see august läks kuidagi väga kiirelt ja ongi september käes. oleksin oodanud veel suvist aega (sest siinse augustisuve ma olin mujal ära), aga no on nagu on. oma plusskraadid ja läbi suitsu päikese olen kätte saanud, vägevalt.
Kuramaa reisist jäi alles ainult Ventspils ja järgmine kord oskan paremini planeerida.
üleüldse tahaks igasugustest asjadest midagi arvata. st arvangi, oma peas.
rutiin algab, selle peaaegu-et-öise tõusmisega. siis on rohkem aega taas.
vist.
paaritunnise hilinemisega laekusin eile õhtul koju.
reis oli nutivaba, reisipäevik on paberil.
olen siiani lootusrikas, et võtan kätte ja kirjutan selle digitaalseks ümber. kunagi, kui puhkus läbi ja aega on.
rabavaid vaateid oli, kuid mitte avaraid: ümberringi (mitte küll Olhonil) oli päris palju metsapõlenguid ning suitsuhämu varjutas. mõni päev oli veidi mandrimägesid näha, mõni päev mitte.
väss.
niisiis, kott (ja väike kott ka) on pakitud ja ootel.
kohad, mille külastamisest ma olen unistanud:
1. Uus-Meremaa
2. Kuuba
3. Baikal
4. Alaska
5. .. kogu ülejäänud maailm?
(jah, “Elu edetabelid” oli eelviimane raamat, mida ma lugesin).
seekord siis Tallinn-Moskva-Irkutsk ja sealt Olhoni saarele. kaasas wifita nupuföön, nii et updeite ei tule enne, kui olen tagasi.
seega, juhe täiega välja. jah, ma lähen eestlastega. ei, ma ei tunne neist ilmselt kedagi.
põnev-põnev!
augustiööd, milles langevad tähed ja helkivaid ööpilvi enam ei ole. kuumavad suvepäevad, mis lõpuks meieni jõudsid. peatselt algav puhkus, peale mida tahaks vist taas puhata.
ausõna, kuigi siin see ei kajastu väga, ma täiesti teen süüa. isegi, peaaegu, võiks öelda, enam-vähem, iga päev. nojah, väikeste mööndustega. vahel on midagi soojendada ja vahel mind pole lihtsalt kodus ja vahel neil mittekodusolemise juhtudel ma lausa ei peagi ka mujal süüa tegema. mis on tore, sest siis kodus jälle ei ole tunnet, et ma ei jaksa iga päev jälle toidule mõelda.
okei.
kui päev on selline, et kuiv püsib just siis, kui on vaja et ehk jõuab turult värske kartuli ka võtta, aga ikka on selline niiske ja mitte kuigi soe, siis tuleb üks vihmase juuliõhtu lihtne roog kokku keerata. selline, mis oleks mõnus ja ei laseks vihmal päeva halliks teha, ja selline, millega pole palju vaeva ja selline, mis maitseb noortest kohalikest köögiviljadest hea.
ingliskeelsed toidublogijad kasutaksid siinkohal kindlasti selliseid sõnu, nagu ‘comfort food’ ja ‘rustic’. aga meie oleme napisõnalised eestlased ja seega lepime lühida mugavustoiduga, tähendagu see siis kelle jaoks mida iganes.
retsepti kui sellist ju ei olegi.
lao ahjuplaadile kondiga kanatükid (või kui ei taha, siis jäta liha üldse ära või pane seda liha, mida tahad, searibi või -kaelakarbonaad peaksid ka kenasti niimoodi ära küpsema) ja nende vahele värskeid aedvilju.mitte liiga peeneks tükeldatud, muidu ei ole piisavalt .. rustikaalne 😛
täna olid mul seal porknad, lillkapsas, pool rullkõrvitsat (ehk kabatšokki), sibulat. aga võib panna ka kaalikat, peeti, baklazaani, naerist …eee.. kartult.
nõrista üle oliivõliga, lisa maitseaineid ja ürte. nt kogu plaaditäiele panin soola ja siis kanale suitsupaprikat ja aedviljale peterselli. maitse asi noh.
ja kogu kupatus ca 180 kraadisesse ahju enam-vähem tunniks. välja võttes on muidugi arukas värsket maitserohelist ka peale panna.
kartul, mis ei ole minu suurim sõber, läks seekord hoopiski potti. nagu värske kartul ikka, soolasesse keevasse vette, lõikasin enne pooleks, just selle roa jaoks. kui oli keend, siis vesi pealt ära ja asemele hakitud värske till ja sibul, tilk sidrunimahla, veidi soola ja värskelt jahvatatud pipart. kaas peale ja loksutasin korralikult läbi.
siis veel törts hapukoort ja mahedat sinepit. läbi segada ja valmis ongi.
head värsked aedviljad 🙂
istun köögis ja tõmban hetke hinge, kuni koogitaigen külmikus veel ‘aega parajaks teeb’. üks kass magab kõrvaltoolil, teine teeb kassiasju, laps kihutas midagi oma purjelaua tuunimiseks ostma.
juulisuvi.
õhtul käisingi poes kleidiväel. laud on saaki täis. maasikad on läbi, aga oma murelid, esimesed tomatid ja kurgid.. metsaalused on mustikaid täis, peab sinnagi jõudma. nõmmliivatee on kuivatatud, pärnaõied ootavad noppimist.
maasikad, tegin avastuse, et kuigi muulukad on mõnusad, siis kui on üsna kõrvuti nüüd juba täisküpse muulukas ja ammu täisküpse metsmaasikas, siis ma ikkagi eelistan viimast. sügavkülmas on ka, pühapäevast pannkoogihommikute jaoks jahedal talvel.
aga praegu on veel suvi.
see suvi, mil peaks mõne päevalille koju tooma.
nädalavahetus kappas jälle mööda. väga lahe ja mitmekesine.
aga miks nüüd kerge peavalu on?
juulikuu kaunitar: soo-neiuvaip.
mis teha, kui suvi lihtsalt kulgeb. ma ei kurda, et suve ei ole või midagi – täiesti on. sellist 30-kraadist mina isiklikult nagunii ei taha. paarkümmend ja veidi üle on kerge tuulega täiesti okei. sooja tuule puhul võib ka veidi rohkem olla.
aga miks ma ei kirjuta, ei oskagi öelda ei saaks öelda, et ma arvuti taga ei ole, tööd on ju ikka vaja teha. ehk ikkagi käivad mingid lained elus? see blogimislaine on mul ju nagunii hästi pikalt olnud. samas oli mul vahepeal pildistamine üsna tagaplaanil, aga nüüd teen taas rõõmuga (kuigi vähemalt ühte objet on ikka veel vaja). nii et – iga asi omal ajal.
põhimõtteliselt oli eile õhtul tunne, et reedene Haapsalus käik oli nii umbes nädal tagasi.
suhtkoht lambist sai mindud ka. peale vanamööblipoode sai ‘korraks’ Rannarootsi muuseumis käidud. üle tunni läks. ise ka ei uskunud, kui kella vaadata.
jahtklubis hulkumise asemel olime tükk aega autos vihmavangis.
õhtusöögiga läks hästi, mööda tänavat aina edasi vaadates Dietrichi silti nähes meenus, et oot-oot, see on mingi hea koht – ning sattus moment, kus oli ruumi ka (no õues ei istunud ju kedagi, märg!).
hästi läks. isegi koogitüki pealtnäha kõrge hind oli seda täiesti väärt, ütlen mina, kes ei ole suur koogisõber.
tagasiteel oli vapustav metsmaasikapeenar.
‘moonipõldu’ olen ka juba mitu korda imetlenud.
ma ei leidnudki täna seda nurka, kus oleks päike, aga poleks tuult. ma olen sellest lõpmatust tuulest kuidagi väsinud. see on kuidagi liiga.. pidev. tahaks kolme tuulevaba päeva järjest.
mitte, et mulle aegajalt mingid tormid ei meeldiks.
pärastlõunad on juba natuke lõputu juuli nägu. aeglaset õhtusse veerev terav päike. vari on veidi pikem, kui paar päeva tagasi.
aga kõik on veel suvi, suvi, suvi. rauge, malbe, leebe.. tuuline. veidi-veidi pleekinud.
moonidel on esimesed kuprad.
nina on taas punane, selles tuules ei saa arugi, miks ja kuidas.
