uitmõtted telefonist ja lapsest

eelmisel kuul kirjutas sõbranna, kuidas tema oma uuema Nokia nutika kogemata maha pillas ja klaas mõranes. eriti pikemalt ma sellele ei mõelnud. kuigi jah, teadolevalt minu omal peaks olema kriimustuskindel kaas ja originaalkate (st mitte telefoni oma kest, vaid mingi kummikate seal ümber) peaks olema põrutust pehmendav. no mitte et ma oleksin ise selle kõik kusagilt välja lugenud, laps ütles (muna vs kana..).
aga üleeile juhtus, et libises mul telefon käe vahelt maha ja otse kivisillutisele. lataki, vahtimisega vastu kive. ei, minu oma ei saa kinnastega kasutada, aga ma üritasin mingit pakki automaati saata, pakk käes ja telefon käes ja siis mingi käega veel seda ekraani toksida, eksole. ja nii kuidagi läks.
korjan siis telefoni üles ja.. pühin puhtaks ja jätkan tegevust. sest isegi mitteüks kriim ei olnud juures! jah, mul muidu ekraanil mingi üks kriimujupike siiski on peal. kattekilet ei ole – laps ju ütles, et pole vaja.
nii et ma nüüd ei tea, kas mul vedas või ongi see telefon kukkumisele veidi vastupidavam kui mõni uuem versioon.

eilsel arenguvestlusel kiideti laps tubliks. ega mul väga pole põhjust viriseda jah, kuigi selge see, et alati on tunne, et võiks veel parem olla.
pärast läksime talle pükse ostma. sügisesed teksad on enamuses kukekad. sedapuhku vedas, saime Paavlist lausa kolmed püksid. ühed olid ikka kallid ka, 8 eurot, aga peaaegu et tutikad Wranglerid. no ja -10% nagunii. teised kahed olid kordades odavamad.
ning lasteosakonda pole ammu asja. suurus, palunväga, meeste 29/34.
võeh.
minu väike laps.
aga dresse me ikka ei saanud, mingi ikaldus on talvel meeste pika dressiga neil seal. nii et trennis käib kukekatega edasi (mina ka ei tea, miks ta lühikesi või põlvpükse ei taha).
muidugi, selle kuu suurim kulu oli talle purjetamisriiete jms ostmine. ütleme nii, et kuu elamisraha läks sinna ära – aga teisalt sellist soodukat naljalt ei ole muidu.
loomulikult selgus peale ostmist, et mõnegi asja oleks saanud ilmselt küla pealt – ja mõne saamegi. vahva, et on hulk häid inimesi 🙂

see on ka vahva, et vahelduseks jälle külmem on. ma siiralt loodan, et nädalalõpusula ei tule ikka.

140130_2794

kristallid

kristallid800

kristalliseerunud olek on küll kuidagi. ühelt poolt väga ergas, teisalt tardunud.
ma endiselt püüan mitte pingutada, aga just, kui midagi teha, siis kogu hingega.
ideed ja mõtted, erinevad võimalused neid lahendada. minu hing on taga. õige natuke tähelepanu ning abi ja ma saan hakkama. aga päris kõike ei saa päris üksi tehtud, erinevatel põhjustel. st pole mõtet.
kõik laheneb.
lõpuks on ju kõik hästi, teadagi. või kui ei ole, siis pole lihtsalt lõpp.

talv

rohkem ei ole hetkel suuskadele saanud. kuidagi külm tundub õues ja mu külmakaitsekreem ei ole veel kohal. natuke kardan näo pärast, nahk on nende ilmade + töö juures pidevalt töötava puhuriga niigi päris käest ära.
nädala algul oli laps tõbine, aga esimesel võimalusel kippus kooli tagasi.
ootan lõnga, et mütsi juurde sall kududa. post24 pole suutnud ligi 48 tunniga seda ära toimetada. oleksin ma sel hetkel teadnud nt tänaseid plaane ja et nii kaua läheb, poleks posti lasknud pannagi.

mingid asjad-toimetamised on ikka kuidagi ripakil. mingid asjad on määramatud.
aga ma endiselt ei pingutagi väga.

käisin hoopis jääluurel.

140130821

remonti ja jääd

saabunud talv on kuidagi energiat andnud. või siis päike. või silmaga nähtavalt pikenenud päevad. või siis ka mõned muud detailid. või kõik kokku.

esikuga on peaaegu et ühel pool. paar väikest asja veel, nt uksealune linoleumiriba ja mõni seinaliist. aga üldiselt oli kohati kilplasetöö. nt ei tulnud kohe selle peale, et uus linoleum on õhem ja tulekski üleni liimida. et ehk liistud olid juba paigas, kui ikkagi selgus, et tuleb ära võtta ja liim linoleumi alla mätserdada. no igatahes sai seegi tehtud. lamp sai ka teise seina ning üpris kenasti jäi, jalatsikapp on paigas. isegi teisele poole ust liikunud võtmenagi on üpris käepärane ja ei olegi väga automaatselt vanasst kohast võtmete otsimist.

aga ega mitte ainult remont ei ole neid päevi sisustanud.
laupäeva mahtus veel hobusepatsutamine ja viltimine. hobune oli selle vähem kui kuuga omale talvekarva kasvatanud ja nägi sellega kuidagi rääbakam välja, kui suvel 🙂
viltimine tekitas mõtte, et tuleb ikka ületeepoest omale ka materjalid ära osta ja kodus natuke nokkida.

imeline pühapäev viis jäävaatlusele. retkeke linnast välja. väga palju jääd ei olnudki, aga külma pole ju kaua olnud. tegelikult selle aja kohta isegi hea. veetaseme langus oli jää järgi ka vägagi näha, erinevates kohtades erinevalt.
päris huvitav oli seni peamiselt suvega seostunud kohta näha talvel. külm, lumine, jäine, aga ikkagi mingit oma head energiat täis.
muide, kui jälgida jääolusid, siis isegi selle paari päevaga peaks seal juba ohtramalt jääd olema.

tagasiteel ostsin allahindlusega mütsilõnga, iseendale. mul on mütsidega mingi error – mulle sobivad väga paljud, aga enamik mulle ei meeldi. ega nende isetehtutega pole ka alati parem. mingi aja kannan ja siis leian, et on tobe. teised, muide, ei leia.
aga ma nüüd koon siis ühte taas 🙂

kaamera jääb järjest kehvemaks ja kehvemaks, teagi, mis peale hakata. hübriidi jaoks raha eiteakust koguma?
ja mingi suusatamisemõte tiksub endiselt, peab kätte võtma.

jaa680

sellist talve ma tahtsingi

lõpuks ometi! veidi külma, veidi lund ja päikest! super, lihtsalt super!
ning üle aastate on mu peas küsimus, et kus on mu suusad? ma tean küll vastus: poes. nojah, ilmselgelt ma ei torma kohe ostma ja üsna erinevatel põhjustel. aga küll ma suuskadele ka saan!
ning õues on lihtsalt suurepäraselt mõnus 🙂

lumi722

aa, ja sõpradest pidin ka rääkima. no et mul on ikka vedanud sõpradega noh. kes söödab mind pirukaga ja möödaminnes rahastab mu kellapatareide vahetuse (normaalsel naisel on ometi ju mitu käekella, et vastavalt tualetile sobiv käele panna?), kes käib mu eest remondipoes, kes toob soomest jalatsikapi, kes aitab tapeeti maha võtta ja kes panna ja üleüldse 🙂

talv vist nagu :)

november on vist läbi, ma loodan. tuleks nüüd päikest ka, siis oleks lausa super. aga juba see väike (ja aina suurenev) lumigi muudab palju.
reedel tundus veel üsna lootusetu, ikka lume vahele vihma, ega eile ka palju parem polnud, aga nüüd on vähemalt temperatuur ka talvisem.
samas eile oli kusagil päris müstilist lumevalgust – aga läbi autoakna ei hakanud pildistama ja mulle tundus, et peatus oleks vist mingi ebameeldiva situatsiooni esile kutsunud. kuigi ma ei tea. aga selline tunne oli. ja üldse, kõike ei pea ometi pildistama ka, mõnigi asi võib jääda mälupildiks 🙂

neljapäeval oli teater, päris hea tükk kusjuures, eriti arvestades, et tegu on harrastusteatriga. reede oli ringiliikumispäev, hommikupoole niisama nö seltsis ja õhtul rongiga külla.
eile oli linnastvälja-seminaripäev. mitte päris minu teema, aga midagi on ikka kõrva taha panna. alati on tegelikult ju.
ja kuigi ma peatust ei soovinud, ei jäänud vist mingi ebameeldiv situatsioon olemata. aga mina ei tea sellest suurt midagi, rohkem aiman.
suur mõnus sööma õhtul ja hea film telekast.

ja muidugi, lumi 🙂

lumi719