tuul puhub sokid jalast, mõtted peast ja liiva liikuma, nii et pilt tundub udune.
mida muud ikka ühelt reedelt tahta?
sms, et mu peale ollakse natuke kade. nagu et – miks küll? tegelikult põhjust ei ole.
Rubriik: pildiline
killukesi
mitte, et mul ei oleks kirjutada – on küll. mingi päev fikseerisin kohe päris mitu mõtet ära ja küll ma kirjutan ka.
aga miskipärast pole lihtsalt sellist tunnet väga, et kipuks kirjutama. ma isegi ei aja tegevuse süüks (tegemist nagu jagub), sest vahel ma ometi lihtsalt toksin mõnda totrat arvutimängu mänguda. sel ajal ju ometi võiks.. aga jah.
mingid asjad jooksevad kokku, mingid asjad jooksevad lahku.
kohati on deja-vu ja samas ma tean, et ei ole. igaüks peab oma elu ise elama ja oma õppetunnid ise saama. ja ma ei aseta ennast sellest väljapoole.
vahel lihtsalt unustan piisavalt sügavalt ja mõttega hingata ja siis on vaja ennast pisut kauem lappida. vahel läheb mõni asi rohkem hinge, kui hea oleks ja vahel tuleb ette lambanahas hunt, kelle tehtud haavu pole lakkumas peaaegu keegi. kuni taipan ise abi küsida. ja näe, paranevadki.
kolm kollast roosi jäid jäädvustamata, kuid püsisid laual päikese käes päris mitu päeva. isegi kassid ei ajanud vaasi ümber.
paar kuud ma peaaegu et ei jalutanudki. aga nüüd on skooriks mõnedki tunnid jalutamist ning üle 20km rattasõitu. sellised mittesportlase jaoks on seda märtsi keskpaigaks omajagu 🙂
vaade Vabaõhumuuseumis
appi, milline päev taas. ja see pole kaugeltki läbi.
teisalt, sellised päevad annavadki elule vürtsi!
nädalavaade, vaarikakoogiga
vahelduseks on igapäevane töölkäimine päris huvitav, kuigi ka väsitav. ometi ei ole ma pikki päevi. ja no tunne, et aega on vähe, on ka juba tekkimas. kuigi ma saan aru, et eilne poolepäevane koristamine ei tulenenud sellest, et ma nädala sees seda teha ei saanud – nagunii poleks ma seda teinud.
eks vaikselt loksub kõik paika.
sall valmib ilmselt järgmiseks hooajaks, sest talvega on meil sel aastal nagu on :S ja kuna telekast (seoses olümpiaga?) on vähe vaadata ja ma ei suuda lihtsalt istuda ja kududa, siis edeneb visamalt, kui sooviksin. samas järgmine töö on juba ootel – kingituseks 🙂
sõbrapäevale andis jume tuttav, keda pole ürgammu näinud, aga kes tuli toidukotikesega külla 🙂
kassitoit saadeti üldse teisest linnast pakiautomaati.
ostsin odavputkast kohupiimapastat ja tegin eile üle tüki aja kooki. sügavkülmamarju on ka omajagu, nii et sedapuhku läksid loosi vaarikad.
ma tegin oma keskmises koogivormis ja kohupiima oli ca 300g, hapukoort panin selle juures umbes pool kogusest ja mune 2, aga ilmselt pasta on nii palju vedelam, kook oli ahjus ca 50 minutit ja oli ikka kergelt värisev välja võttes. puru tegin umbes poole kogusest ja ma vähem ei kujuta küll ette.
aga igatahes tasub seda kooki korrata küll.
see kontori vastik õhk ja ilmselt õueolud ja ma ei tea mis on mu näonahale põntsu pannud. sooduskupongiga juuksuriga läks mul hästi (just lugesin, sama salongi on laidetud ka), aga näohooldust ei julge suvalises kohas võtta. nii et üritan siin koduste vahenditega toimetada.
ja kusagil ajusopis tiksub üks Riia-mõte.
ning jee, kaks koolitust on ka kirjas.
pühapäevahommik
mulle ei meeldi pannkooke praadida, kuigi vahel neid süüa on täitsa hea. õnneks on kodune tööjaotus selline, et mina teen vaid taigna.
ja metsmaasika toormoos sügavkülmast koos jätsi ja šokolaadiga on pannukate peal imeline 🙂
uitmõtted telefonist ja lapsest
eelmisel kuul kirjutas sõbranna, kuidas tema oma uuema Nokia nutika kogemata maha pillas ja klaas mõranes. eriti pikemalt ma sellele ei mõelnud. kuigi jah, teadolevalt minu omal peaks olema kriimustuskindel kaas ja originaalkate (st mitte telefoni oma kest, vaid mingi kummikate seal ümber) peaks olema põrutust pehmendav. no mitte et ma oleksin ise selle kõik kusagilt välja lugenud, laps ütles (muna vs kana..).
aga üleeile juhtus, et libises mul telefon käe vahelt maha ja otse kivisillutisele. lataki, vahtimisega vastu kive. ei, minu oma ei saa kinnastega kasutada, aga ma üritasin mingit pakki automaati saata, pakk käes ja telefon käes ja siis mingi käega veel seda ekraani toksida, eksole. ja nii kuidagi läks.
korjan siis telefoni üles ja.. pühin puhtaks ja jätkan tegevust. sest isegi mitteüks kriim ei olnud juures! jah, mul muidu ekraanil mingi üks kriimujupike siiski on peal. kattekilet ei ole – laps ju ütles, et pole vaja.
nii et ma nüüd ei tea, kas mul vedas või ongi see telefon kukkumisele veidi vastupidavam kui mõni uuem versioon.
eilsel arenguvestlusel kiideti laps tubliks. ega mul väga pole põhjust viriseda jah, kuigi selge see, et alati on tunne, et võiks veel parem olla.
pärast läksime talle pükse ostma. sügisesed teksad on enamuses kukekad. sedapuhku vedas, saime Paavlist lausa kolmed püksid. ühed olid ikka kallid ka, 8 eurot, aga peaaegu et tutikad Wranglerid. no ja -10% nagunii. teised kahed olid kordades odavamad.
ning lasteosakonda pole ammu asja. suurus, palunväga, meeste 29/34.
võeh.
minu väike laps.
aga dresse me ikka ei saanud, mingi ikaldus on talvel meeste pika dressiga neil seal. nii et trennis käib kukekatega edasi (mina ka ei tea, miks ta lühikesi või põlvpükse ei taha).
muidugi, selle kuu suurim kulu oli talle purjetamisriiete jms ostmine. ütleme nii, et kuu elamisraha läks sinna ära – aga teisalt sellist soodukat naljalt ei ole muidu.
loomulikult selgus peale ostmist, et mõnegi asja oleks saanud ilmselt küla pealt – ja mõne saamegi. vahva, et on hulk häid inimesi 🙂
see on ka vahva, et vahelduseks jälle külmem on. ma siiralt loodan, et nädalalõpusula ei tule ikka.
kristallid
kristalliseerunud olek on küll kuidagi. ühelt poolt väga ergas, teisalt tardunud.
ma endiselt püüan mitte pingutada, aga just, kui midagi teha, siis kogu hingega.
ideed ja mõtted, erinevad võimalused neid lahendada. minu hing on taga. õige natuke tähelepanu ning abi ja ma saan hakkama. aga päris kõike ei saa päris üksi tehtud, erinevatel põhjustel. st pole mõtet.
kõik laheneb.
lõpuks on ju kõik hästi, teadagi. või kui ei ole, siis pole lihtsalt lõpp.
talv
rohkem ei ole hetkel suuskadele saanud. kuidagi külm tundub õues ja mu külmakaitsekreem ei ole veel kohal. natuke kardan näo pärast, nahk on nende ilmade + töö juures pidevalt töötava puhuriga niigi päris käest ära.
nädala algul oli laps tõbine, aga esimesel võimalusel kippus kooli tagasi.
ootan lõnga, et mütsi juurde sall kududa. post24 pole suutnud ligi 48 tunniga seda ära toimetada. oleksin ma sel hetkel teadnud nt tänaseid plaane ja et nii kaua läheb, poleks posti lasknud pannagi.
mingid asjad-toimetamised on ikka kuidagi ripakil. mingid asjad on määramatud.
aga ma endiselt ei pingutagi väga.
käisin hoopis jääluurel.
