kenal laupäeva hommikul, kui tõbine lapsuke alles magas (pool ööd ei maganud tõve tõttu), ja mina olin just putru hakanud keetma, helises uksekell. tähendab, fonolukk. tormasin kahe sammuga köögist ukseni (okok, pigem ca 10 sammu), et ometi rohkem ei piiksuks esikus, mõtlemata pikalt, kes või mis.
mingi naine, viisakalt tutvustas end, ja et tal on mulle läbi fonoluku üks küsimus. oeh. nojah, okei. ma olen ju hea inimene, või vähemalt mulle omale meeldib mõelda nii.
küsimus ise oli midagi stiilis, et kas ma usun, et inimese suhtumine mõjutab seda, kuidas ta keerulistes olukordades toime tuleb. valikvastused olid ka olemas, jah, ei ja sõltub olukorrast.
kuna oli oht, et täpsustades läheks vähe keerulisemaks vestluseks ära ja vaikselt hakkas juba koitma, millega tegu, siis valisin nendest lihtsatest lähima vastuse, et ehk “jah”.
tundus, et küsijaid see rõõmustas ja et nemad tahavad mulle vastavat kirjandust anda. köögist aga kostus selliseid hääli, et tunnistasin täiesti ausalt, et pean kööki tormama. seepeale lubati kirjandus lahkelt postkasti panna.
köögis putru segades lõi mulle aga pähe, et tegelikult minu vastusega inimesed on nende jaoks kadunud, nad ju peaksid sellest aru saama? neile on vaja neid inimesi, kes ütlevad, et “ei” – et ehk kelle meelest kõige eest, mis nendega juhtub, on vastutus kusagil mujal. ehk, minu arvates, inimene, kes on veendunud, et tema oma suhtumine, meeleolu vms ei mõjuta tema elu, on see, kellel on vaja kedagi-midagi teist, kes vastutab tema elu eest. ilmselgelt ta ise ju ei vastuta. ning eks see kontingent olegi see, kes on vastuvõtlik usule, püramiidskeemidele ja muule sellisele.
konkreetses kontekstis, ma arvan, oli neile lihtsalt oluline saavutada kontakt (hoolimata vastusest) ja oma ajakiri postkasti poetada.
aga päeva jooksul edasi tulid veel kummalised mõtted seoses juhtunuga. näiteks, ma olen viimasel ajal lugenud päris palju psühholoogilisi krimkasid ja thrillereid, erinevatelt autoritelt. ning üsna läbivalt jookse läbi selliste kurjategijate teema, kes ei vastuta oma elu eest. et ehk kui neil lähe midagi valesti, siis nad hakkavad lõpuks teistele viga tegema, sest kõik teised, ühiskond jm on süüdi selles, et neil on halvasti ja nemad teevad ju kõik õigesti. vähe sellest, neil on lausa õigustus oma jamasid teha, sest no.. nemad ei ole ju midagi valesti teinud.
teiselt poolt, ilmselt liigne kindlus, et “mina suudan maailma muuta”, on ka äärmuslik. ilmselt ei tasu näiteid otsida palju kaugemalt, kui Odini sõdurid vms. kuigi ma ei ole kindel, palju seal on neid, kes tegutsevad, sest nad on veendunud, et muidu ei muutu midagi (selles suunas, nagu nemad tahavad) ja palju noidsamu, kes lihtsalt lohisevad sabas.. sest nende elu probleemides on süüdi, noh, loll valitsus, must rass, tolerastid, ja üldse kõik teised, mitte nemad ise.
(ma ei saa siinkohal jätta mainimata, et mul on tunne, et need isased, kes kõige rohkem õiendavad teemal, et tuleb must mees ja võtab valge naise ära, on see, kes kodus vahel mõnitab, halvimal juhul peksab, oma valget naist, sest naine, raisk, ei kuula sõna ja teeb, nagu ise tahab. ja ise seda endale tunnistamata tahaks tegelikult sellist alandalikku, mehe jaoks kõike tegevat naist – kes tänapäeval suure tõenäosusega lihtsalt ei oleks valgest rassist).
siinkohal ma tänaseks lõpetan. kui mõni b-täht on puudu, siis see on järgmine asi, mis klaviatuuril jamama hakkas, lisaks tühikule. ma seda veel ei suuda väga täpselt jälgida, liiga uus teema 🙂
