korraga tundub, et puude otsas ongi vähe lehti, ometi jagub neid veel nii sinna kui ka maha.
karge hommik mõjub kui ämbritäis külma, kainestavat vett pähe. pilt nagu selgineks. just seda ongi vaja.
aga on igatsusi, millest päris lahti ei saagi.
ma jõuan kuidagi vähem teha, kui tahaks. hingetõmbeaeg?
on asju, mille otsustamisega ma ei taha üldse tegeleda, aga kuna seda ilmselgelt ei tee ka keegi teine, siis varem või hiljem pean ma selle ette võtma. aga seni teen köiekõndi edasi. ilma abistava tasakaaluteibata.
hea on, et hooti kaasneb sellega vabanev lendamistunne.
hea on ka, et igasugust tegemist jagub. vist. tooks mõni neist sisse ka.
ma ei saa aru, kas ma ei oska enam pilte töödelda või ongi kaameraga ikkagi ühel pool.
sügis on kuldne.
tänane link.
kus on pilvede kodu?
ometi nad ju lähevad kusagile..
vahel polegi rohkem vaja, et tabada üks päeva õnnehetki.
õues paistab päike ja on peaaegu et soe ja see on hea. mis sellest, et ma suurema osa tänasest ikkagi siseruumides veedan. eilegi sai pikemalt õue siis, kui päike juba pilvede taha potsatas ja kusagil ümarate kivide juures oli täiesti tuul.
mis meenutas head tuulelohet, mida mul ei ole.
ja ilmselt niipea ei ole.
õhtune sadamakäik kuulus asja juurde. täna sain ma teada, et sadama ametlik nimi pole siiani Noblessneri, vaid Peetri. polnud nagu mõelnud sellele, samas Peetri sadam on ju täiesti tuttav nimi, kuid ma seostasin miskipärast seda pigem piirivalvesadamaga.
kana-avokaadosalat mahtus veel ka eilsesse.
ja see teadmine, et tõesti on asju, mida on 11-aastaselt raske otsustada-valida; aga mis teha, kui mina emana pole teemaga kursis ja ka ei oska; ning tulemuseks on ikkagi see, et tulemust ei ole ja ma pean ilmselt veel kuude kaupa seda kaalumist, et kas see, teine või kolmas, kuulama. ja mul ei ole võimalik seda teemad kusagile edasi ka delegeerida, lihtsalt saan veidi nõu küsida ja üritada suunata. kuigi see ka ei tundu sobivat.
ning kuigi on asju, mida ma ei tea ja milles ma olengi ootavalt ebakindel ja mu sees on endiselt üks hirmunud karvane loomake, on ometigi kusagil sealsamas üks kindel rahulik kulgemine.
tänane sadamavaatlus (ja tegelikult plaanisin ma algselt hoopis kassidest kirjutada):
jahe sügispäev. pääsesime vihmavabalt. väike ring hobusega, palju kohvi, natuke kooki, ootamatult lihtsalt inimeste rõõmustamine.
nüüd hakkab juba soe ka 🙂
kui veidi hiljem vihm liikuma hakkas, oli sellegi jälgimine ning suuna ennustamine (vahel täppi ja vahel mitte) päris huvitav.
öösiti ei kannata enam akent lahti hoida.
täiesti aeg on, et ilm läheks jahedamaks ja niiskemaks ning puud värvilisemaks. sügis algab pühapäeval.
ja lõpuks olen ma ka suvest välja saamas, vist. kuigi just visati kompliment, et mul on nii kena suvine kleit. arvasin, et kasutan veel juhust, kuni suvi kestab 😛
vähemalt mingile kokkuleppele suve lõppemise ja sügise alguse osas olen ma iseendaga jõudnud ja see on hea. ning hooaja alustuseks on üks väike väljakutseke ka ootel.
nädal tagasi oli veel täitsa suvi ning maitseelamusena mainin mündijäätist šokolaadiglasuuris ning sidrunujäätist sidruni-laimiglasuuris. ja seda Vana Toomast või mis selle nimi on, mis maitseb nagu lapsepõlveaegne jäätis. ning jaa, need maitsed haakuvad ka selle pildiga.
peale eelmist nädalavahetust küsiti mult, kus ma reisil olen käinud. silmas peeti lõunamaiseid sihtkohti.
seekord saab vist jälle küsida.
huuled on saanud tuult ja päikest ja annavad tunda.
ja pikapeale hakkab suvelõpp kohale jõudma. aeg ka, nädalake ongi veel jäänud.
miskipärast liiguvad pühapäeva hommikul peas mõtted, selmet hallolusel puhata lasta. järgmise suve ja minusse otseselt mittepuutuvatel teemadel. sest ma tegelikult ei tea, kus tasandil ma olen mingites asjades. ning nii tuleb nende mõtete vahele halle varje, et no milleks ma küll..
aga garantiisid ei ole kunagi, nagunii.
‘mitu õnnelikku hetke sul sel nädalavahetusel oli?’
