nina on jälle jumekas, enam vist nahka ei tule. käekell hakkab randmele päevituma. tuul ja päike koos on endiselt petlikud. ja varjus istumine samuti.
head teha on hea. oleks olnud mingi tasuvõimalus isegi, aga see ei olnud asja mõte. keeldusin.
lahe on tutvuda toredate inimestega ning teada, et on sõpru, kellega võib koos luurele minna. läbi nende päevade mitmeid.
eile õhtuks väsinud, aga õnnelik.
hommikuks lihtsalt õnnelik 🙂
üks mõnus päev. kuigi käikudeta rattaga läbi pori ja üsna mitmesugusel maastikul sõita oli väsitav. teisalt oli üks teine tore sõit kompensatsiooniks. ja hea söök, mis antud kontekstis muidugi ei üllata.
esimesi metsmaasikaõisi nägin ka.
hommikus oli udu. miskipärast meenus eelmisest aastast üks linnasõit, paksus udus.
ja siis hoopis üks teine, mõni päev hilisem linnasõit, ilma mingi uduta.
ja üks raju päevane äike.
endiselt katked siit ja sealt.
‘sa oled ise liiga hea. elad välja, aga oled hea. nad lihtsalt ei oska seda hinnata, kuivõrd neil sinuga vedanud on.’
‘sul on hea sõna teistele, aga iseennast unustad ära selle juures?’
‘ma tean, mida nii sulle kui mulle vaja oleks, et edasi liikuda..’
samm-sammuhaaval liigun. kusagile.
vaikselt teen ära asju, mis eelmisel nädalal jäid pooleli. mitte, et jaksaks kuidagi rohkem, aga aega on veidi rohkem. ja ära peab tegema nagunii. pealegi on tegutsemine hea, harutab sõlmed lahti, vist. või siiski mitte?
tegelikult tahaks hooti kõigele käega lüüa. või osale.
ma ei saagi aru, miks vahel peetakse nõrkusi tugevusteks. kuigi kõik ongi suhteline.
vestlused siin ja seal.
‘sulle sobiks väike maja suure aiaga.’ ei, väga suurt ei taha. aga majake mere lähistel, jah.
veider on ikkagi, et ma sellest ühest reisist ära ütlesin. aga ju nii oli siiski hea.
kontrastid on osa mu elust, ilmselgelt. hea, kui on neutraalseid tsoone. või siis inimesi, kes aitavad neutraalsesse tsooni jõuda.
näiteks läbi hilisõhtuse jalutuskäigu ‘Valge Klaariga’. toetus, kui ma püüan pimedas kaamerat paigal hoida. arusaamine minu hullust üleväsimusest. pehme olemasolu. drama queen poeb peitu selle peale.
oodatud nagu alati, ikka. isegi, kui see pole päris nii.
hommik on sellevõrra rahulikum.
aga kusagil mu sees on ikka vastuseta küsimused ja see peegel, mida ei taha enda poole keerata. samas ma tean neid vastuseid ja tean, mida peeglist näeksin. lihtsalt eelistan sellele kõigele veel aega anda.
kiiret pole. aeg teeb oma töö. oluline on olla.
kuidas küll peita seesmist vajadust endast nii palju anda?
kuidas küll peita seda, et andmiseks on vahel vaja ka saada?
vaikne maikuu vihm õues. öösel veel ei olnud.
teadlikult või ebateadlikult olen viimased päevad mingis tihedas tegutsemises. või siis lihtsalt on hulk asju, mida tuleb teha, ilma et ma ise väga mõtleksin, miks see nii on.
ju siis.
vahepeal peab lihtsalt korraks võtma aega pilvevaatlusteks. homme? (täna ei ole kunagi homme..)
jahedavõitu oli, aga vihma ikka ei saanud. hommikul oli kuulda ja hiljem õues näha küll.
õhtuks tuul vaibus ja kõik jäi nii vaikseks.
lõunaks kohv ja pannkoogid. kaks päeva juttis! ise ei pidanud selleks peale õigesse kohta mineku midagi tegema. superluks!
kehvakeste rulluiskudega esimene ringike tehtud, peaks kunagi korralikega ka proovima?
täna oli ilusaid pilvi, tuult ja veidi vett, aga viimast mitte taevast. selle koha pealt läks küll imehästi.
