aasta esimene päev

aasta tuli seekord Stroomi rannas. läksime natukeseks, olime ligi tunni. lihtsalt nii palju oli tulesid vaadata.
vahuveiniklaasid jäätusid ära, esimest korda nägin sellist asja. aga ma pole ka miinus kümnega tundi aega klaasiga õues olnud ka varem.

Uus aasta 2016

hommik kulges vaikselt, aasta esimene hommikusöök oli imehea omlett.
et päeva mitte maha mökutada, otsustasime natuke ringi vaadata, linna lähedal. tasus ära.
näiteks nägime sellist imelist taevast ja kiiri (mul on suuremaid pilte ka muidugi :P):

Õhtukiired

mõtlesime tegelikult Jägala joa juurde suunduda. mul oli kohe tunne, et seal on massid, ja see osutus õigeks. Binxu ja sõbrad parkimas:

Jägala joa parkla

aga juga oli sellest hoolimata ilus, nagu ikka.
samas, kohale jõudes vaatasime, kuidas teisel pool jõge mingid noored üritasid neid va hiina laternaid õhku lasta. esimene põrutas kohe kuskile puuokstesse, õnneks küll ei hakanud lõõmama, kuid jäi lihtsalt sinna.. reostuseks. ometi püüdsid nad samal ajal teist õhku saada. see kukkus küll kohe hoopiski joa alla. päris nukker hakkas.

Jägala juga

oksad312

liikusime veel Ihasalu poole, et jää teket vaadata. see on nii lahe, kui sellised nagu taldrikud moodustuvad jääst ja siis need liituma hakkavad omavahel. Ihasalus oli õnneks kordades vähem rahvast, kui Jägalal.

jää teke

siis meenus mulle ähmaselt, et OKO on täna vist lahti. vaatasin järgi ja oligi poolest päevast. et alustame aastat mõnusalt, et kogu aasta oleks mõnus.
õnneks oli OKO väikeses majas veel kohti ja saime kenasti sisse. Eesti paremuselt viies restoran hetkel siis, eksole.
mõnus on see, et talvemenüü on lahedalt lühike ja julge. ei mingit kana ega siga, et massidele vastu tulla.
kolme peale saime proovitus salati, supi ja lamba. kõik head. mina kui lambasööja.. no tõesti, ei olnud hetkekski tunnet, et oleks kahju maksta.
ning kuigi me magusat ei tellinud, lõpetas söögi ikkagi magus kukeseenekujuline maitsev küpsis 🙂

OKO

muide, vaade oli imeline. saabusime veel enam-vähem valges ja kuni kõrvallaud tühi oli, oli korraga nii merevaade kui aknalt peegelduv kaminatuli näha. hämardudes vaade muidugi muutus, aga kontrast sooja toa ja valguse ning külma pimeneva õue vahel oli hea tajuda. eriti, kuna meie olime seespool 🙂

kõht aga on siiani mõnusalt täis.

kokkuvõte enne kokkuvõtet

enne traditsioonilist aastat päris-kokkuvõtvat postitust tuleb mingi puhtalt blogiteemaline postitus.
vaatasin, et detsembris pole ma pea üldse kirjutanud. kogu novembri-detsembri kultuur on kajastamata. ja üldse on see aasta siin üsna hõre olnud.
miks, ei oska ma isegi öelda. ilmselt mingid asjad käivadki lainetena, vahepeal oli mingi paar aastat, kus ma näiteks pildistasin vähem. sel aastal küll piltide vaeguse üle kurta ei saa. kuigi, täna näiteks, tahtsin ka mingit pilti teha, aga kui on külm ja kindad ja kõigele lisaks paberkott mitme karbi munadega, siis jäigi kaamera kotist otsimata. nojah. see oli täna.

detsembrist ongi muidu vähe pilte ka. osa aega oli hall ja osa aega ei olnud aega (aega-aega-aega) kuskile väga minna. mingi kümmekond päeva tagasi muide, kui oli ka päris ilus ilm, liiklesin küll linnast väljas, imetlesin vaateid, kaamera kotis – aga no kiire oli ja nii ei raatsinud ma miskipärast ka viite minutit peatust teha. teadagi, ega see poleks viiega piirdunud.

lisaks olen tabanud, et minust ei saaks iial ajakirjanikku. nimelt, kui ma pean midagi kirjutama, lööb mingi bloki ette, isegi, kui on meeldiv teema ja ideed olemas. aga kurja vaeva pean nägema, et midagigi enam-vähem mõistlikku välja tuleks. blogis on ikka hulka lihtsam: kirjutan, mis pähe tuleb.
või noh, nagu sel aastal, väga ei ole kirjutanud.

lisaks on mul Baikali päevik ka veel pooleli. vähemalt on lapsel nüüd korralik arvuti, kus saab pilte kiirelt ja mugavalt töödelda. kui see asi kätte võtta muidugi.

eks ma siis lähipäevil teen mõned kultuuripostitused ja üldse.

illustratstiooniks on üks malbe suveidüll.
mitte, et ma lõpuks saabunud talvise ilma üle ei rõõmustaks. lihtsalt pole veel seda pildistanud.

suvekimp549

niisugune neljapäev

mõni päev lihtsalt eristubki teistest.
ma olen väga tänulik ja, ei saa salata, ka veidi üllatunud. kes oleks osanud oodata sellist aasta lõppu? aga igal aastal on ilmselt oma märksõnad. aasta alguses tulnud ootamatu mõte, mis sinkavonka reaalsuseks saanud.
ja siis muidugi see pisem asi ka, lapsele.

neljapäev tordi ja cavaga

kolmas advent, esimene lumi

hästi palju on toimunud kogu aeg ja kuidagi kiire on ka. uneaja arvelt ei taha ka enam kirjutada.
aga tänase päeva peab ära märkima, sest kuigi Ida-Virru sõites oli tee ääres lund näha, siis nüüd sain mõne hetke lumesadu ka. muidugi enamvähem just sel hetkel, kui oli vaja mööblit vedada.. (aga selleks on kiled muidugi ka).
luutsinapäeva safranisaiakesed on ahjus – nii palju täna ikka sättisin asju 🙂

ahjaa, reede õhtul sai laps lõpuks oma medali ka kätte 🙂

esimene lumi

hetked

hallidel päevadel, nagu täna, tuletan ma endale meelde, et nüüd on umbestäpselt kuu aega jäänud ning siis hakkab taas valgemaks minema.
tegelikult ei kurda, sellist aega on ka vaja, mil õhtul pleedi sisse mähitult heegeldad teleka ees lumbehelbeid, sööd mõne mandariini ja siis kerid varakult teki alla – lugema. niimoodi mõeldes on lausa veidergi, sest üldiselt on graafik ikka päris tihe. no näiteks algavalgi nädalavahetusel peaksin ma end tegelikult kloonima, et teha kõike, mida sooviks. samas – valik on ammu tehtud ning kuigi ma võin olla servast väheke nukker, et mõni muu asi jääb tegemata ja mõnes muus kohas käimata, siis tegelikult ei tahaks ma ka ammuplaneeritud minipuhkusest loobuda. ei loobugi.

eelmistest nädalatest paar märksõna ka. kultuuririndelt Mere märgid ja PÖFF nelja filmiga; käsitöörindelt palju ehtetoorikuid; toidurindelt kolm lammast, Fellin, Art Cafe, ja uuenenud Kama restoran; muudest asjadest viie roti ja ühe kassi kolimine, kaevandusmuuseum, sponsorabi lapsele, aja jagamine (et kõigeks ja kõigile jaguks). ning veidike julget hunti. ja muidugi veidike unistusi.

sygishommik004

igapäevast rooga..

ja ikka on see seis, et mul on umbes kolm kuni viis asja, millest tahaks kirjutada, aga miskipärast ma lihtsalt ei võta seda aega, et need mõtted kirja panna.
ning õhtul, kui asjad, mida on vaja teha, on tehtud, siis lihtsalt logelengi niisama ja ei olegi tahtmist mingit seostatud juttu kirjutada. kuigi ma tean, et ka väsinuna ja hilisel ajal tuleb see mul täiesti veenvalt välja, kui ma vähegi tahan.

mulle tundus muide täitsa toredana eile naljana välja käidud idee, et ma võiksin minna näiteks Tartusse kokakursustele. palunväga, meelsasti, eriti päevases vormis. saaksin paar kuud mingitest igapäevastest kohustustest puhata. ma küll ei tea, mis sel juhul mu töö(de)st saaks. aga kuna tegu on mõttemänguga, siis see ei ole oluline, eksole?
tegelikult ma ei saa tõesti aru, kus ja mida ma olen valesti teinud, et ma tunnen aina enam ja enam, et ma olen kokk-koristaja-rahamasin ja ma ei jaksa lihtsalt seda kõike olla. võinoh, jaksan ju isegi (ega see ei võta ju päevas nii mitmeid tunde ka ega pole reeglina füüsiliselt västiav), aga ma ei taha. lõppeks käin ma üsna mitmel kohal tööl ka ja vahepeal võiks mõni päev veidi lihtsam olla ometi. ausalt, kasvõi kolm päeva juttis, kus ma ei pea mõtlema, et mida jälle süüa teha (küsimusele, et mida teha, ei saa enamasti miskit kuigi asjalikku vastust) ega lugematu arv kordi päevas nõusid pesema.
jajah, nõudepesumasin. ma tahaksin ise ka teada, kas ma loobun näiteks pottidest või taldrikutest või millest, et see masin kööki ära mahutada.
ning, mis teha, minu jaoks ei ole päris normaalne lahendus, kui kasvav ja trenniv poisslapsuke toitubki kolm päeva külmutatud pitsast, makaronidest ja pelmeenidest. ilmselt enamike jaoks oleks see täiesti okei lahendus küll. seega jääb ikka küsimus, kus ja mida ma olen valesti teinud? näiteks iseenda peas?

ah, mingid esimese maailma probleemid tegelikult. sest ilmselgelt meil on võimalus mitmekülgselt toituda ja mul on aega ise süüa teha ja ka nõude pesemiseks on aega.

ega selle jutu kõrvale muidugi muud pilti panna ei saa, kui üks toidutegemisepilt..

praer2imed_6996

iivent, keiss ja muud sõnad

käisin täna ühel konverentsil. no selline seminaritüüpi üritus. mõned ettekanded, väike ekskursioon, lihtne lõuna, natuke tunnustusi.
ettekandjad erinevad, ettekanded nii ja naa.
aga mitte ettekannete kvaliteedist ei tahtnud ma rääkida, vaid kasutatud keelest.

mingil hetkel hakkasid ettekannetesse siginema sõnad nagu iivent (event), keiss (case), feil (fail), ambassador.. ja veel mõned otseselt ingliskeelsed sõnad. eesti publikule.
edasi tulid näiteks lühend nagu CVI, mis hoopis järgmise esinejal osutus company visual identity-ks, samas mitmes kohas jooksis see läbi kui visuaalne identiteet ja tegelikult lausa paar ettekandjat püüdsid seda kuidagi edasi defineerida.

novot, ja mina siis mõtlesin. selle ettekandja juures, kes neid väljamaakeelseid sõnu kõige rohkem kasutas, jäin mõtlema, et kui need kuulajad oma klientidele samamoodi räägiksid, ei saaks paljud ilmselt midagi aru. hea küll, see ettekanne oli seotud ka välisriikidega ning ilmselt projekti raames oli ka ingliskeelset suhtlust – kuid neid kõiki asju saab öelda ju eesti keeles, rääkides eestlastele. sündmus, juhtum, eksimus, saadik..

edasi aga tekkis mul nö narratiivi-sündroom, nagu ma seda nimetan.
et ehk kasutatakse mingeid keerulisemaid sõnu selmet kasutada lihtkeelseid sünonüüme. ah et miks narratiivi-sündroom? sest minu meelest on päris kummaline öelda jutustuse või loo kohta peenelt narratiiv, mis jätab mulje, nagu juttu oleks millesti peenemast ja rääkijagi targem inimene. ma ei tea..
mingil hetkel ma muide arvasingi, et selliselt rääkijad teevad seda mingi üleolekutunde pärast, aga nüüd olen ammu aru saanud, et nende jaoks see ongi normaalne rääkimisviis. mis sellest, et enamikele tundub see üsna ülespuhutud.

aga tagasi selle CVI juurde.
vanasti nimetati sellist asja stiiliraamatuks.

P.S. muidugi me võime vaielda, et narratiiv ei ole lihtsalt jutustus ja CVI ei ole päris sama, mis stiiliraamat. vot, sellest ma räägingi 😛

P.P.S. pildil puudub looga seos.. või siiski: mis on selle foto narratiiv?

virmalised441

küülikuraguu aedviljadega veini-meesoustis

kuna tänane toit tuli välja liiga hea, siis panen kirja just seepärast, et teinekord sama üritada teha. üldiselt mul ei ole küll nende jänesetoitudega mingit jama – alati lakutakse pärast näppe.

mul on kusagile salvestatud paar küülikuretsepti ühest Malta kokaraamatust. seal süüakse (kuuldavasti) jänest päris palju, ometi on neid retsepte seal vaid mõni ja veidi ühesugused. inglise keel on seal raamatus ka täpselt niisugune, et ega ameeriklased vist sotti ei saaks. aga klassikalise briti inglise keele baasil (eriti, kui see ei ole emakeel), loeb need retseptid välja küll. alljärgnev on siiski minu mugandus ja kuigi ma kohati ilmselt kasutan sõna “jänes”, on see toit siiski tehtud kodujänesest ehk küülikust; metsjänes tahab ilmselt veidi pikemat lähenemist.

alustuseks tuleb jänes muidugi ära tükeldada. kuna loom on pisike, on see ka toorena üllatavalt lihtne. isegi selgroo õnnestub lihtsalt ära murda, kui liha on kõrvalt lahti lõigatud. jäsemed saab kaüsna lihtsalt küljest ära.
“vasakule” panin ära kõik koivad (koivaotsad muidugi jäid raguusse), nö sadula koosfileedega (tükeldasin karreeviiludeks ja ilmselt lähevad kunagi mingi salati lisandiks) ja kõhunahad (proovin nendest mingi rulaadi teha). nii et raguu jaoks olid siis koivaotsad, ribid, kõik selgrooga seotud tükid, kael. kaalult siis ehk kilo kanti, huupi pakkudes.

j2neseraguu7012

ca 1kg küüliku tükke, kontidega
3-4 porgandit, lõigatud diagnoaalis ketasteks
1 keskmine sibul, puhastatud ja lõigatud mitte väga väikesteks tükkideks
veidi külmutatud herneid
2-3spl õli
150ml punast kuiva veini
150ml tomatipüreed või paksu maitsestamata tomatimahla
100ml aedviljapuljongit
2-3 loorberilehte
6-8 tera vürtsi
1tl vahemerepärast või provanssaali ürdisegu
1,5spl mett
soola

võta suur pann, aseta tulele (kõrge kuumus) ja vala õli pannile. kui õli on soojenenud, aseta pannile jänesetükid, ühes kihis. kui ei mahu, jäta osad ootele. pruunista ühelt küljelt 3-5 minutit (sõltub pliidist ja pannist jms, vajadusel vaata ühte tükki korra), siis keera külge ja pruunista ka teine külg. kui kõik tükid ei mahu pannile, siis tõsta esimesed taldrikule (või ka haudepotti, kuiplaanid toidu lõpuni selles teha), lisa vajadusel veidi õli ja pruunista ülejäänud samamoodi. suurema panni puhul pane kõik jänesetükid pannile tagasi ja lükka ühte serva ning aseta pannile ka porgandi- ja sibulatükid, kui teed edasi haudepotis, siis läheb küülik haudepotti ning pannile sibulad-porgandid. kuumuta läbi. pannil tehes jätka samas, potis tehes vala porgand-sibul potti koos õliga pannilt ning aseta pott tulele.
nüüd lisa vein ja lase korraks keema. lisa tomatipüree, aedviljapuljong, loorberilehed, vürts ja ürdid. hauta vaiksel kuumusel minutit 30. lisa mesi ja hauta edasi. vahepeal võid segada ka.
nii 15-20 minuti pärast kalla pannile-potti herned (kogus vastavalt soovile) ja maitse järgi soola. kuumuta veel 5-10 minutit.

serveerisin koduse friikartuli ja värske salatiga 🙂

see päev..

vahel lihtsalt on selline päev..

see päev, kui hommikul ärgates on tunne, et magaks veel vähemalt paar tundi. see päev, mil ainuüksi kõikidele kohustustele mõtlemine võtab pea valutama. see päev, kui käid pooleteise tunni jooksul vähemalt kümme korda söökla ukse taga, et veenduda, et seal on veerandtunnine saba. see päev, kui lähed hobipoodi ja müüjaga suheldes selgub, et tegelikult on vaja osta midagi muud, mitte seda, mida algselt plaanisid – ning mis on oluliselt soodsam. see päev, kui oled kodust ära pea kaksteist tundi. see päev, mil koju saabudes on vaja räimi fileerida, saamaks head rooga – ning ei, ma ei tegele sellega iga päev, see võtab terve igaviku. see päev, mil kassid rõõmustavad, et on hea kala jääke. see päev, mil mingi hetk on tunne, et elamises on kaugelt liiga palju lihaveise liha. ja kassid rõõmustavad taas.

see päev, mil lõpuks, juba enne keskööd, saad diivanile istuda ja võtta veel hetk aega iseenda jaoks. ja süüdata küünlad.
ja mõelda, et on olnud tegus ja tore päev.

sygiselehed246

linnakodanik ja linnaruumi arengud

mitte, et ma kogu linnaruumiga kursis oleksin, nii et tekst on peamiselt Põhja-Tallinna näitel. või siis meräärte näitel 🙂

igatahes, see uus Kalaranna tänav mulle meeldib. hetkel on selline suhteliselt vaikne (kuigi mitte igal ajal). samason karta, et linna poole liikumisel jääb varsti see fooritsükkel seal Põhja-Mere pst ristil lühikeseks.
see, et Kalaranna tänava teeääred tihedalt täis ehitatakse, mitte nii väga. kuigi ma saan aru, et kesklinna lähedal selliseid maa-alasid tühjana hoida tundub igale kinnisvarainimesele õudusunenäona. jääb üle loota, et linnahallist Noblessnerini ikka tuleb mingi kena, lai, roheline promenaad. Kalaranna liivariba ja nö rand võiks ka siiski säilida selle juures. oeh. kahtlane.
seda olen ka natuke mõelnud, et kui nüüd Noblessnerisse elurajoon ehitatakse (mis on ju hea areng minu meelest), siis kuidas sealt Kalaranna tänavalt Noblessnerisse saab – aga ju vist siis mööda seda hetkel mitteolemasolvat Lennusadama teed.. vist?
(kindlasti on planeeringute registris seda võimalik näha, aga no ma ei hakka otsima hetkel. Noblessneri planeering on nähtud ja tundub pealtnäha okei, ju see ligipääs ka laheneb).

mereäärest rääkides, see Admiraliteedi teema on küll päris kohutav. mismõttes meil ei planeerita linnakui tervikut? mismõttes kesklinna mereääre planeering on mingi eraettevõtte suva härgi toimiv protsess? mitte, et see mitteplaanerimine meie röövkapitalismis uudis oleks, aga no kuuuuulge, selline asukoht lihtsalt nõuab veidi rohkem kui labast raha võimu. minu arvates.
konkreetses kohas on ühelt poolt vaade merele ja jahisadamale, teiselt poolt vaade sadamast (sh reisisadamast, mis linna poolt ju kuigi nähtav ei peagi olema) meie suurepärasele vanalinnale. ning jah, selline piirkondpeaks kindlasti olemaavatud, avar, vaba linnaruum.
ei taha veel ühte kohutavat kaubanduskeskust. st, mitte, et seal ei tohiks üldse poode olla. lihtsalt see ei pea olema suletud keskus, eksole. ausalt öelda ma teeksin isegi poodidele konkursi. vist.
aga no eks ärimees ongi ärimees sellepärast, et ta loeb hetke raha. ja mina ei ole ärimees.
kuid nii olulise asukoha korral võin ma ka lihtsalt asjast huvitatud linnakodanikuna arvamust avaldada.
siinkohal peab muidugi ka seda mainima, et kui veel kümmekond aastat tagasi planeerimisega seotud kohtuprotsessidel võitis ikka eraomanik, siis nüüd vaikselt on hakanud muutuma ja eraomand ei olegi enam 100% puutumatu ja püha, kui läheb vastuollu mingite muude oluliste reeglitega. et ehk ka omavalitsused on planeeringualased kohtuprotsesse võitnud. näiteid otsige ise, see siin ei ole referaat.

ah et mis vahe on sellel Vanasadamal ja Noblessneril, et ühe täisehitamine sobib ja teise mitte? minu meelest ei ole siin küsimustki. üks on suur linna värav, teine on elu toomine mere äärde, piirkonda, mis veel siiani on suure osa inimeste meelest suletud ala.

liigume mere äärest rohkem sisemaale ja hopsti, kaubandusse. siin liigub asi klassikalisest ala ruumiliselt planeerimisest eemale, pigem nagu sellise moraalse planeerimise juurde.
mis päeval see oli, umbes eelmisel nädalal või veidi varem, kui täheldasin, et Sitsi Säästumarket on kinni ja siis korraga hakati seda lammutama. vaatasime veel aiapeal olevat silti ja seal olid kirjas ainult lammutustööd. mina pakkusin, et ju sinna mingi Rimi tuleb. tänu inimesele, kes planeeringu ette söötis, selgus, et tulebki. suurem, kui Säästukas oli, Kodurimi. lähima Rimini on sealt.. vähe. lähima väike-Maximani veel vähem.
olgu, tõesti, võime öelda, et mööda mere lähedast piirkonda ei ole Põhja-Tallinna ühtegi suuremat poodi peale Soo tänava Rimit.
kuid sellel asjal on “aga” ja konkreetne “aga” on see, et umbes samal ajal hakati Erika-Tööstuse ristis Arsenali keskusega pihta. see planeering oli ka ammu kuuldud (aga mitte üle vaadatud) ning tähendab lühidalt seda, et tegu on kaubanduskeskusega, kuhu tuleb Selver.
ja nüüd ongi mul hämming, et kui mingi hetk Põhja-Tallinnas oli väga kehv poevalik, nüüd juba mõnda aega on enam-vähem kõik ketid esindatud, kasvõi väikeste poodidega (ning nt Kristiine, Merimetsa Selver või ka Norde keskus on suhteliselt lähedal), siis .. mis nüüd toimub? mikssiia nii palju poode vaja on? miks üldse nii palju igasuguseid kaubanduskeskuseid vaja on? müüjate jm palgad on nagu on, neid tõsta ei saa, aga uued keskused kerkivad endiselt.
ning kui siinkohal tuleksid ilmselt paljud ütlema, et enne pidid käima poes kaugel (Tallinnas, tundub, on juba 500m “kauge”) ja nüüd on korralikum pood lõpuks ometi kodu lähedal.. siis see ikkagi ei veena mind.
Eestis on niigi kaubanduspindade osakaal hullumeelne.

aga rohkem mul ei olegi öelda hetkel.
lisan ühe linnapildi oma seitsme päeva linnapiltide seeriast.

seb_madisson969