Rubriik: pildiline
merd, tuult ja õhku
nädalavahetus on möödunud suures osas õues.
eile oli Paldiski külje all fotokala traditsiooniline MinuMaja üritus. ilm oli super, rahvast polnud palju, süüa üsna piisavalt. igati tore 🙂 vahelduseks vaade teisest suunast ka.
mitu õuetundi, õhtul kontserdile ei jõudnudki. Da Pacemit Toomkirikus oleks tahtnud küll kuulata, aga no olgu.
samas, oleksin ma ette aimanud, mida õhtu veel toob, oleksin ilmselt ikkagi pingutanud, et saada see positiivne elamuse kätte.
täna oli alustuseks poolteisttund merel Kajsamooriga. kunagi on käidud ka, aga no kui elu järjekordse võimaluse kätte mängib, on ka rumal kasutamata jätta.
leevendavpehme meretuul, enamus aega puhtalt purjede all, rammus kalasupp.
lapsele jäi väheks, täienenud seltskonnaga sai Boheemi pitsa ka järgi proovitud. et ehk mina ei proovinud, mu kõht oli täis, aga poiss kiitis juustupitsa igatahes heaks.
Katariina kai kandis ei võtnud lohed tuult alla, nojah, enam-vähem läänetuul ju, pole ime. Stroomi ranna lõunaosas sai asja. natuke palju inimesi oli, aga midagi ei juhtunud.
kahju, et suur lohe on tuim ja väike tahab tugevamat tuult ja midagi head ei olegi.
aga tore oli ikka, sest kui suur püsis üleval, siis jah, tuim, aga natuke jõudu all ja midagi sai ikka tehtud.
suvelõpp hakkab vaikselt kohale jõudma.
aga meri, tuul ja õhk jäävad selle suve märksõnadeks.
peeglina tagasi
see oli kusagil üsna juuni algul, kui käisin sõbranna juures maal muru niitmas. kogu aeg oli jutuks, et lähen veel, aga ei mänginudki meil rohkem välja kui alles täna.
muidugi ma juurdlesin, kas sellise poolpiduse tervisega on mõistlik – aga no sellist kena hilissuvist päeva linnas toas maha passida oleks veel hullem.
tänane kujunes küll lühemaks päevaks kui juunis, aga ikkagi asja ette. nii sõbrannale kui mulle. mitte, et ma kogu selle pealtnäha rahuliku lükkamise juures seesmiselt väga rahulik oleksin olnud.
ning nagu ma välja mõtlesin: nüüd on vaja käia veel teise sõbranna juures ratsutamas ära ja siis korra veel Pakril ja siis saabki suve lõpetatud, peegelpildis algusega. sest metsapanek oli ilmselgelt veel kevad ja umbes Pakrist algas suvi.
korralikuks tähevaatluseks peab ikka linnast kaugemale sõitma kui eile.
pilvevaatlused
kuni mina siin oma vastiku madala palavikuga maas olen ja ühe õhtuooteuinaku teen, vaadake teie pilvi. näiteks neid, mida ma eileõhtuse väikese pilvevaatluse ajal pildistasin.
nagu ikka, suurt kaamerat ei tassinud kaasa, aga väikeselt petab moblapilt ka peaaegu ära. välku sellega muidugi ei püüdnud (ei üritanudki), kuigi Viimsi-Aegna kohal sähvatas kenasti. ja no muidugi ei ole mõistlik natukenegi paremini tundes minna kohe pilvevaatlusi tegema.
viimane pilt on aga see, mis on pärit eelmisest nädalast, kui ma natuke külmetust juurde hankisin. aga no ilus oli! (ja muidu tore)
linnatänava 1:1 makett
.. on selle asja nimi, mis eilsest homseni Mere puiesteel toimub. ja mulle meeldib, sest tee mis tahad, see muudabki Mere puiestee paremaks linnaruumiks kuidagi.
autojuhtidele see muidugi ei meeldi, aga no tõesti, linn on inimeste, mitte autode jaoks. mu selline arvamusavaldus on muidugi autoomanikest sõprade seas ebapopp. mis parata.
isiklik laps tõdes muide ka, et niimoodi on see tänav hulka normaalsem ja võikski nii jääda.
mul on õnnestunud külma saada, eile päästis mind ilmselgelt lõunane soe supp, varbad peaaegu vastu pliiti.
ühtlasi pärjati mind naljaga pooleks ka turundusdirektori tiitliga.
muinastulede öö jääb vist ära, sest kuhu ma sellise turtsuvana lähen?
Uue Maailma päevad jäid ka sedapuhku ära, sest no ei saa olla mitmes kohas korraga.
imelised augustilõpuõhtud on olnud.
Noblessner
täna istusin taas sadamas, miskipärast tundub see selle suve teema olevat. tahtsin natuke treeneriga otse arutada, mis ja kuidas edasi. tundub, et saame kokkuleppele.
iseenda jaoks tuleks ka midagi leida. nii trenn kui – mul on taas mõte õppima minna. midagi uut ja teistsugust.
oeh.
Hiiumaa
selline tunne on, et kirbukalt sai otse Hiidu mindud. nojah, peaaegu, ega seal vahel olimingi ca 16 tundi küll.
paaripäevane reis ohtrate peatustega, ring saarele peale. mingi hetk ikka tunne, et ajast jääb puudu, aga lõpuks läks mölutamiseks ära. lihtsalt jätsin päris mitmesse kohta minemata, mis algselt mõttes olid. sest meretagune asi, kogu aeg tiksub kuklas, et viimane praam ei oota.
tuletornid, kivid, rand, sadamad, kirikud, õpperajad, sadamad..
metsad, kust on mu rahu, said vaid läbi sõidetud ja sellest on siiski vähe.
kalapäeva pilt
tehtud mittekalapäeval ja mul pole selle saagiga peale moraalse toetamise ja söömisel aitamise midagi pistmist 😉
rukkimaarjapäev
ma kohe ei teagi, mõtted on kuidagi umbe jooksnud ja midagi põrutavat polegi öelda. aeg-ajalt on väikesed elusolekukontrollid, mis ei suuda mind siiski sellest suvisest mullist päris välja tuua.
olgu, vaikne imbumine toimub, sest korraga jõudis pärale, et lapsel algab varsti kool ja peaks näiteks ta riidekapi üle vaatama.
mitte, et ma seda teinud oleksin. aga eksole, mõte loeb 😛
eile käisime Jarmuschi ‘The Limits of Control’i vaatamas. ma olin seda enne näinud lausa ja esimesel vaatamisel polekski arvanud, et kohe lausa tahangi veel näha. aga nii just oligi. mitte, et see film kuidagi selgemaks oleks saanud – kuid see polegi antud filmi puhul oluline minu meelest. pigem, jah, seisundifilm. teatud rütmiga, eksole. et ega te hispaania keelt räägi ja ega te juhuslikult sellest-teisest-kolmandast huvitatud pole. ja muud selliseid väikesed seosed-nüansid.
öine vaikne vihm, mis võinuks igatsusi tekitada, hoopis pesi neid vähemaks. good!