mul oli täiesti plaanis lühidalt nädalavahetuse märksõnad kirja panna, aga see läks üle. miskipärast tuli hoopis selle pildi tunne.
Rubriik: pildiline
sinililleline
kui lugeda kokku, mida ma sel tänalõppenud nädalavahetusel ära tegin, siis – eriti ei midagi. aga aeg läks lennul ja viimane õnnehetk tabas mind trammilt koju jalutades, lihtsalt. mingi tajumine õhtupäikeses.
tegelikult sai asjalik ka oldud siiski, aga mitte liiast.
pühapäeva hommikul kella 8 ajal üle hoovi minnes oli üllatavalt soe. laupäeva varahommikune vaade ajas kaamerat võtma.
sinililled autoaknast ja sinililled bussiaknast. sinililled kaamera ees.
hetked siit ja sealt
mina ka ei tea, miks siin viimasel ajal peamiselt vaikus on. ju mul ei ole midagi öelda?
üldiselt kulgeb kõik tasapisi omasoodu. peamiselt üles, vahel veidi alla.
inspiratsioon puhkab vist.
nädalavahetusel istusin aida taga tuulevarjus, nina päikese poole. mõnus. poolpehme rehviga rattasõit pehmetel pinnaseteedel nii mõnus ei olnud. süüa sai palju ja hästi, teadagi.
aprill tähendab kevadet. isegi kui hommikul on miinuskraadid ja hall maas.
miskipärast pole kuidagi jalutama jõudnud küll väga.
mingid toimetused on kohati mitte minust sõltuvalt ripakil ja veidi kiusavad mind. et võiksid juba tehtud olla. aga kuna ma ei saa osasid protsesse kiirendada, siis on nagu on.
kassid, tänanväga, tunnevad end hästi.
justkui leebe lainetus
jah, nagu ma L. juures ikkagi kohe alustuseks tõdesin, siis tegelikult liiguvad asjad endiselt pigem ülesmäge. lihtsalt alati võiks olla ju veel parem. pisiasjad-pisiasjad..
ning selge, et kogu aeg ei saagi hullult lill olla, kontrastid on ometi vajalikud.
ja vahel veidi nö silmade avamist.
üheks õhtuks koguneb korraga mitu erinevat ideed. et siis see hooaeg on algamas.
lõpetan kesköise lihapraadimisega.
jalutuskäik jääb mõnda teise homsesse.
täiskuuaeg
ma tean, et kusagil seal pilvede taga on taas täiskuu.
viimased nädalad on taas olnud üks ameerika mägede aeg.
eilne külaskäik andis lootust. vähemalt on hetkes mingi idee, millele keskenduda. midagi head. midagi, mis mind toetab ja edasi aitab. kustpoolt tulemused tulevad, ei tea praegu keegi. peaasi, et midagi on teel.
ma olen tänulik nende eriti heade hetkede eest. ma olengi unustanud seda välja öelda. küll ma jõuan veel öelda.
kummaline, et on asju, milles ma olen nii kindel ka täiesti ebakindlatel hetkedel. aga on pisiasju, mis annavad alust. pisiasjad, mis tegelikult on väga suured ja olulised. kui ainult ükskord sellest aru saada.
armastus, tänulikkus ja andestus. miks küll vahel unub, et need kolm on heaoluks vajalikud?
