Rubriik: pildiline
neljas tool
läks kuidagi nii jälle.. õhtul hakkasin harutama, aga siis tuli öö peale. ma ei või, mu üllatuseks on ööpäevas ikka ainult 24 tundi.
igatahes, tool nimega Ikea Love (Love peaks seal olema mingi tooteliin lihtsalt). vanakraamipoest, nagu ikka. eest hakkas poroloon välja piiluma ja sai punase niidiga lihtsalt natuke lapitud. no ja üsna pleekinud oli ka see kate. ma ei saanudki seda õiget pleekinud tooni kätte, kunstvalguses on selliseid toone kehv pildistada (ega valmis tooli toon ka parem pole; kes on külas käinud, need kujutavad ette). ütleme nii, et punane pilt on liiga ilus 🙂 reaalis oli see tool ikka üsna rääbakas.
üldiselt on suhtumine, et Ikea asjad on sellised kehvakesed, selle tooli lammutamine oli küll tegu omaette, just klambrite väljakoukimine; ka oli selle poroloon korralikult liimitud ja kõik paigas ning pealtnäha üldse mitte väga ära vajunud. et ehk täiesti korralik töö. klambrid olid isegi toonitud, kuidas vaja ning kogu asi oli vägagi läbimõeldud. respect!
seekord harutasin kõik lahti ja lõikasin uued tükid vanade järgi. kangas, muide, maksis umbes 1.20. et ehk üsna kitsas kaalukanga jupp. paar plekki oli peal, aga need jäi parajasti välja.
põhja suhtes tundsin end juba kindlamini ja seljatugi oligi raskem. selles mõttes oli vana kanga järgi väljalõikamine ka hea mõte.
vana porolooni ma ära ei kiskunud, aga lisasin veidi mööblivatiini, nii toele kui põhjale. kinnitasin selle kergelt poroloonile, uued polstrinõelad abiks 🙂
selle valge kandiriba oleksin tahtnud säilitada, aga ilmselt poleks mu masin seda õmmelnud, ka oli seljatoe oma katki, no nagu plastik ja kumm lähevad ikka koledaks aja jooksul. nii et selle asemel sai õmblus hoopis väljastpoolt üle õmmeldud.
masin, jah, õmblusmasin on mul ka imelik. nagu CV ütles, õhukest materjali ei pruugi õmmelda. aga sellist, mis vaevu talla alla mahub, õmbles küll. olgugi, et ma ei julgenud siis kiirelt lasta, vaid ketrasin käega edasi. see ei olnud väga tihe materjal muidugi. aga ikkagi.
veidi ka käsiõmblust, mõnevõrra klambreid (aga vähem, kui esimesel toolil), suur hulk aega. pisivead ikka ka. aga ma ei ütle, kus ja mis 🙂 seda tooli julgen alt ka näidata.
hea meel tehtud tööst. ja valmis tooli panin nii, et on veidi näha ka ruumi, kus asub. eksole, ma ütleksin, et ainuüksi see kangas oli ilmselge vihje, et see tool tuleb korda teha. üleeilsel pildil on selle toon rohkem viltu kui tänasel.
mingi kriis või midagi?
alles pani ieska oma blogi kinni, kui juba kohalik ütleb ka, et on probleeme sellega. no ja tegelikult on neid siin veel nö kadunud.
eks ma isegi vahel juurdlen, et no milleks ja kellele ja kas ikka peab oma elust niimoodi rääkima, aga siis mõnda aega väga ei kirjuta ja läheb see seis üle. eks pikemaajalisemad lugejad näevad muutusi ka muidugi, ei ole see koht enam sama, mis aastal 2004 nt. rääkimata sellest, et järgmisel aastal saab sellel blogil täis KÜMME aastat! see on kümme aastat minu elu, mõtteid, nägemusi. juubelini peab ju ikka vastu pidama ometi? 🙂
aga tegelikult on minuga ikkagi midagi viltu, kuigi ma siia kirjutamist lõpetada ei plaani. sest ei ole normaalne, kui ma ühe kuu jooksul juba teist korda külastan kangapoodi ja sealt ostan. kusjuures täiesti mingi mõttega. iseasi, kas ma teostada ka suudan (see masin, polüesterniit ja kunstsiid on vist kehvem variant kui neljakordne teksa ja puuvillane niit).
kõige selle juures jäi aga ostmata vintage-kleit, täpselt õige tegumood ja värv ja puha, natuke kehv (aga talutav) materjal ning hind kallim kui sellel kangahunnikul+niitidel +tõmblukul+polstrinõeltel kokku. samas ka mitte kallis.
igatahes, hetkel tean, et mul on vaja teha muid asju, mitte õmmelda ega tegeleda toolidega, aga ma hoian end üsna tagasi, kangesti tahaks hakata seda silma all olevat punast tooli rohekassiniseks muutma 😉
oma tuba, oma luba
kui mul ei ole midagi öelda, siis ma teen seda.
häälekalt.
20 aastat vana föön keeldus minuga koostööst. selle koolutajaga ma jäängi kuivatama umbes.
loen raha, teen ristikesi ning ruudukesi ja mõtlen kontserditele.
suhtlemisvabadus sisaldab mittesuhtlemisvabadust.
teine tool
tool nr 2 osutus vägagi keeruliseks. natuke oli masinaga õmmelda, aga enamus käsitsi (ja väljastpoolt). klammerdamist oli vähe.
õppetunnid:
- ära tööta suures toas värskelt korda tehtud laua peal – nüüd näeb see välja nii, et peaks, oh üllatust, lihvima ja lakkima;
- pane selle töö juures vanad teksad jalga – pole ohtu, et mõne poldiga või ka nööpnõelaga oma reienaha ettevaatamatusest katki tõmbad;
- kui õmblusmasin ühe niidiga õmbleb, siis ära ürita sama teise niidiga, nagunii hakkab mingi jama pihta;
- õmble kate kahes tükis, hoiad aega kokku;
- kui on vaja väljaspoolt õmmelda, siis vali kas natukenegi kirju kangas või väga täpselt sobivat värvi niit;
- äkki peaks mõne korraliku kõvera remondinõela hankima?
õnneks on see selline tool, mis ei torka silma.. vähemalt seni oli 😛
esimene tool
ikka ise ilu tegija.
et ehk lõpuks sain tehtud. ei võtnud kaua aega, aga et kõik vajalik oleks olemas, see võttis aega. ning jah, saab ka paremini (siin pildil ei paista pisivead välja), aga ma arvan, et esimese korra kohta on täitsa hea siiski. kuigi algus läks rohkem metsa, ma ikka nokkisin päris suure hulga klambreid poole pealt välja.
siinkohal ei saa jätta tänamata Vtl-i, kes lisaks headele riistadele ka hulga vajalikku nõu andis 🙂
see on siis alustuseks kõige lihtsam tool. erinevaid on siin veel ootel, nii et järg on aja jooksul tulemas.
septembri lõpp
oeh.
eile oli vist veel enam-vähem rahulik päev. või siis rahulikum. hulkusime lapsega. no ja natuke muud nipet-näpet.
tänase päeva kohta ei saa mitte kuidagi ‘rahulik’ öelda.
kuigi lõpuks ei läinud see üldse plaanitult. sest eksole, üheksa korda mõõda, üks kord lõika. või siis oli see väike mõtlematus minu poolt lihtsalt. ikkagi esimene tool korda teha. ometi sain ma head riistad ja asjalikku nõu (rääkimata teisest tassist kohvist), aga nojah, ikka panin mööda. asi venib veel mõned päevad kahjuks.
laud sai küll korda, super!
well, seega plaanide muutus.
kapiotsa sain täis, ühe kapi tühjemaks. ilmselt pean julmemalt kasutama planeerimisvõtet ‘viska ära’. see on küll ajaplaneerimiskontekstis, aga tegelikult annab sellega kõike planeerida ju 😛
aga on hulk mingeid asju, millega ei oska õieti midagi teha. reisidelt toodud sodi ja muu selline. ära visata on nagu imelik, hoida ka kusagil õieti pole. ning mingid muud sellised asjad.
rääkimata suurest kastitäiest nendest, peamiselt lapsele väikseks jäänud, riietest-jalanõudest, mille müügiga peaks tegelema. no korralikud, ei taha ju päris niisama ära anda, aga kui ma mõtlen kogu sellele jamale, mis müügiga kaasa käib, siis tundub Paavlisse äraviimine juba päris hea mõte..
ja üldse, see kapp..
kui ma ehituspoes ja asju hankimas olin, helistas laps ja tuletas meelde paar asja, mis ma juba mõned päevad olen unustanud ostmata. nagu kummikindad omale ja paar muud sellist asja. no väga asjalik ja armas temast, ma oleksingi muidu ju jälle ära unustanud.
hiljem, kui me kana sõime ja kass samuti paar tükikest imekombel ära sõi, teatas laps, et kas sööb linde.. küpetatud linde 🙂
tähendab, ma olen ilmselgelt liiga väsinud, et artikuleeritult kirjutada.
septembripäike paistab aknast silma
mul on tunne, et see koolialgus on mulle pingelisem, kui lapsele. kuigi ma ei näe ta sisse. ning ma ei tea, kas ohtralt kodutöid on tingitud teisest koolist või ongi neljas klass selline.
muusikakoolis on nüüd ka rohkem teha. see noodiõpe, mis ta sai, on küll positiivses mõttes veider, sest ta oskab rohkem, kui eeldada võiks.
küll kõik sujub.
kui ma ainult ise nii väsinud ei oleks. uni on ka rahutu, nii et ma ei maga hästi välja. see annab omakorda natuke seljas tunda.
magneesiumikuur, mis muud.
(kuigi ma annaksin pool kuningriiki, et nädala kuskil spaas vedeleda. aga mul ei ole kuningriiki ega ka nädalat aega :P)
hilisõhtune kiirvestlus netis oli väga ergutav. no täiesti vale aeg ergutuseks muidugi. ilmselt ajasin ma küll sellist juttu, nagu oleksin veini joonud. tühjagi. vein seisab jõude.
“ma tunnen puudust tarkade ja ilusate ja vägevate naiste seltskonnast.” mina või? ausalt või?
ma ei julge ikka veel vene keeles lugeda. raamatud on riiulis, aga ma pelgan. äkki peaks ikka alustuseks mingi lasteka võtma? ‘minu esimesed sõnad’ või miskit?
seni loen julgustuseks eesti keelde tõlgitud kaasaegset vene kirjandust.
viimase sofasurfajaga tuli pool Islandit koju kätte.
