valimistest oleks oma arvamust avaldada küll, eriti tänase taustal, aga milleks..
kiire Riia-külastus oli. selles mõttes isegi veidi pettumust valmistav, et aega linna nautimiseks sisuliselt ei olnudki. aga ikkagi tore. küll mingil hetkel saab jälle pikemalt ja omal volil olla.
palju õnne, kodumaa!
tänase vihmase ilmaga, mil kogu üritus on kusagil kaugel, kadus fookus vahepeal ära. aga õhtuks oli vähemalt mingi menüüplaan.
tegelikult unustasin selle kodumaise maheveise sisefilee päris õigel ajal sulama võtta, sai eile hilisõhtul sügavkülmast välja. AGA selle tulemusel oli liha hommikul just paras carpaccioviilude lõikamiseks.
kuna tükk oli üsna pisike, tulid ka õhemad viilud praadimiseks, kui ma tahtnuksin – teine probleem oli muidugi see, et laps tahab läbiküpset liha.
igatahes. pearoog: tüümianiga kartulitornikesed, pannil grillitud maheveise sisefilee (pooltoores ning küps variant), koore-rosepipra kaste, rukola-granaatõunasalat.
kartulitornikestest veidi pikemalt. kuskil jäi see retsept silma ja tundus piisavalt atraktiivne proovimaks. aga see hirm, mis mul oli, et kui võtta muffinivormist välja, et kuidas need siis koos püsivad, oli üsna tõene. pooled vajusid ikka täiega laiali ja ülejäänud olid enamvähem. just vormilt siis. samas jäin mõtlema, et võib-olla oli liiga palju võid lihtsalt..
aga muidu olid väga head ja igatahes visuaalselt efektsed. ning maitseainetega ei tasu koonerdada, see üks küüslauguküüs nt on minu meelest pigem vähe.
no ja muidugi siis veiseliha-carpaccio soolahelveste ja rosmariiniga. isegi mu toorest liha mittearmastav laps proovis tüki ja leidis, et on täitsa okei.
eile Dereku burgeris einestades tuli sõbraliku personaliga ka kuidagi sellest carpacciost juttu, eks see ka võib-olla innustas last proovima.
magusaks oli eile sünnipäevalt kaasasaadud tort (hea sünnipäev, kust koju tullakse tordiga) ning noh, tegin ka ühe maasikaunistuse moodi koogi, külmutatud maasikatega vahel ja kaunistusteta peal. kuna välja ei näinud (no lihtsalt vahukoor peal), on ka pildistamata. aga see besee ja mandlilaastude kooslus on igal juhul hea.
nojah, ma ei saa ise ka õieti aru, et millest ma nagu väsinud olen.. sest et mida ma niiväga teinud olen?
hommikusöögiks tegin sedapuhku magusa riisipudru. nädala sees on nagunii enamasti võileivad, munaroog oli eile ja helbeid pudru jaoks oli natuke vähe. riisi oli palju ja see viimane riis on hästi paisuv. puder, kohv, pikk hommik.
poeskäik. igasugu träni, nagu jahu ja suhkur jms olid otsa saamas.
lapsega Nõmmele uisutama. ühest bussist jäime maha, ootasime teist. Kullo kõrval oli mingi müstiline laat, kus paistis hunnik valimisreklaamtelke, Nõmmel jäid kultuurimaja ette vaid kaks. sain esimese nänni, pildiga šokolaadi. süüa kõlbab ikka.
luiväljal selgus, et neil pole üldse iluuiske et ehk eest sakkidega, vaid ainult sakkideta uisud. ma olin tõsiselt mures, kas tulen toime, aga täitsa tulingi. kogu see tund aega tulin.
mõnus ilm oli muidugi ka, ma ikka tükk aega ootasin, et tuleks selline, mil jää peal vett pole.
peale uiskamist turutiir. kiire kohtumine ühe köögikuningaga, kes soolamiseks silku otsis. sai ka, nagu hiljem selgus. mina ostsin ootamatult hoopis haugi. tegelikult oli kalasupikogu külmas ootamas.
korra arutasime, kas koduteel minna Kullo kõrvalt laadalt läbi, aga ei hakanud. muidu tuleb jälle busse rihtida.
kodus väikehingetõmbepaus.
taigen kerkima. nojah, pärm oli veidi aegunud, aga lootusrikkalt siiski proovisin. juba eelkergituse ajal oli aimata, et suurt asja vist ei saa. no siis saab väikese. igatahes laps uhmerdas kardemoni ja ohkas, et kui nii head lõhnaga asja taignasse segada, siis peab tulemus hea olema.
munad keema. kartulid ja pastinaak koorida. laps tõmbab tolmuimejaga tuba. munad jahtuma, kartulid-pastinaak keema. külmutatud herned vähese veega teise potti. teen aknast paar pilti loojangust.
asun kala rookima. mõten veidi, mis teha, ning juba peaaegu hakkan fileerima, kui tuleb pähe, et võtan ikka soomused ka maha, et jätan naha praadimisel peale. haugisoomused on suured, lendavad hästi ja alluvad kehvemini kui nt forelli omad. aga mina jään peale. fileerin kala ära. kassid saavad haugiribid ja uimed, pea ja selgroog lähevad sügavkülma järjekordeks supikoguks. viskan kalale natuke soola selga ja jätan lauale tõmbama. pidevalt pean peale passima, et kassid eemale hoiaksid.
herned tulelt ära, püree jaoks piim tulele. avastan, et võid on majapidamises veidi vähe. aga peab hakkama saama. pressin munad kahvliga sodiks. kartul ja pastinaak on pehmed, nii et vesi pealt ära ja püreetampimine. või, piim, sool, valge pipar.
võiga pott ühele tulele, võiga pann teisele. haugifileed kumbki kolmeks tükiks ja esimene pool kala pannile või sisse, tsärrrr.. ja siis teine külg. teise potti või sisse natuke keevat vett ja soola, tulelt maha. tegelikult takkajärgi saan aru, et seda potitäit poleks üldse pidanud nii tegema, aga nojah.
esimene ports kala taldrikule, natuke soola ja valget pipart peale, veidi uut võid ja teine ports kala pannile. paar minutit ühelt poolt, paar teiselt. taldrikule, maitseained.
või-veesegu potist pannile. kaabin suuremad panni külge jäänud kalatükid soustist välja. lisan majoneesi, veidi soola, lasen keema tõusta, keeran tule alt ja kallan munapudi sousti sisse.
söögiaeg. teatan taaskord lapsele, et Meisterkoka saatesse pole mul asja, kuna mul võtab see söögitegemine meeletult aega.
laps, kes valgest kalast väga lugu ei pea ja kalaluid pelgab, kiidab toidu heaks. positiivne üllatus.
taigen kausis on ikka selline õnnetu.
rullides meenutan, kui juhtusin elus esimest korda pidusaia tegema, aga see on omaette lugu. praegu ei kirjuta.
panen viimase või kaneelirullidesse, ohtralt suhkrut ja kaneeli ja muskaatpähklit. viskan käkid ahju, et ehk natuke kerkivad. maitse on ju hea.
veidike kerkivadki. ja maitsevadki väga head. isegi pehmed on.
pesen nõud, täidan pesumasina ja vajun diivanile.
ja mõtlen, et millest ma väsinud olen, polegi õieti midagi teinud?
triikima peaks..
täiesti suurepärane õueilm 🙂 päike ja valge lumekiht maas (kahju, et nii vähe küll – aga parem kui üldse mitte), ning see päike soojendas juba ka. taevas ja meri sulas ühte.. mulle meeldib!
ma kohe pean kiitma, kui rahul ma oma uue jopega olen.
see on ilmselt küll üks kallimaid riideesemeid, mida ma kunagi üldse ostnud olen, kusjuures ostsin allahindlusega. aga kuna ma olin seda juba umbes kolm korda vaatamas käinud, siis loobusin hinna pärast põdemast ja ostsin ära. no ja ma tean, et uue jope kohta see ei ole tegelikult üldse kallis tänapäeval, mulle lihtsalt tundub arutu selline raha välja käia.
aga ma olen selle jopega kohutavalt rahul.
ma tahtsin küll teist tooni, aga seda oli ainult lühemat mudelit. võtsin siis ikka pikema, sest mulle meeldib, kui tagumik ka soojas on 🙂
no ja täiesti super. esiteks on sellel nii palju taskuid, et kui jalutama või lähedale poodi minna, pole mingit kotti kaasa tassida vaja. mul on mingi selline jope ka, millega jalutama minnes on probleem isegi telefon ja võtmed kuskile toppida, rahakotist ei tasu rääkidagi (okei, jalutades pole seda vaja).
lukk käib kuskile lõuani kinni paljudel jopedel, kuid kogemuse järgi umbes samapaljudel tegelikult tuleb lõua juures lahti jätta, sest on kitsas. selle jopel saan nina ka krae sisse jätta, kui tahan ning seal on ruumi! et ehk pole tunnet, et ma ei mahu sinna krae sisse, kui see lõpuni kinni on.
kapuuts jälle on eriti sügav – aga mitte selliselt, et tagant imelik või lotendab peas, vaid ees servas on veel üks riba ning istub peas imehästi. nii et näo ümber on nagu kapuutsivõru, selline näost ettepoole ulatuv, mis muidugi tekitab olukorra, et tuult, vihma jms näoni väga ei jõua. miskipärast peeglist ennst niimoodi vaadates meenub South Parki Kenny 😛
ja kui on krae lõpuni kinni ja kapuuts peas, siis põhimõtteliselt on enamvähem kõik peale silmade kaetud.
varrukaotstes on muidugi tuuletõke ja trukkidega saab selle päris-varruka ka koomale tõmmata, ees on luku peal kahepoole trukiriba et ehk nagu trukihõlmad eraldi, mis vähendab õhu liikumist läbi luku. paar mugavat sisetaskut on, pingutuspaelu pole mõtet mainidagi.
täiega seda raha väärt ost!
ahjaa, füsioterapeudil käisin ära. et kui ma vahepeal kartsin, et äkki ma ei peaks seda õlga väga liigutama, siis selgus, et vastupidi – pean. võimlema ja paarist kohast mudima ja üldse. sain paremaks eile seansi tulemusel ja boonusena ragistati kaelast ja seljast ka mingi jama välja 🙂
enne puhkepäevaseid tegemisi..
magada on ikka kehv, sest sabakont annab selili olles peatselt tunda ja parema õla peal ka ei saa, see on ikka imelik, ilmselt natuke paigast ära. igasugused õlaringid ei ole aidanud.
harjutan kotti teisel õlal kandma
vaikne reedeõhtu.
mõtlen kevadrullidele, aga kõiki koostisaineid ei ole kodus ja poodi ei viitsi minna. selle asemel sirvin suupistete raamatut ja vaatan Meisterkoka neljandat hooaega. viimast ma ei lingi, sest linki otsides saaksin äkki võitja teada :O
selle blogimisega on see jama, et kui tihti kirjutada, siis on see käpas ja harjumuslik ja pole üldse probleeme. kui aga jäävad ‘augud’ sisse, siis kaob ka harjumus. no ja ongi nii, et vahel avan selle kirjutamislehe ja panen siis jälle kinni. sest mõtet ei tule.
täna aga pidasin oluliseks mainida, et õues on juba valgem kui oli 🙂
isegi sellise pilves ilmaga. kell neli on veel täitsa tore ja valge. ja aina valgemaks läheb. oleks veel lund ka, oleks puha tore.
mõtetega olen nagunii juba ajast ees. ilmselt julgen mõnegi korra siiski veel suuskadele ronida, aga siis on juba kohevarsti kevad ja suvi ja puha. kalender täitub vaikselt.
eile oli ühe sõbraga juttu ka mingist tööpakkumisest. mulle.
no ja siis ma natuke mõtlesin ja arvutasin ja ei hakka välja ütlemagi seda palgasummat, mille eest mul tasuks 40 tundi nädalas nö päris-töö alla kinni panna…
kerge facelifiti tegin siin ka. tänapäeval on ikka kõik nii lihtsaks tehtud, et ise ei peagi väga vaeva nägema, kui midagi väga erilist ei taha. aga mis siin väikses isiklikus blogis ikka niiväga pingutada.
meenutus pühapäevast:
ükskõik, kuidas mittetavapärast hommikut planeerida, jääb alati viis minutit puudu, vähemalt.
me saime küll õigel ajal välja, aga kilomeeter eemal avastasin, et jätsin oma suusasaapad maha. ots ringi ja tagasi. ja sinna see viis minti ära läkski.
ma olen seda teed kaudu sõitnud küll ja küll, see, mis Jürilt Jänedasse läheb. aga talvel mitte väga. nii et hooti oli kiirus.. no väike. aga viimasel paaril kilomeetril võttis GPS iga sajakonna meetri peale minuti aega maha. et tegelikult me olime õigeaegselt kohal, kuigi võinuks olla veel viis minutit varem.
igatahes, lapsele kingitud lumelauakoolitus, ja et grupp täis saada, siis osalesin ise ka.
sest kuigi ma kunagi ammu olen koolitunud, oli praktikat peale seda vaid paar korda.
noh, igatahes oli lahe, ma tundsin ennast ääretult mittesportlikuna, aga tulin täitsa kenasti toime. ja ilmselt julgen lastemäel või mingil muul laugel madalal nõlval veel proovida.
kuid enne peab sabakont taastuma.
oh ei, lauaga ja mäel ei juhtunud midagi.
lihtsalt laps jäi peale kursust veel laudama ja mulle tundus, et no kolmese murdmaaringi sõidan ikka ära. sõitsingi. ainult et laskumised ei kuku mul välja tulema (nt uisusamm tuli täna juba täitsa kenasti, aastaalguse suusalaagrist lastega oli kasu) ning ma lõpetasin paar korda kukkumisega. ja see üks kord oli täpselt sabakondile, põmaki, seal, kus klassikajälg pidanuks olema ja natuke oli ka. ainult et mitte liiga hästi, vasak jalg hakkas kuskile ära sõitma ja siis käisingi otsejoones maha. üldse mitte pehme pepu peale, vaid just, sabakondile.
silmist lõi sädemeid välja ja tegelikult tuli valupisar ka silmi.
järgmised laskumised võtsin suusad jalast – muidu ikka liikusin edasi. kuigi olin ikka täitsa hämmastunud, et 1,5h lumelauakoolitust nii läbi võttis, suusatades oli täitsa see tunne, nagu ma oleksin enne juba jube palju midagi teinud ja Ei Jaksa. aga jaksasin muidugi.
kuigi see sabakont..
autosse istuda ja tõusta polnudki hullu, kodus kõvalt diivanilt üles ajada juba oli. nüüd on pipraplaaster peal.
laps oli rahul ja ma ise ka tegelikult. kes teeb, sel juhtub.
päeva tipphetk oli tunnustus sõbralt, kes teatas, et ma ikka oskan elada. et täisväärtuslikumalt, kui mõni, kellel on pappi jalaga segada. et ma oskan väärtustada õigeid asju.
ma ise ei tunne seda kõike niimoodi, aga kui keegi kõrvalt näeb seda just nii – no see on ju tunnustus mulle 🙂
õhtul oli imeline loojangutaevas.
nüüd on imeline rammestus. ehk saan hommikul voodist välja ka.
elu ise näitab, et kui ikka suurelt unistada ning enda “raamidest” välja mõelda, siis tekivad ka võimalused midagi nendest unistusest rohkemal või vähemal määral täide viia.
sellest võib lugeda kümneid raamatuid ja mitte uskuda. kui aga konkretiseerida ehk mittekahtlevalt unistada ja mõnest oma hirmust jagu saada.. on võimalik rohkem, kui arvata oskaks 🙂
