kuhu kaob aeg ja.. ?
ega nendesse päevadesse väga palju ei mahugi. kosmeetik, safranisaiad (safran on kallis, aga jagub nüüd veel paariks aastaks), natuke selle ja teise orgunnimist, jalutuskäigud, külaskäik, koristamine-koristamine, nipet-näpet käsitööd..
taas kord selline lumi, mis tuleb mõneks tunniks. ebameeldiv. ilmselt peab hoopis uisutama minema?
eilne jalutuskäik oli küll mõnus. ilm oli suurepärane, talvepäike madalal ja soe, reedese mitteniiväga-tormi kahjustused täiesti üllatavad.
siin Tallinnas ja eile ka Viimsi pool oli seda talve ikka vähevõitu. muidugi, linnas ongi soojem nagunii, aga see jupike linnast väljas oli üsna sama. kuigi, esimene pisike lumesõda sai õhtul tehtud, kodumaja hoovis 🙂
mingit naeru jagus ka hommikusse.
paar veidrat torkivat asja oli õhtul ka, aga need ma lihtsalt kuulasin ära ja võtsin teadmiseks ja.. midagi peegeldasin vist tagasi. natuke nukrust ka ja mitte vaid iseenda pärast.
aga see on lihtsalt üks mööduv hetk, et pöörduda paremuse suunas.
nagu ma juba ammu tean, sügaval enda sees.
pilt on vana.
pühapäeva, esimese advendi õhtul on paras aeg üle aastate taas vahvleid teha. kui lõpuks masina kuumusregulaator saab ikka kuuma peale, tulevad vahvlid välja ka 🙂
kassidest pole ammu kirjutanud, elavad siin oma elu.
Tiuks ronib lapsele kõhule ja mulle käe peale, kui teda diivanil silitada ja sügada, veeretab end igatpidi ja vahel kukub maha ka 😛 öösel mängib mul teki peal tellist ikka.
Volts on endiselt veidi arglikum, aga kui kenasti vaikselt läheneda, saab tallegi üsna kenasti pai teha. vahel võtan ta harjutamise mõttes sülle ja paitan (see võtmise moment on keeruline, kui juba on, siis väga ei rabele). laua alt leidis ühe kastikese, mille sees vahel tukub. üldse on kuidagi kassilikum kass, Tiuks on siuke rohkem mömmim 😛
aga mõlemad on omamoodi vahvad muidugi. hooti on küll tunne, et söövad mind vaeseks ja hetkel oleks taas soov Feliwayd proovida, agregaat on isegi olemas, aga vedeliku ostmine ootab natuke.
ja siis meenus, et keegi rääkis, et neil on kassi kratsismispuu kokkupakitud kujul kusagil, peaks vist uurima, kas saaks ehk omale, äkki mu tohlemitele meeldiks..
halli päeva õhtul jääb ära pikem jalutuskäik, märga sajab kaela. väike ring siiski tuleb. või pigem edasi-tagasi. kusagil lapitakse asfalti ja hetkeks peab sõiduteele astuma. ja siis – ‘ära sa kuuma asfaldi sisse astu!’ ma nägin küll ja sain napilt mööda.
on apelsinid, väikesed päikesed. hallil päeval hädavajalikud. ning punased roosid kapiserval, ootamatult. hea muusikaga film, mis kestab kauem kui pooleldi põlenud küünlad.
kodune ja tuttavlik.
muidugi, ma olengi kodus. aga see pole kõik.
õhtu on veidi habras ja valikuid täis. nagu elu ikka.
uni on lõpuks ikkagi parim valik.
üle tüki aja mäletan katkendit unenäost, ma otsisin talvisel ajal väikepoest piparmündijäätist ja siis mõtlesin, et voodis, nagu ma olen, on seda paha süüa 🙂
hetkes teeme alati valiku, mis sel momendil tundub õige. ja nii ongi hea. isegi, kui vahepeal unustad iseenda ja teiste hoidmise ära. et keegi katki ei läheks. ei lähe ju? ei lähe.
kusagil on teadmine, et tegelikult on kõik hea, igas mõttes. et selle hommikuga on kõik väga hästi.
seda oli silmadest ka lugeda.
mitte, et ma veel päris hästi tunneksin, aga kuna ikka on oluliselt parem, siis muidugi peab ju õue ronima. eriti, kui on laineid ja tuult ja olekski vaja tuulutada. muidugi ettevaatlikult, mütsi, kapuutsi, fliisi jms sellisega. miskipärast jäid kindad küll maha, aga taskud olid olemas. üleüldse tuleb ka korralikud kindad osta, nagu lapsel on..
täna jaksasin natuke koristada, sain esimese jõulukingi ja söögiks oli purgisupp. mitte, et mul omal ikka veel olulist isu oleks, aga peale õueskäiku läks sooja suppi omajagu sisse.
seekordse haigeolemise ajal olen ma kõige rohkem häiritud sellest, et ma ei saa õue jalutama minna. põhimõtteliselt ju saaks, aga poleks arukas. seda enam, et see tõbi nagu ei liigu kusagile – ikka on samamoodi umbes tunne, nagu paar päeva tagasi. võib-olla veidi vähem uimane küll.
see mittemillegitegemine ei sobi ka praegu hästi. samas teha oleks ju, no aga jaksu ei kipu olema. nii et lasin eile lapsel raamatukogust omale raamatuid tuua, nimekirja alusel.
sõbranna oli ka eile mitu tundi külas. natuke uusi mõtteid ja ideid, mida seedida.
kõik killud asetuvad lõpuks oma kohale, ehk natuke teistmoodi, kui enne, aga sellest pole lugu.
ma pidin nädala algul pakkuma, et ilmselt jään ma peatselt haigeks. nii palju ma end ja oma organismi juba tunnen. ‘õnneküpsis’ ütles ka, et aeg on puhata ja minna endasse (mida ma ka teinud olen). no ja nüüd ongi kurk kipitav ning pea natuke uimane. ainult et, nagu ikka, pole mul lähipäevil väga võimalik põdeda. aja mahavõtmine on küll plaanis, kuid pisut aktiivsemas vormis kui haige olles.
ilmselt kõlab see veidralt, aga mul on omamoodi hea meel, et organism on end lõdvaks lasknud. et ehk ma olengi midagi endast läbi lasknud, nüüd lõdvestun ja siis saan jälle edasi minna.
