viimati sai kogu rock-kontserdi ajal kenasti tooli peal istutud vist siis, kui ca 8-9-aastaselt käisime kogu perega Filharmoonias Gunnar Grapsi kuulamas 🙂 ja nüüd siis äsja lõppenud kontsert.
samas, kõik vahepealsed on toimunud õues-klubis-pubis, st kohtades, kus ei saagi kenasti oma märgitud koha peal istuda ja viisakalt kaasa jõnksutada.
saku suurhall on päris kummaline koht kontserdi jaoks ikka. noh, seekord olimd mingid põrandakohad tõsistele rokkaritele. ma ei tea, kuidas muidu on. aga need, kes istusid otse lava vastas, olid nagu üsna kaugel. seal natuke külje peal istudes olime küll lähemal – aga no külje peal ikkagi. mingi saundivärgi ja akustika üle polnud nagu nuriseda – sellisest muusikast juba üle ei sosista.
no ja mõnda laulu ma isegi teadsin. solist vahetas kohusteruult oma jakke kogu aeg, rahvas keerati ümber sõrme, puändiks toodi üks motikas ka lavale.
ei, ma ei ole vinge fänn. lihtsalt juhtus nii, üsna kogemata. ei, ma ei teinud ka moblaga pilte, nagu pool saali.
Rubriik: päevakaja
mina vä? maarika vä?
tänane päev ei olegi minu õudusunenägu, vaid ongi selline, nagu ta just on. selgus äkitselt. tööl siis. kõik on kuidagi äraspidine, tihe ja aegajalt hüsteeriline. mu seljavalu on kutsehaigus, tund aega istumist on täielik põnts. kontoripõrandal võimelda oleks ka tore, eriti kui keegi sisse sajab ja ma ei suuda end ropsti püsi ajada, vaid kuidagi klammerdudes keset poolikut võimelmist sikutan end üles. aga see sobiks tänasesse päeva küll.
lisaks eilsele killule ‘sa oled mingi maarika vä?’ õnnestus mul täna tööl ka üks poetada, mille peale 1/2 meie tallinna kollektiivi ehk 1/4 kogu kollektiivi ohjeldamatult naerma puhkes: ’iga asi* muutub varem või hiljem photoboxiks’. mina olin 3s inimene ruumis ja hakkasin naerma murdosa võrra hijem.
* – ‘asi’ on siin pildiarhiivi mõistes. photoboxi kohta guugelda.
ma tahaks uusi fotosid teha, aga ma ei julge fotokotti omale selga tõsta. veel. jälle. fotoblog või asi ma ütlen.
raamatud riiulis
aiai, leidsin praegu, et ma peaks oma raamaturiiulid tühjendama ja korralikult puhtaks tegema. nii raamatud kui riiulid. ja siis uuesti, sisuliselt, komplekteerima. oh, seda ei olegi nii palju ja ilmselt oleks see päris lõbus ka – aga kas ma suudan selle ühe päevaga ära teha ikkagi? noh, selle ajaga, mis laps lasteaias on siis nimelt. riiulihaaval ei mängi välja – sest mul on ikka vaja neid seal ümber ka paigutada.
ah, ootab, kuni selga enam tunda pole, siis jõuab ehk.
hala, seljast ja koolist
valu segab õppimist.
huvitav on see, et õppejõududel on väga erinev arusaamine ühest ainepunktist ehk siis nad ei suuda kokku lugeda 40 akadeemilist tundi tööd. või maitea kohe. igatahes on Eesti piisavalt palju loomi (selgrootutega ikka), et neid 40 tunniga enamvähem selgeks saada on üsna võimatu, kuna selgroogsete osas pole ei konspekti ega ainekava, siis läheb suur osa materjali kokkuotsimisele ja selle sorteerimisele, püüdega tabada seda, mis võiks olla õppejõu jaoks oluline. no ei ole kuidagi tore, eriti kui iga mõnekümneminutilise arvutis istumise järel pead teist samakaua end põrandal lapiti lõdvestama :S
aga pojal, tänan küsimast, läheb enamvähem kenasti. kui ta ainult natuke vähem köhiks..
seljahaige
ma olen ametlik seljahaige. soojendused polikas ja kodus võimlemisded, valuvaigistid pealekauba. eile oli raskusi enda sirgu ajamisega, täna vaatasin maailma juba muudmoodi, kui küürus seljaga maha vahtides. õeh. ei soovita kellelegi. põhimõtteliselt tahaks praegugi kõval põrandal lebada ja oma raskus olematuks muuta.
ja kust saaks ometi koerakarvasegust villast lõnga?
tänane meediamaastik
vaktsineerimine – ravimifirmade lobby-töö?
kõige parem on ilma üldse mitte ennustada
jõuluvanade tegelik pale
lindude suurfarmid – linnugripi kasvulava – ühtlasi viited sellele, et kanaliha odavus on üsna näiline kohati
õigus haige olla
ma olen täna Haige. mitte et ma oleks haigem kui nt eile või nii, aga laps on maale viidud ja ma magasin äsja ja mul ei ole olulisi kohustusi – ehk ma saan lõdvalt võtta ja tõesti iseendale pühenduda. külmkapp võiks muidugi häid asju täis olla, mida ta ei ole, aga saame hakkama. mingit väga suurt isu ei ole nagunii.
järg eilsele
mul on taaskord üsna kehv olla. kui ma paar korda selle nädala jooksul olen arvanud, et vaevalt asi hullemaks läheb, siis ma olen eksinud. ma võiksin ju kerida veel voodisse ja tukkuda. aga nagu sel nädalal tavaline, kulub mu vaba aeg pildistamisele. ehk siis ma olen lubanud minna lasteaeda pildistama. õnneks peamiselt interjööri – seega lastega kokkupuudet väga ei tule.
mul on valida paratsetamoli (threflu tableti kujul) ja aspiriini (upsarin upsa, c-vitamiiniga, lahustuv) vahel. võtan aspiriini, see ei tee vähemalt uimasemaks.
ma tahaks olla peadpidi teki all ja põdeda..
pangaarvel on jälle turvaline (ehk siis tavapäraselt kohutava kiirusega nullile lähenev) seis, maailm ei uju enam mu ümber ja kurguvalu asendab kuiv köha, mille juures mu seljast valu läbi käib, nagu viimasel ajal köhimisel ikka. nii et asjad on vist keskeltläbi paremad kui paar tundi tagasi.
ühe maili saatsin ka, kus küsisin ühe töö eest saamatajäänud tasu. arvestades nende asjaajamise kiirust loodan ma ülehomseks vastuse saada.
ujuda on lahe, haige olla mitte
ujula avastamine suhteliselt ühika lähedal (suhteliselt, tõesti suhteliselt) oli päris hea asi. reedeõhtul veetsime vees oma 45 minti ja saunas ka mõnevõrra. vajaliku info sinna laekumise kellaaja suhtes saime ka – no sellist, et mis kell lõpetavad vesiaeroobitsejad ja mis kell on seega riietusruum täis. meeste poolel ei olevat seda probleemi olnud.
igatahes oli marulahetore ja laupäeval tundsin, et mul on isegi mingid lihased olemas. päris kummaline avastus 😉
aga ma ei tea, kust ma selle tõve jälle kord sain. peale ujumist küll mitte, siis olin ma soojas. tekib tunne, et mul on stress või midagi, et ma nii pidevalt haige olen sel sügisel. ma pean selle teema endas läbi töötama.