yabs*

kontor on õhuvaba ja neljapäevaöise äikese magasin lihtsalt julmalt maha.
reede andis õhku. kuigi ikkagi, alustuseks lihtsalt paar tundi oimetu olemist. aga siis nädalavahetuse õhuteraapia. tuulega ja tugevama tuulega ja pea täiesti tuuleta ka. ventilaatorid kas tegid tuult või sõid kõik ära. udupilved kusagil silmapiiril. peaaegu peegelsiledast merest üsna kenasti lainetava mereni. mõni langev täht isegi tabatud. lestade rookimine, võrgulappamiseabi, varbalappimine. päikeseloojang, mis oli lausa mitme eest (ei, ma ei ole loojangufänn, aga mõni neist jääb meelde). ’droidide’ punased välgatused. sõnad siit ja sealt, meeldivaid ja natuke kriipivaid. elusolekukontroll.
iga rakuga tajutav heaolu.

eilne õhtu tõi palju häid inimesi mu ümber. mul on hea meel nende igaühe üle eraldi. nende üle ka, kes füüsiliselt ei jõudnud.

sea141

* – yet another boring sunset

Užupise seadus

Užupis on siis selline poolboheemlaslik linnaosa Vilniuses, oma ajaloo ja kogukonnaga ning nendel on kenasti kirjas oma põhiseadus. seinal on see päris mitmes keeles, kuidas tõlgitud ja tahvleid avatud on. eesti oma on käesoleva aasta maikuust. mingid punktid olid ka ühes maikuu Eesti Ekspressis kirjas, aga siinkohal täielikult.
nin ma ütleksin, et humaanselt on see üks parimaid põhiseadusi ning kui inimesed seda laias laastus järgiksid (mina kaasa arvatud), oleks maailm hulka parem paik.

1. Inimesel on õigus elada Vilnele ääres, Vilnelel aga voolata inimesega kõrvu.
2. Inimesel on õigus soojale veele, küttele talvisel ajal ja katusekividele pea kohal.
3. Inimesel on õigus surra, aga see ei ole tema kohustus.
4. Inimesel on õigus eksida.
5. Inimesel on õigus olla ainumas.
6. Inimesel on õigus armastada.
7. Inimesel on õigus olla mitte armastatud, aga mitte tingimata.
8. Inimesel on õigus olla tundmatu ja mitte kuulus.
9. Inimesel on õigus laiselda ja mitte midagi teha.
10. Inimesel on õigus armastada kassi ja tema eest hoolitseda.
11. Inimesel on õigus hoolitseda koera eest, kuni üks neist sureb.
12. Koeral on õigus olla koer.
13. Kass ei ole kohustatud oma peremeest armastama, kuid peab teda raskel hetkel aitama.
14. Inimesel on õigus vahel mitte teada, kas tal ongi kohustusi.
15. Inimesel on õigus kahelda, aga see ei ole tema kohustus.
16. Inimesel on õigus olla õnnelik.
17. Inimesel on õigus olla õnnetu.
18. Inimesel on õigus vaikida.
19. Inimesel on õigus uskuda.
20. Inimesel ei ole õigust vägivallatseda.
21. Inimesel on õigus aduda oma tühisust ja õilsust.
22. Inimesel ei ole õigust sekkuda igavikku.
23. Inimesel on õigus mõista.
24. Inimesel on õigus mitte midagi mõista.
25. Inimesel on õigus olla erineva(te)st rahvus(t)est.
26. Inimesel on õigus oma sünnipäeva tähistada või ka mitte.
27. Inimene on kohustatud mäletama oma nime.
28. Inimene võib jagada seda, mis tal on.
29. Inimene ei või jagada seda, mida tal ei ole.
30. Inimesel on õigus omada õdesid, vendi ja vanemaid.
31. Inimene võib olla vaba.
32. Inimene vastutab oma vabaduse eest.
33. Inimesel on õigus nutta.
34. Inimesel on õigus jääda teiste poolt mõistmata.
35. Inimesel ei ole õigust teist süüdlaseks teha.
36. Inimesel on õigus olla isikupärane.
37. Inimesel on õigus mitte mingeid õigusi omada.
38. Inimesel on õigus mitte karta.
39. Ära võida.
40. Ära kaitse ennast.
41. Ära anna alla.

uzupis546

lühidalt, väga

ah, kirjutan märksõnad: Saaremaa, kontsert, merepäevad, Kalakohvik, Sõrve, Triigi, Pikakari, veel Pikakari, väärt aeg sõbrannaga, väärt aeg teise sõbrannaga, öine hirmutav libakass mu sees.
palju päikest, palju merd, veidi igatsust, mõnevõrra kilomeetreid.

saar100

lest1086

saar121

juulilõpp

pühapäeva õhtul oli meri nii tüüne, et lausa neelas tekkivad lained ära. Pikakari randa ei jõudnud sisuliselt midagi, kuigi laevad liikusid. täiesti müstiline.
eile see-eest oli laineid küll. niisama pluss siis laevade omad. vihmasegune taevas ka ja ilmselt jahedapoolne vesi. meie olime muulil.

portugaallase tehtud gazpacho andis teada, et ma olen täiesti pädevat siiani ise teinud. mingid maitsenüansid võivadki erinevad olla, vahe ei olnud suur. kõike segi mikserdades (ma mikserdan mingi osa ja ülejäänud on tükid) ütles ise ka, et kui vanaema seda näeks, siis ei andestaks kunagi, et see on ekspressmeetod. et tegelikult neil tükeldatakse kõik käsitsi ja jäetakse kaheks(!) päevaks külma seisma. nii et minu tükkidega variant on täiesi okei. lisaks on see nagunii selline toit, mida igaüks teeb isemoodi. ilmselgelt ei pane mina nt nii palju küüslauku 🙂

juuli viimane päev.
tihe kuu on olnud, tihe ja suvine ja suures osas vapustavalt mõnus. eks peab natuke kontraste olema, isegi kui need on ogarapoolsed ja mingitest lollidest kogemustest tulenevad. aga see paneb jälle tundma, kui hea on hea 🙂

ja, note to myself, see on täiesti õige, et teatud asjad lähevad vanusega paremaks. ilmselgelt olen ma kohati avatum ja vabam kui noorelt, kui absurdsena see ka ei tundu, ning iseendaga rohkem rahul.
aga komplimente võib ikka teha 🙂

jaht708

head asjad

suvalised kolm head asja nädalavahetusest:

mais1044

grillitud mais, jumalik. ma ei ole ise niimoodi mõelnud, aga kui seda öeldi, peab nõusse jääma: magus ja soolane korraga. kuigi ma ei ole kindel, kas see võlu mu jaoks on just selles.

vpakri1059

pärastlõuna pangal. kesksuvine päike, mere loksumine, taimi kahistav tuul, lindude kisa. minimaalselt tehishääli. visata end sinna lihtsalt selili, käed-jalad laiali ja olla keset suve.

arab070

see tunne, kui kiirus ja vesi ja natuke sa ise omavahel hakkavad koostööd tegema. kontroll ja jõud. jaa, annab lohetamisega võrrelda küll selles mõttes, kuigi kontekst on väga erinev. segaseksajavalt lahe.

ja siis veel hulk suurepäraseid asju ja inimesi. vaikne sulandumine. mingi kohaleolemise tasakaalutunne sügaval sees. see, mis panebki vaikselt omaette naeratama, taas.
ning jaa, punapea, defineerituna läbi tuttavamate inimeste. fikseering.

seda suve on ainult üks.

suvereede

pikk päev kontoris roiutab. öös on mereäärsed sääsed ja venekeelne horoskoobitõlgendus.
miskipärast magan veidi halvasti.
väidetavalt on reede, mulle tundub nagu laupäev. aga ma tean, et see ei tähenda, nagu mul oleks üks puhkepäev rohkem, kaugel sellest. pigem vastupidi.
läheb jälle kiireks ära.

rohun873

juulilummus

taevas021

see lõputu võrratu juuli, ikka ja ikka ja ikka.
korraga on valmis tomatid, kurgid, herned, mustad ja punased sõstrad, vaarikad, karusmarjad, kirsid.. kõik ühel ajal. värske soolakurk kapis, maisitõlvikud turul ja poodides. päikest ja vihma ja pilvi, imelisi pilvi ja karikakraid ja tuulist merd. vaikselt lühenevad sumenevad õhtud. kasse ja veelkord kasse. vaikset naeru, mis ütleb rohkem, kui sõnad. soojust ja kilomeetreid autos, rattal, jala.
hetked, mida kogun endasse, sellest kummastavast juulist. hetked, mida ei olegi näha.
talveks kogunev energia.
juuli, mina, siin ja ei kusagil.

It’s not more choice we need, it’s less. Too much choice is too stressful.

Haapsalu

kui ühed plaanid lähevad ootamatult allatuult, siis tuleb leida teised.
nii saigi nina hoopis läände pööratud ja Haapsallu põrutatud.

‘ema, ma ostan sulle maja Haapsallu ja kolin ise Trakaisse,’ arvas laps.
ee.. nojah..

haaps997

Pizza Grande on poolkohustuslik. kui mingit üritust ei ole, on teenindus imekiire. poeg hindab end taaskord üle, kolmandiku pitsat pakime kaasa.
mulle meeldib, et ma joon Päikesekohvi 🙂

haaps975

haaps981

‘kuule, millal su poisil häälemurre hakkas?’ uurib sõbranna mees minult korraga muu jutu vahel.
oot, mismõttes jään ma mõttesse ja siis kuulen ise ka, et nende mõni kuu noorema poisi hääl on tõesti palju kõrgem ja nö lapse hääl, minu omal on madalam ja selline natuke hooti kriuksuv. aga misajast, pole mul aimugi. ilmselt siis ee.. üsna äsja?
tunnistan oma tähelepanematust ning jõuame kokkuleppele, et see pole siiski mingi ammune teema.

haaps1003

poisid avastavad, et nad saavad taas nii vähe koos olla. pererahvas pakub välja, et mu oma võib ju veel sinna jääda. algne arvamus lapse oma poolt on, et ei soovi.
kui aga Monopolimäng pikale venib ning mina kella vaatan, auto vaja tagasi anda, tehakse kiire ümberarvestus ja tagasi liigun ilma lapseta.
nii nad siis suureks kasvavadki..

haaps004

teel saan päikest, vihma, vikerkaart ja auravat teed.
lehvitamispunktist möödun liiga hilja.

kassikat ka

tähendab, need elukad on siis üle poole aasta siin olnud ja ausalt öelda ma ei näe väga, et ära minemas ka kumbki oleks. jah, ma tean, mis oleks mõistlik, aga..
ja mul on sellest karvamajandusest kõrini, pidevast liivakasti puhastamisest (rääkimata sobiva liiva otsimisest), nende tohutust isust jms. aga siis nad tulevad hommikul oma pai nõutama, mõlemad, Volli koperdab mul pidevalt jalus ja Tiuks tuleb sirutab oma kõhu sügamiseks lae poole üles – ning ma ei pea mitte kunagi tulema tühja koju.

kassikas690

linnajuuli

seekord siis linnameri ja kõik muu. mitte ainult Merepäevade pärast.

neljapäevaseid plaane tegin enne seda, kui ilm ilusaks läks. seega jooksult muutmisele. terrass ja roosipeenar ja need vastikud sipelgad. veidi unustust.
vahetustega reede. laps tuli, mina läksin. keegi ütles eile, et Noblessner oli pettumus, minu jaoks on see pigem olnud suve leid. malbe meri, soe tuul, öökino ja rippkiik. ‘sa oled kusagil kaugel ära?’ ma ei tea, mitte sihilikult. aga vahel ma ei oska, nagu me kõik. ma tundsin hooti sama.
ja ometi on ühel hetkel kõik olemas.

kirbukas ja kleit, mis kohe selga läks. ‘ära põe, nagunii on see enne pestud,’ õpetab muna kana. pohlad, tõesti.
ning ikkagi Merepäevad. rattas on kultuurikilomeetril segav asjaolu. laveadele lähme vaid varju otsima, kõik on läbi käidud. lasteala pole enam teemaks. merele minek on, aga mitte pakutavas vormis.
maisi grillimine pliidil on päeva raiskamine. aga parem, kui mittemais. pooligatsus-pooltigedus.
Pikakari vesi on soe ja laevade lained mõnusad. universum võiks mind kadestada.
vahuveinijoomisepäev.

pühapäevane planeeritud Krusenstern jääb ära. laps mõtleb ringi, kui selgub, et sõber tuleb oluliselt hiljem, aga ma olen juba ärkvel. ning siis tuleb üks ootamatu ebameeldiv käik vahele, jättes päevale oma pitseri. lohutuseks kassidega kõrvarõngad ning No Big Silence ja Kosmikute live ‘Kuidas kuningas kuu peale kippus’, fantastiline.
kusagil on äikesepilved ja tänane Pikakari jäi mõttetult ära. sest see äike ei ole siiani kohale jõudnud.

H. kild ‘mis elu see on ilma kleidita, veinita ja kassita’, millele ma lisasin omalt poolt kontsakingad, tekitas elevust peamiselt vastassoos. saime targemaks ja teame nüüd, et naine kuulub ka samasse komplekti. arvestame siis.

nädala artikkel on siin. how came mulle on tekkinud selline mitte-peeter-paanilik vastutusekoorem vahel, et hirmutav?

kusagil selle kesksuve malbe soojuse ja leebuse all on ikkagi peidus äike.

juuli918

juuli936

juuli938

nbskosmikud963