Rubriik: pildiline
pühapäevane merekas
mitte, et ma veel päris hästi tunneksin, aga kuna ikka on oluliselt parem, siis muidugi peab ju õue ronima. eriti, kui on laineid ja tuult ja olekski vaja tuulutada. muidugi ettevaatlikult, mütsi, kapuutsi, fliisi jms sellisega. miskipärast jäid kindad küll maha, aga taskud olid olemas. üleüldse tuleb ka korralikud kindad osta, nagu lapsel on..
täna jaksasin natuke koristada, sain esimese jõulukingi ja söögiks oli purgisupp. mitte, et mul omal ikka veel olulist isu oleks, aga peale õueskäiku läks sooja suppi omajagu sisse.
tõbine
seekordse haigeolemise ajal olen ma kõige rohkem häiritud sellest, et ma ei saa õue jalutama minna. põhimõtteliselt ju saaks, aga poleks arukas. seda enam, et see tõbi nagu ei liigu kusagile – ikka on samamoodi umbes tunne, nagu paar päeva tagasi. võib-olla veidi vähem uimane küll.
see mittemillegitegemine ei sobi ka praegu hästi. samas teha oleks ju, no aga jaksu ei kipu olema. nii et lasin eile lapsel raamatukogust omale raamatuid tuua, nimekirja alusel.
sõbranna oli ka eile mitu tundi külas. natuke uusi mõtteid ja ideid, mida seedida.
kõik killud asetuvad lõpuks oma kohale, ehk natuke teistmoodi, kui enne, aga sellest pole lugu.
***
ma pidin nädala algul pakkuma, et ilmselt jään ma peatselt haigeks. nii palju ma end ja oma organismi juba tunnen. ‘õnneküpsis’ ütles ka, et aeg on puhata ja minna endasse (mida ma ka teinud olen). no ja nüüd ongi kurk kipitav ning pea natuke uimane. ainult et, nagu ikka, pole mul lähipäevil väga võimalik põdeda. aja mahavõtmine on küll plaanis, kuid pisut aktiivsemas vormis kui haige olles.
ilmselt kõlab see veidralt, aga mul on omamoodi hea meel, et organism on end lõdvaks lasknud. et ehk ma olengi midagi endast läbi lasknud, nüüd lõdvestun ja siis saan jälle edasi minna.
neljapäev, jälle
ühelt poolt on aeg kulgenud kuidagi täiesti sekundihaaval ja teisalt ei saa ma aru, kuhu on kadunud nädal? eelmine neljapäev oli nagu täiesti äsja, alles ma tegin ju neidsamu või sarnaseid asju siin – ja juba jälle!
aeg liigub vahel ikka täiesti hoomamatult.
või see piltki siin, sellest on kuu, mis oli ometi ka üsna äsja. pikk ja lühike ja segane kuu. aga kõik läheb mööda.
eile õhtul tajusin, et vesi on vahepeal veelgi kõrgem olnud ja nüüd natuke langema hakanud. märjal liival jalutamine on mõnus, hooti tekib jooksmise-lendamise tunne. kui ka vahel alustan raevukas-tempokalt, vaibub see peatselt. teadagi.
ja see tuul ja need lained ei kao kusagile.
tegin makseid ja see meenutas, et mu eluratta nõrgim külg oligi raha. kuigi see peaks ju ka ometi hakkama tasakaalu saama.
Västrnäse
nagu oleks spaas olnud. hoolduseid peale sauna ei olnud, aga ei olnud ka kohustusi ja toideti hästi. ja üldse oli kerge hingamine ning hea uni. mõnedki ootamatud kallistused ja mõned väljanutmised.
hingedepäeva küünlad läksid seekord kohta, millega mul pole otsest seost, ometi on mingi väga kauge vereseos, lisaks emotsionaalsele. kuidagi oli tunne, et sinna on neid küünlaid väga vaja. eks vist, sest pärast oli kuidagi kerge olla.
koju laekusin kalahunnikuga.
ma ei tohi oma mõtteid hulkuma lasta.
kuu lõpp
korraga tajun, et inimesi, kellele ma mingitpidi korda lähen, häid sõpru, on ikka päris palju. ootamatult aktiveerub üks ja teine, kes on mingi aja tagaplaanil tiksunud, kuid siiski olemas. jah, muidugi, sisemine motivatsioon on oluline, aga sellega on palju lihtsam tegeleda, kui keegi väljast veidi kaasa aitab. fantastiline, ma ütlen 🙂
kuigi see ärritus ei kadunud päriselt.
nii et kui tuli ootamatu sõnum, siis ma nägin päris palju vaeva, et mitte lihtsalt röökida. mismõttes kolmandad inimesed arvavad, et neil on õigus sekkuda kahe inimese omavahelisse asjaajamisse, kui keegi neilt seda ei oota? miks tuuakse mängu veel mingid tegurid, mis võiksid vähemalt hetkel mängust kõrval olla? miks seda esitatakse mulle vormis, et justkui nagu.. ?
hea tõesti, et vähemalt ajastus oli selline, et ma sain mõtted kiirelt mujale.
aga õhtune jalutuskäik jäi ikka puudu.
see-eest oli Ford Mustang.
hea, et minu eest loevad mulle märke sõbrad. M.-l on ilmselgelt õigus, et ühel teatud .. asjal .. on ilmselgelt sügavam põhjus ja see ei ole juhtunud mitte päris niisama. elu lükkas mulle võimaluse ette, kui ma nüüd ainult suudan-oskan-saan selle ära kasutada.
aga mul on tunne, et selleski suhtes saabub selgus peatselt.
kuuloomine on ees ja see on hea.
kaduneljapäeval on paras ära kaduda..
pühapäevaseisund
miks ma hommikul sinna kaalule ronisin, ei tea isegi. igatahes oli see väike ehmatus. aga miskipärast mitte väga üllatav.
puder ja kohv selle peale.
ma olen saanud kinnitust siit ja sealt, et praegune aeg ongi selline. keeruline ja raske. vähemalt osale. jõudu, ehedust ja ausust nõudev kohanemisaeg. ma ei ole alati nii tundlik, kui seekord.
läheks see nüüd ometi uue kuu loomisega natukenegi kergemaks.
kuigi ka see on õige, et ‘Igal asjal on põhjus ja uus algab peale seda kui vana on lõpuni mõistetud’. aga hetkel ei ole ainult see.
kassid saavad ka nagu aru, et midagi on lahti ning on viimastel päevadel omavahel oluliselt rahulikumad. ilmselgelt ei ole neil hetkel ka minu jagamisega probleeme, sest ma olen neile olemas.
seasons can’t last
sügis, tõesti.
mul on tunne, et lõpuks olen ma nö õiges ajas. seasons can’t last but they will return.
ma tean rohkem, kui ma tean.
Türgi vein oli päris meeldiv kogemus. isegi see roosa ei maitsenud nagu roosa.
õues on endiselt üllatavalt soe. miskipärast ootan ma lund.
laupäevakillukesi
kuni ma poes käin, on autoklaasile paraja lumepalli jagu valget ollust sadanud. selle hooaja esimene lumepall eikuhugi 🙂
toidupoes on allahinnatud koogid otsas – laupäeva õhtupoolik, mida sealt loota. jään mõtlema, et olen ikka laisk, selmet ise teha, otsin poest. aga sealt ma saan sobiva väikese koogi kätte, kodus tuleb ikka palju välja ja seda on meile kahele palju.
boonuseks on kassidega sussid. oranžid 🙂
kõrvalepõige ka. Kuu, juba vaikselt kahanev, särab tuttavlikult, linn hingab omas rütmis, jahtuva mere lained loksuvad kivide vahel.
õhtul ikkagi elan ennast korraks välja.
no ei jaksa lihtsalt. ja ei oska. ja ei taha tegeleda asjadega, milles ma tunnen end ebakindlalt.
lõpuks jõuan taas sinna, et ma lihtsalt ei taha sellest midagi enam kuulda.
eriti lõpuks vabandame vastastikku.
ja ometigi tunnen ma, et muutus on toimumas.
see on hea.
