Rubriik: pildiline
maikuu
ma ei oota veel jaanipäeva, mis kuu pärast nagunii tuleb. ma ei oota, et oleks juba suur suvi ja kool läbi. ei-ei. jaanipäev tähendab ju, et kõik hakkab talve poole veerema. veel ei ole seda vaja.
mulle meeldivad need praegused õhtud, mis kisuvad veel jahedaks, aga on pikalt valged. mulle meeldib see värskus, noor rohelus, mis päev-päevalt silmnähtavalt vanemaks muutub. mulle meeldivad sinililled, kullerkupud, maikellukesed. õites puud ja maailmatäis linnulaulu.
seda pole vaja võtta nii, nagu mul oleks midagi lõputu, pea alati vähe pleekinud juuli vastu. või augusti, mil sumedad soojad ööd annavad loodusele küpseid värve. või mõne muu aastaaja vastu.
aga ma lihtsalt tahan ka hetkes olla.
ja leida ikka aega seda enda ümber tajuda rohkem, kui linn võimaldab.
täiesti isiklik päevakaja
no ei ole nii, et vabal päeval istud ja loed. või käid looduses või midagi. ei ole (loetud sai muidugi eile öösel kaua nagunii).
tänane mailide, telefonikõnede, asjade paikasättimise hulk ületab keskmise tööpäeva oma, noh, oluliselt. kordades.
aga ega ma ei kurda, sest keegi ei käsi midagi teha. kui ei meeldi, pean peeglisse vaatama. ise tegi, teadagi. aga ilmselgelt meeldib.
või siis et omad valikud, seekord sellised. teinekord teistsugused.
kuigi on mingid valikud, mille koha pealt ma ei suuda kuidagi ära valida.. et ehk vist lükkan aina edasi. kaua ei saa.
merine
sai täna erinevates kohtades vaadatud, kuidas Hoppet paariks aastaks kodumaa vetest kaob. kurb on, et purjedega pilti ei saanud kusagilt, tuul oli vastu.
napilt oleks ise ka vee peale läinud. aga selle asemel “jälitasime” mööda maad.
uusvana kaamera ja uusvana objektiiv on pildistamistuju tagasi toonud.
õhtusöögiks kala. hollandi kaste tuli täna juba täitsa veenvalt välja.
päev kadus veidralt kiirelt ära.
pildil Hoppet, kõrval merepäästekaater, Edda ja Lulu, taustal äratuntav suurlaev.
kaktus
no igatahes viimased päevad ei ole olnud mitte nagu kaktused. vaikselt olen virgumas.
Kolm Sibulat, ammune koht, ning Tio Leno, päris värske, järgi proovitud. esimese koha hea toidu juures järgmine emotsioon on siiani: koriander! teise kohta veel väga ei ütle midagi, liiga uus. seega ju loksuvad maitsed paika. salsakogused ka.
tantsuüritus. rattasõit läbi sadamate.
kaktus.
sinepised jänesekoivad
selline argipäeva õhtusöök. originaalretsept lubab küll krõbedat katet, aga minu tulemus ei luba krõbedat pealkirja lisada. eesti keelde ka, kogusteta:
jänesekoibi vastavalt sööjate arvule
teralist sinepit (ma kasutasin inglise poolmagusat sinepit, mitte prantsuse teravat)
riivsaia – pigem jämedamat, mida mul ei olnud
2spl oliivõli
pane ahi sooja 200 kraadi juurde. kui ahi on soe, vala ahjuvormi põhja õli ja aseta ahju, et õli soojeneks.
vahepeal määri koivad korralikult sinepiga sisse ning kata korralikult riivsaiaga. aseta sooja õli sisse ahjuvormi, küpseta minutit 20-25 (ahjud on erinevad). siis keera külgeka küpseta veel 15-20 minutit.
kõrvale tegin mitte kartulipüreed, nagu tundub, vaid kollase peedi – pastinaagipüreed (või ja piima ja vähese soolaga), klassikalist punase veini kastet ning salatiks on punapeediidandid.
aasiapärased praetud nuudlid sealihaga
ma olen viimasel ajal täheldanud, et kui ikka kirja ei pane mingit järgiproovitud asja, siis järgmine kord päris sama retsepti enam ei pruugi leida. no ja muidugi, enamasti ma ei tee ju mingi ühe konkreetse retsepti järgi.
novot, igatahes:
250g (muna)nuudleid ja vett nende keetmiseks
paar porgandit
üks punane paprika
0,5k väherasvast sealiha(sobivad ka nt strooganovilõiked)
2 küünt küüslauku
paar peotäit külmutatud rohelisi herneid
paar vart rohelist sibulat
pool pisemat tšillipipart
paar cm jupp ingverit
5spl sojakastet
2spl mett
2spl magusat tšillikastet
2spl riisiäädikat
3spl oliivõli (või kui on, siis seesamiõli)
2spl maisitärklist
veidi vett
keeda nuudlid vastavalt juhendile. kurna, loputa külma veel all, nõruta ära.
sega sojakaste, mesi, äädikas, tšillikaste, 2spl õli omavahel. vala makaronid kaussi, sega maisitärklisega ning seejärel vala peale kokkusegatud vedelik. sega korralikult ja jäta seisma. muude ettevalmistuse vahel võid sedaveel segada, et nuudlid paremini maitsestuksid.
lõika sealiha peenikesteks ribadeks. ribasta samuti paprika ja porgand, viimaseks võid ka jämedat riivi kasutada (selle tavalise neljakandilise püstise riivi jäme on selle jaoks siiski liiga peenike). puhasta ja purusta küüslauk, haki tšillipipar peenikeseks, koori ingver ja haki samuti võimalikult peenikeseks. sibulatest lõika 2-3cm pikkused jupid.
vala 1spl õli wok-pannile (või suurele, soovitatavalt malmpannile), aja kuumaks ning kalla liha pannile. pruunista ja küpseta, kuni liha on pehme, umbes 6-8 minutit (sõltub kuumusest ja pannist). tõsta liha vahukulbiga pannilt, vajadusel lisa veel veidi õli. vala pannile ingver, tšilli, küüslauk, porgand, paprika ja herned ning kuumuta neid kõrgel kuumusel 2-3 minutit.
lisa pannile taas liha, samuti rohelised sibulad ning nuudlid koos vedelikuga ning 2-3spl vett. kuumuta segades veel 2-3 minutit.
ja valmis ongi 🙂
maksudest, lihtsalt
kuigi ma siin eelmisel nädalal olin uue valitsuse suhtes kriitline (ja olen siiani), on mul siiski hämming selle aktsiisitõusu-jama üle.
jah, ma saan aru, et maksutõus tundub alati väga ebaõiglane. ma saan ka sellest aru, et mitmed arvutused ei näita üldist kaupade hinnatõusu selle kütuseaktsiisiga seoses. jah, see ilmselt ei ole väga läbipaistev kuskiltpidi ja rahvast ääritab muuhulgas ka see, et see raha ei lähe vaid teede korrashoiuks, nagu see aktsiis peaks minema.
teisalt aga: ka väiksed muutused selles osas, palju inimesed kusagilt võidavad, nõuavad tegelikult suurt raha. nii suurt, et nii valitsuse kui riigikogu madalamad palgad, mida ikka ja pidevalt nõutakse, ei kataks seda ära (sotsiaalne ebavõrdsus on siin juba teine teema). mind hämmastas ja hämmastab siiani, ühe näitena, see 1000-eurone alampalk. ei, samas see pole hea näide, see on juba liiga üle võlli. aga no igatahes neid lubadusi, mis panid mind kulmu kergitama, et kust ikkagi see raha tuleb, oli palju. sest ikka oli reklaamidel see, et langetame toda maksu ja tõstame seda toetust, aga ei meenu mitte, et oleks olnud kirjas, et selle toetuse tõsmiseks tuleb tõsta mingit maksu. mmh, artiklites ikka leidis, aga tänavalt mitte.
kuna pealkiri lubab aga lihtsalt postitust, siis palunväga. võtame aluseks pere rahakoti.
ütleme, näiteks, et ma, vastu tulles lapse nõutele ja püüdes tema jaoks ka popp olla, otsustan tõsta ta kuu taskuraha 30 euro võrra, ilma et mul oleks palgatõus. kena, eksole. aga – see raha peab kusagil tulema. seega ütlen lapsele, et näe, taskuraha tõusis, aga nüüd sööme 2x nädalsa praekartuleid sibulaga, ilma mingi lihata. sest see raha pidi kusagilt tulema ju ja siit tulebki. selline 10+ laps saab juba väga hästi aru sellest loogikast.
no ja nüüd mõtleme, et mis see riigi rahakott teistsugune on? kui eksport (tooted ja teenused) ei suurene, siis võib öelda, et “palgatõusu” ei ole. ja – nii ongi. tuleb lihtsalt olemasolevat raha ümber paigutada.
sai vist lihtsalt? tegelikkuse kohta lausa liiga lihtsalt.
ja kes tahab riigi rahakotiga natuke ise mängida, siis selleks on vahend olemas: Meieraha. muuhulhas saab seal ka täpse ülevaate, kui palju su palgast kusagile valdkonda läheb (kalkulaator).
ja kui enam ei taha-jaksa maksudest mõelda, siis: sadamates hakkab juba looma 🙂
õhtune elekter
liiga väsinud, et midagi kirjutada.