lennushow

Eesti Õhujõud 95, Ämari lennubaas.

Vasalemmas oli tee umbes. õige aeglane liikumine Padise suunas, kust lennuväljale sai. kui ma peale paarisaja meetrit edsiliikumist nina ringi keerasin ja tagasi Keila suunas põrutasin, oli saba pea Leholani. kust ja miks see error tekkis, ei saanudki aru. Paldiski poolt sain kenasti ligi, lennuväljale pööramise ristis reguleerisid sõjaväelased liiklust nagu territooriumilgi. kui nägime enne risti teeservadel parkivaidautosid, nõudis laps küll, et pargime sinna, aga ma arvasin, et ei (vihma juba sadas) ja liikusin edasi. õigesti tegin ka, sest sees saime üsna lähedale pargitud.
eks väljasõit oli seetõttu tiba kehvem, aga ei midagi ületamatut. sest kui me veidi enne lõppu lahkusime (väss ol), siis paljud alles tulid :O tegelikult liikusime territooriumilt välja siiski üsna mõistliku ajaga ning edasi ma ei rihtinudki üle Padise, läks Paldiski-Laulasmaa tee.
show ise oli täiesti lahe, see alguse paar tundi vihma oli nats ebamugav, aga pärast päike kuivatas ära.

ning kuigi suur tee oli umbes, meeldis mulle, kuidas ikkagi korraldatud oli. mingi liiklusskeem oli välja mõeldud täiesti, poisid suunasid-juhendasid, sildid väljas.. lihtsalt ilmselt puudus kogemus sellise massiga või ei osatud täpselt arvestada. kuigi parkimiskohti oli küll ohtralt, täiesti hämmastas.
platsil oli ka kõik väga korrektselt märgistatud ning pidevalt poisid jooksid ringi ja toimetasid. prügikotte vahetati üsna pidevalt, ükski kast ei aajanud üle. välitualette oli ka nii palju, et sisuliselt sabasid ei olnud. mis on üsna hämmastav keskmise vabaõhuürituse kohta siinmail.
muidugi oli tobe, et keelatud alal siiski suitsetati ning päeva juht pidi sellele mitu korda tähelepanu pöörama. ma tõesti ei adu, kust tuleb mõte, et lennukite vms vahel on hea mõte suits hambusse panna? ometi olid ka suitsetamiskohad kenasti märgitud.
toitlustaja polnud vist ka arvestanud, et selline mass peale tuleb..

ahjaa, päeva juht.
see oli väga lahe, kuidas pidevalt kommenteeriti, mis õhus toimub – nii palju, kui kuulda oli, vot mõni kõlar oleks vist võinud rohkem olla. aga et mis trikk, mis kiirus, mida see piloodile tähendab, miks see praktikas võiks vajalik olla.. igatahes palju huvitavam, kui lihtsalt vaadata.

kordaläinud osa päevast.
õhtu väsitas väga ära.

140720_2435

suvi lendab

ma mäletan, et eile oli tunne, et on tihe päev ja ma olen väsinud.
täna on sama tunne.
Eestimaa on ikka suur. võib alustada kusagilt punktist päikeses, saada vahepeal vihma ja äikest ja siis jälle päikest. paari tunni jooksul. aga see ei üllata kedagi.
ja et ilus on, ei üllata ka.
isegi linn on ilus.

140718_2332

mõtteuiud

ühelt poolt ei toimu nagu peaaegu et midagi, teiselt poolt toimub vist liiga palju. võiks ju seega olla tasakaal. äkki ongi, kui on tunne, et millestki pole kirjutada? või ei taha kirjutada..
(virtuaalse) käeulatuse kauguses on kõik vajalik.

eile poes ei leidnud ma oma last üles. kuni korraga tabasin, et see minupikkune ja uues triibulises särgis laiaõlgne noormees on minu väike pojake. särk oli ju ka uus ja võõras, muidu oleks ehk riiete järgi ära tundnud.
kuhu kaob aeg?

sammhaaval elan.
õhtul peaks minema suvelilli korjama.
pilvedes on alati midagi uut ja kordumatut. pilved ei ole kunagi jäävad. pilvi võib lõpmatult vaadata, nagu merdki.

pilved0422

pärastlõuna

kui hommikupoolik saab kuidagi lõpuks läbi, kutsub sõber mind kohvile.
alustuseks märgitakse ära, et kas ma olen veel allavõtnud (ei ole), seejärel, et kui nooruslik ma välja näen, no üleüldse. et maksimaalselt 35 (jah, selle peale kahekümnesed muidugi oigavad).
ja siis muu jutu käigus korraga paar huvitavat vaatenurka. kohaseos, mitte inimesepõhine. vähemalt selle ühe nurga alt. oh, oleks see nii lihtne. aga teisalt on selles vist oma tõde olemas. mingis mahus.
tõdemus, et ma kipun liiga hea olema.
natuke minupoolseid arvamusi talle ka. ikka ju.
selle kohtumise lõppedes tunnen, et enam ei ole fakitooli vaja, nagu muidu eilsest õhtust saati tundus.

paar tundi hiljem laekus ammutellitud kassiliiv ja punapea sai kallistused kätte.

140628_2105

läinud jaan

see pikk nädalavahetus kulges väga kontrasteselt ja omapäraselt. vihma oli küll oluliselt vähem, kui enamikes muudes kohtades, sain aru.
nina on taaskord kõrbenud, mitu korda võib?

rikkis paadimootoriga merel loksumine jaanilaupäeva õhtul oli selle nädalavahetuse üks rahulikumaid osasid. kiirabipaat üks ärevamaid ning adernaliinirohkemaid. kummastav kokkupuude surmaga. hetked pea võõras seltskonnad lõbusaimad. M. köögi hetked pakkusid soojust, naguühel teisel õhtul saungi – erinevat soojust. kusagile nende vahele mahub üks teade ühest muust päästmisest, mis tõi tühjuse ja tuimuse.
vikerkaarealgust ning ääretult palju ilusaid pilvi.
metsmaasikaid. kala, ühel-teisel-kolmandal kujul.

juuksed on tuulest sassis ja kodu ootab koristamist.

140623_2367

nagu ebemed võilillel

v6ililled747

mingi samastumine pildiga. veidi ärapuhutud tunne. ühel päeval on see tuul, mis viib osa sinust.. kusagile ära. seal äras võib paremgi olla.
ette ei tea. endiselt pole elus mingeid garantiisid.
juured on siiski kõvasti maa sees kinni. neid tuul juba ei vii. peamine on koht, kus need on.
peaaegu Havannas.

üle päevade lennates

elu veereb mingeid omi veidraid radu. vahel ei oska muud teha, kui kaasa lohiseda. vahel tuleb aga ise lükata-tõmmata-suunata.

linnast väljasõit venis taas igatpidi pikemaks, kui eeldada võis. mõni takistus oli ette näha ja mõne asjaga lihtsalt läks nagu läks. oluline on lõpuks ikkagi kohale jõuda.

mõningad puhkepäevased poolkohustused. keegi ei sunni, ise teen. sügaval sees on see keegi-miski, mis takka utsitab.
seekord oli mu abi kuidagi tajutavalt vajalik. õhtuks olin kuidagi läbi ja veidi tujutu. kontsertüritusele lasin end üsnagi moosida. st mitte ma ei teinud seda nimme, aga mul oligi tõesti tunne, et no – ei jaksa, ei taha.. natuke läbikülmunud olemine ka.
ikkagi läksin, sest teised ootasid ja omal hakkas juba teistpidi nõme.
lõpuks oli täitsa tore. üks ülimalt ootamatu kohtumine ning samavõrra ootamatu tantsulõvi.
öösel sai kogemata osaleda peaaegu-et-tulekahju ennetamisel.

paar tundi veidraid jutte ja avanemisi.
teadagi, garantiisid ei ole kellelgi. ning armumine on änksam feeling kui hoolimine. kes ei teaks? aga kummas on rohkem sügavust ja tasakaalu? või kas üldse saab võrrelda? või peab?
mingi ebamäärane selgus. vist. nüüd on vaja kohanemisaega.
pimedat aega peaaegu et polnudki.

pühapäev oli haprapoolne. suitsuahvenaline. eelnevaga võrreldes kontrastselt suvine.
õhtus oli Bond ja äraolemine.

karikakrad, moonid, tulikad, valmivad metsmaasikad. kohutavalt hulgal erinevaid taevavaateid.
ma sain lugeda peaaegu et rohkem, kui soovinuks.

kakrad147

vastupidavussportlane, mina?

võtsin kätte ja otsustasin, et lasen korraliku tervisekontrolli teha. nii igaks juhuks, ma pole ammu mingeid analüüse andnud.
no ja mõnedega läheb veel jupp aega, aga mingid lihtsad asjad said kohe tehtud.

näiteks selgus, et mu vereõhk on ikka pigem alla normi, mis on kogu loogika ja lihtsa geneetika kohaselt kummaline. aga samas mind, enesetundest lähtuvalt, ei üllata.
EKGd vaatas arst aga pikalt ja tõdes, et see on vastupidavussportlase tüüpi graafik. st mis seal täpselt erinevused on, ma ei tea, igatahes on mu südame töörütm pigem aeglasepoolne ja see on üks näitaja ilmselt.
igatahes hämmastav jah. tea, kas mu jalgsikäimisel on siis selles oma osa või..

aga mõttes muigasin, et siit tulebki see, et ma ise pean end mingiks äkiliseks ja energiliseks tüübiks (no nii üldiselt), kuid mingid tuttavad väidavad, et ma olen pigem rahulik ja kergelt flegma. et ehk kui ma oma aeglase südamerütmi ja madala vererõhuga natukene ärritun, siis jõuan enamike inimeste tavatasemeteni ehk? 😀

värve kannan ma ilmselt maskeeringuks 😛

kybar2242