ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head’
aitäh, A. ja A. ja V. ja M. ja E. ja teised ka 🙂
kohutavalt hea on vahepeal lihtsalt lebada. kasvõi pool tundigi keset päeva. süüa kodutomatit ja tõmmata natuke hinge.
sest ega järgnevad 10 päeva on ka juba tihkelt tegevusi täis. ausõna, mina ka ei tea, kuidas see muudkui nii läheb. ning ajast on pidevalt umbes puudu..
kusjuures hinge saabki tõmmata pigem nädala sees kui nädalavahetusel.
eile viisin oma diivanisurfaja Paavli kaltsukasse. sai omale paar toredat asja. no ma ei tulnud ka just tühja käega välja.. nagu ikka. vähemalt ei kulu seal harilikult eriti palju raha. üks imekena tuttuus käekott osteti mul nina alt ära, aga ongi hea tegelikult, nagunii poleks selle jaoks ressursse olnud 🙂 (ehk, nagu ma surfajalegi ütlesin, ilmselgelt ootab mind kuskil mingi parem kott :P)
lapse riided peaks ka mingi hetk ära sorteerima. sel hetkel, kui me mõlemad kodus olema ja suutelised ka midagi tegema 😛 see ei olegi väga lihtne kombinatsioon üllataval kombel.
mul on siiski tunne, et esimeseks koolinädalaks on tal riided olemas. võib-olla ka kauemaks.
