mõni päev lihtsalt eristubki teistest.
ma olen väga tänulik ja, ei saa salata, ka veidi üllatunud. kes oleks osanud oodata sellist aasta lõppu? aga igal aastal on ilmselt oma märksõnad. aasta alguses tulnud ootamatu mõte, mis sinkavonka reaalsuseks saanud.
ja siis muidugi see pisem asi ka, lapsele.
hästi palju on toimunud kogu aeg ja kuidagi kiire on ka. uneaja arvelt ei taha ka enam kirjutada.
aga tänase päeva peab ära märkima, sest kuigi Ida-Virru sõites oli tee ääres lund näha, siis nüüd sain mõne hetke lumesadu ka. muidugi enamvähem just sel hetkel, kui oli vaja mööblit vedada.. (aga selleks on kiled muidugi ka).
luutsinapäeva safranisaiakesed on ahjus – nii palju täna ikka sättisin asju 🙂
ahjaa, reede õhtul sai laps lõpuks oma medali ka kätte 🙂
hallidel päevadel, nagu täna, tuletan ma endale meelde, et nüüd on umbestäpselt kuu aega jäänud ning siis hakkab taas valgemaks minema.
tegelikult ei kurda, sellist aega on ka vaja, mil õhtul pleedi sisse mähitult heegeldad teleka ees lumbehelbeid, sööd mõne mandariini ja siis kerid varakult teki alla – lugema. niimoodi mõeldes on lausa veidergi, sest üldiselt on graafik ikka päris tihe. no näiteks algavalgi nädalavahetusel peaksin ma end tegelikult kloonima, et teha kõike, mida sooviks. samas – valik on ammu tehtud ning kuigi ma võin olla servast väheke nukker, et mõni muu asi jääb tegemata ja mõnes muus kohas käimata, siis tegelikult ei tahaks ma ka ammuplaneeritud minipuhkusest loobuda. ei loobugi.
eelmistest nädalatest paar märksõna ka. kultuuririndelt Mere märgid ja PÖFF nelja filmiga; käsitöörindelt palju ehtetoorikuid; toidurindelt kolm lammast, Fellin, Art Cafe, ja uuenenud Kama restoran; muudest asjadest viie roti ja ühe kassi kolimine, kaevandusmuuseum, sponsorabi lapsele, aja jagamine (et kõigeks ja kõigile jaguks). ning veidike julget hunti. ja muidugi veidike unistusi.
vahel lihtsalt on selline päev..
see päev, kui hommikul ärgates on tunne, et magaks veel vähemalt paar tundi. see päev, mil ainuüksi kõikidele kohustustele mõtlemine võtab pea valutama. see päev, kui käid pooleteise tunni jooksul vähemalt kümme korda söökla ukse taga, et veenduda, et seal on veerandtunnine saba. see päev, kui lähed hobipoodi ja müüjaga suheldes selgub, et tegelikult on vaja osta midagi muud, mitte seda, mida algselt plaanisid – ning mis on oluliselt soodsam. see päev, kui oled kodust ära pea kaksteist tundi. see päev, mil koju saabudes on vaja räimi fileerida, saamaks head rooga – ning ei, ma ei tegele sellega iga päev, see võtab terve igaviku. see päev, mil kassid rõõmustavad, et on hea kala jääke. see päev, mil mingi hetk on tunne, et elamises on kaugelt liiga palju lihaveise liha. ja kassid rõõmustavad taas.
see päev, mil lõpuks, juba enne keskööd, saad diivanile istuda ja võtta veel hetk aega iseenda jaoks. ja süüdata küünlad.
ja mõelda, et on olnud tegus ja tore päev.
nädalavahetus oli veel suhteliselt soe ja mõnus, sai päris palju ka väljas toimetatud. linnaosa üritustel laupäeval ja linnast väljas pühapäeval. reedene vahva õhtu sõpradega.
sai sõidetud rattaga, autoga (pool teed erinevate kiiruspiirangutega või linnas, keskmine 5l/100km, pole paha) ja käidud looduses (pikemalt kui harjumuspäraselt). taas kolm pudelit kalja, paar latti suitsuvorsti. kange kohv looduses ja jalgsi ravimudast läbi (vee temperatuur ehk 13 kraadi kanti). palju ilusat valgust. palju häid emotsioone.
sügis ei olnud veel kuigi kuldne, kuid värve juba on. eks nüüd, külmade öödega, see muutub kiirelt.
radikad on soojad.
see nädal on selline orav-rattas olnud suuresti. mõni päev kujunes tihedamaks, kui osanuks arvata. aga üldiselt möödusid päevad enam-vähem tõusvas joones. samas, järgmisel nädalal ei ole rohkem aega näha.
kunagi kirjutan ma ühest neljapäevasest pigem ebameeldivast kogemust ka (ma loodan), aga hetkel jään meeldivate juurde.
reedel oli mul harukordne ja suurepärane võimalus viibida Teaduste Akadeemia uhkes saalis. sündmus oli ka piisavalt uhke, kohal olid ja sõna said nii TA president kui TÜ füüsika instituudi juhataja. on ju esinduslik valik? mina olin see, kes sidus erinevad osad kokku, saali ees; ei, õnneks mina ei pidanud kuidagi teaduslik olema 🙂
vaade linnale oli sealt muidugi vapustav.
pärastine tort oli ka lihtsalt suurepärane.
kui nädala algus oli närviline, siis edasi on keskmiselt paremaks läinud. olgu, on mingeid närvilisi detaile, kuid üldtaust on meeldiv või vähemalt, noh, nagu mu laps ütleb, ‘normaalne’.
et ehk ma saan aru küll, et see, mis toimub töö juures, on suur osa elust, aga hea, kui muud asjad on paigas. ning töö närvilisus tuleb ka väljastpoolt ikkagi, mitte ei ole meil sisemine.
vabal päeval oli üpris eksprompt Tartu-külastus. lühike ka, aga vahelduseks ikkagi tore. ja endiselt on rong mugavam liiklusvahend kui buss, kuigi raudtee remondi tõttu tuli paar peatusevahet sõita bussiga ja rongisõit veniks seega pikemaks, kui normaaloludes.
üks pikalt kaalumisel olnud otsus ja valik on tehtud (sinine :P) ja sellest on ka hea meel. muidugi toob see lisakohustusi, aga igal asjal ongi mitu külge, alati. ikkagi on hea meel.
päris tomateid on veel saada.
sibulapirukas on aastaaja-menüüs. sibulasupp tuleb jahedamate ilmadega.
sügis on ilus, kui päike paistab. eile vaatasin ja imetlesin. peamiselt lihtsalt silmadega. kusagil vasakul on mõni üksik pilt ka.
ei mingeid seeni, ei mingeid marju. mets ja päike ja puud ja veidike merd. ja päike.
ja hetked raamatutega.
täna võiks küll vabalt sadada.
nädalavahetus oli arusaamatusi täis ja ma olen sellest väsinud.
õhtul nägin kurja vaeva, et sooja saada. hommikuks oli soe, aga nüüd külmetan jälle, kuigi pole nagu objektiivset põhjust. võib-olla peaks liikuma?
eelmise nädala pühapäeval nihutasin oma vana telekat esikusse ja selg annab siiani natuke tunda.
eile sain ühtedest toolidest lahti.
toas on nüüd ruumi ja kohe parem olla.
laps sai hea motivatsioonilaksu: oma vanuseklassi Eesti meister. see oli üsna stiilis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt – ja näe, selgus, et osavõtt toob võidu ka.
iseasi, et järgmiseks aastaks tuleb nüüd hulk varustust soetada. uurin just hindasid ja egas midagi, purjele mahub ju firmalogosid ka. tuleb inimestega rääkida.
väljaminekud ongi hetkel üks oluline teema. sest mingeid on veel ette näha. hea, et olen mingi varu tekitanud, mis lubab ka mõningaid nö mittekohustuslikke väljaminekuid, iseenese meeleheaks. muidugi, igasuguste nende ligitõmbe seaduste vms järgi tuleb tegelikult suhtuda nii, et mul on selle kõige jaoks (ja veel rohkemagi jaoks) võimalused olemas ning – need võimalused tekivadki.
right.
sel nädalal olen nüüd omaõlaga võimelnud ja usinasti magneesiumiõliga määrinud ka. miinus: padi ja padjapüür on õlised, nagu avastasin. pluss: ee.. ehk saan ikka õla enam-vähem liikuma?
tööl on üle tüki aja närvilised ajad. väljaspoolt tulev närvilisus, mitte meie omavaheline. aga igatahes on mingeid muutusi vaja, tundub.
kuidagi ei suuda end kätte võtta ja reisipäevikut digitaliseerida. lausa piinlik juba. enda ees.
millal algab nädalavahetus?
igatahes.
telekast, Aadama passioon.
pähklid, korjatud ja puhastatud, kuivamas. palju sealt on veel nt mädasid või tühjasid, ei tea. sarapuuseguses võlumetsas oli ilus.
sütel grillitud lambakarree.
öised küünlad mälestusmärgi juures.
virmaliste vilksatused. ma ikka ei oska neid pildistada. ilmselt selle kaamera suur iso pole ka kuigi kvaliteetne.
kala, värske. lest. puhastamata, veel. igaühele üks. kassidele kassikala.
kala, suitsutatud. algul ahven. siis lest ka. jagus jagamisekski.
tihe nädal ees.
