vaiksed pühad.
kuigi ma võin vabalt öelda, et ma olin suurema osa neist päevadest üksi, jagus igasse päeva siiski häid inimesi ka. no ikka täiesti kehtib see, et alati on kusagil mingi positiivsem väljapääs olemas, kui esimesel hetkel näha oskad.
kuni selleni, et jõululaupäeval oleks võinud umbes ujuma minna, basseini ikka. kutse ma sain, aga sel hetkel oli jahedus sees, nii et jäi ära.
jõululaual oli sink, juust, tomat, kurk, pasteet. taustaks suvaline film telekast ja siis mitte nii suvaline videolaenutusest. ning naistejutud. ja öine jalutus koju.
esimesel pühal käisin ratsutamas. nojust. oleks olnud mingi külm, siis vist poleks tahtnud, aga õnneks püsis isegi kuiv. sedapuhku oli taas pisem ring.
jah, et kuidas see mu seljale mõjub, tekkis korraga küsimus. ma ise arvan, et nagu võimlemine. sest selge on, et ratsutamisel tuleb a) selga hoida b) selg liigub teistmoodi kui ise kõndides. siiani pole mul hiljem tunda andnud ning kui oleks see hetk, kui nagunii oleks tunda, siis ma ilmselt ei roniks hobuse selga.
aga peab ütlema, et see on üks kummaliselt meeldiv tegevus, kuigi ma ise ei tunne end seal hobuse seljas üldse liiga kindlalt ja üle sammu ei julge lasta. st isegi aeglast traavi mitte. veel. aga aeg-ajalt tekib juba tunne, et me saame hobusega enamvähem hakkama.
eilne päev oli perekondlikum.
õhtu päädis kerge apelsinisalati ja pardifileega. nagu restoran, ma ütlen 😛
üllatuskingitusi kogus viimase kuu jooksul mitmeid. häid soove veel rohkem. südamest tulevad soovid ongi kõige olulisemad. südamest tulevad tänud ka.
sama tool, teine kass. Volli muidugi ei lase end mingi mütsiga narritada 😛
