kõik keemia on ühel pool, selleks nädalavaheks.. paari nädala pärast finaal.
päike paistab, õues on jälle mõnus ja soe, ootan Pierre kohvikus oma latteed ja trühvlit ja tunnen mõnusalt pärastlõunaselt. hetkeks tempo maas, enne kui jälle edasi minna. võimalus unustada aeg, lihtsalt istuda ja olla ja nurruda päikeses.
Rubriik: päevakaja
pärastlõunapäikeses
soe sügisene päike paistab läbi päikesprillide. tahaks panna silmad kinni, jääda seisma ja keerutada klappidest tuleva muusika rütmis vaikse tuule käes. hetke pärast lööb piduri peale, nii ei tehta keset päeva kesklinnas ometigi! ümberringi kõrguvad peeglklaasidega hooned, sõidavad autod, mu all on sillutatud kõnnitee. ometigi on see ju sobiv koht?
naeratust oma näolt ja rütmi puusadest ei saa ma ometigi maha. päike ajab nurruma.
feels like chill
täna on selline laisk päev, mil tööolemine tundub lihtsalt ajaraiskamisena. samas see aeg kulgeb kuidagi omasoodu, paindub ümber minu ja jätab mind veidike ebareaalsesse maailma, kus ometigi kõik toimib reaalselt. aga mina tunnen end ebareaalselt.
soovid ja tegelikkus ei ühti ja ma olen liiga arg, et end siit lihtsalt välja rebida.
tantsida laisalt päikeses
hooaja esimene
hooaja esimene trenn edukalt üle elatud.
kuna ma suvel läksin nöö poole pealt, siis jäi päris algus saamata. nüüd sain siis seda ka. näha oli, et suvisest kuust oli ikka kasu ka olnud, mingid asjad täiesti toimisid. ja liiga võhmal poleka. eks homme on tunda, mis lihased ütlevad.
aga sellest ma ei saa aru, miks tantsutarvete pood alles kell 12 avatakse? et tantsijad pole hommikused nimesed? aga miks siis kauem lahti pole õhtul?
‘minu maja’ järgselt
hommikul tõusin üles, rabasin kooki teha ja kogu aeg oli tunne, et jään hiljaks. kõik oli siiski täpselt graafikus. see oli ikka hea, et eile lapsega sünnalse sai mindud, vähemalt ei jäänud liiga öö peale.
aga nüüd olen nagu puuga pähe saanud, kukuksin kohe magama ära ja magaksin hommikuni, kui saaks. aga ei saa ju. niiet ma ei võta seda pooltundigi, sest muidu ei tule õhtul und.
pilte sai ka tehtud.
pikk hommik
selline vaba päev, et viisin lapse aeda ära ja siis olin edasi voodis. kauakaua. lausa magasin, nii peabki.
nüüd võib siis tegutsema asuda 🙂
augustilõpp
tundub, et kisub sügiseks.
laps läks sel hooajal siis esimest päeva lasteaeda, astrid näpus. päris probleemitu minek oli. ma vist ikka õige natuke olin mures ka, et üle nii pika aja.
õues on suur kuumus jahtunud, tuleb vihmagi sekka ja samas pole veel liiga külm. tegelikult normaalne august ju 🙂
kultuuritehases
käisin siis täna Kultuuritehases ära, vaatamas nii cassi kui Kalkarifotosid kui ka kõike muud. mõnusalt ja sobivalt sürr oli, hetkesse. mingi musaproov, ühes ruumis läbi põrandaaugu nähtav allkorrusel särki vahetav noormees, veidi nihkes laupäevaõhtu.
väljapanekuid ma ei lahka, pole mingi kriitik. hetkesse sobis kalkari realism paremini, aga mingi teine hetk oleks võind olla vastupidi hoopis.