see, et Maakri tänaval täna juba ei pargitud, meeldis mulle kui jalakäijale. siin oli hoobilt vähem autosid.
aga kõik need millalgi tänavatele paigutatavad tõkked ja autoakstsist Kivisilla tänavale maha tõstetud betoonblokid on asja ebameeldivam osa.
ma tahaks homme kesklinnas oma igapäevased käimised ära teha. ilma autota nagu ma olen pealegi. loodan parimat..
Rubriik: päevakaja
täissöönd
tegelikult on see natuke kurnavgi, kui söömine on töö. või haltuura. igatahes et selle eest makstakse ka. no et siis sööd rohkem kui muidu ja head sööki ja pärast tahaks siestat pidada. aga no meil ei peeta ju, põhjamaa siuke, kogu valge aeg tuleb tööd teha.
kesknovember
kiire-kiire-kiire-kiire.
aeglast polegi. kuulge, nii ei saa ju?
olen taas ummikus oma koolimõtetega. üks kaaslane, kellega ma käin, ei ole nõus enam sellise organiseerimatuse eest maksma. mul on ka veel tasumata ja mõtlen asja üle. mingi hulk motivatsiooni kaob ära, kuigi see ei tohiks olla seotud teise inimesega. tegelikult oli see ikka mingi tugi, et okei, üritame koos seal läbi tüürida. ah, maitea. ma ei taha ju päris pooleli jätta ka. poole aasta pealt ei saa ilmselt Tallinna ka üle – või siiski, pean helistama, äkki saaks mingid ained ära teha.
mulle ju meeldib pime aeg ka. küünalde ja hõõgveini ja lumega. mulle ei meeldi see hall. sel aastal oli üleminek värvidelt ja soojuselt hallile päris järsk. annab tunda.
laubä
ma saan täna küll suure osa ühest ripakile jäänud projektist tehtud – igatahes on mul olulised detailid valmis ja asi liigub. muidugi tuleb töö käigus mingeid lisaküsimusi ja ehk oleks pidanud asja harjunud viisil tegema siiski – aga ma tahtsin natuke õppida juurde.
hommikul sain siin blogis spämmkommentaaritõrje ka töötama. ootas ammu oma järgi, probleem oligi ühes chmod-is ainult – aga kust ma pidin selle peale tulema ise? õnneks on support-foorumid.
kodus pole ka peaaegu et lillegi liigutanud, kuigi peaks. ei jõua ühel päeval liiga palju.
aga ometi tundub tänane päev natuke kaotsiläinuna.
poiss ärkas (isegi magas lõunat, oh imet), pean temaga kokkuleppele jõudma, et toon ületeepoest piima ja siis saab omale ühe latte kokku keevitada.
***
töönädal algab ja ma loodan, et saan end välja puhata nädalavahetusest. üsna tavaline asi, et nädalavahetusel on tempo hullem kui muidu. samas ei näe ma aeglasemat tempot kusagilt ette järgnevaks kümnekonnaks päevaks.
märkamatult on täis saanud 3000 kommentaari. tegelikult ongi juba üle.
bachatamania
kas see on nüüd ajutine või mis.. aga ma ei pea päris normaalseks, et panen hommikul bachata-muusika mängima. tavaliselt on mul hommikul vaikus. negatiivne on see, et kõik temaatilised netiraadiod on kehva kvaliteediga.
vihm
hommikune päike on jälle asendunud vihmaga. praegu ei ole hea ajastus.
20 minutit emaga
hommikul tegin äkkpõike ema juurest töölt läbi. hüppasin trammist maha peaaegu viimasel hetkel.
ma pole päris ammu vanematele korralikult külla jõudnud. ameeriklane, kool, haigused, kehvad ilmad (mil ei taha lapsega trammi-bussiga seigelda). hea on vahel nendega rääkida. palju jääb rääkimata ka, aga kunagi ei saagi rääkida kõike. mul on natuke kahjugi, et ma ei suuda nii mõndagi olulist vanematele rääkida. kusagilt lööb miskit ette ja nii paljutki minu elust jääb neile teadmata.
eks ma jään nende suhtes end küll alati lapsena tundma. ma ei ole olnud mingi hullult vastuvaidlev laps, kes oma tahtmise peale jätab. pigem olen olnud seesmiselt arg laps, kes kuulab päris hästi, mida vanemad talle räägivad. no muidugi mitte alati ja muidugi elan ma nüüd oma elu – aga nende arvamus läheb mulle vägagi korda ja ilmselt on nemad ühed vähestest, kes suudavad mind väga sügavalt haavata. muidugi on see pärit minu seest ja muidugi ei kasuta nad seda kuidagi ära. ma arvan, et tihti nad ei aimagi, kuidas ma tunnen. või siis aimavad, aga ei näita välja. emasüda tunneb rohkem, kui laps aimata oskab (omast kogemusest õpin seda nüüd).
igatahes arutasime mingeid asju, vahele nipet-näpet siit-sealt. lihtsalt hea oli.
kui ma kurtsin oma eilset hullu peavalu, andis ema mulle ühe šokolaadi kaasa. see hommikune paarkümmend minutit läks küll kiirelt. aitäh, emme 🙂
hall
peavalu ja täielik motivatsioonipuudus. lootsin, et trenn teeb asja paremaks, aga välja tulles hakkas hoopis vihma sadama ja seega polnud lootustki. peavalu on otsaees ja kaelas. kahes kohas korraga. võimatu. piisavalt vaikne, et tableti järele mitte kahmata. roheline tee? kohvi rohkem ei taha.
hommikused punased saapad olid ilusad. tegelikult hea, et minu suurust ei olnud. kahju ka. mhh. vahel kaalub tarbija minus üle mõistlikkuse. ometi tahaks ju natuke kena ka olla. ähh, see ei sõltu asjadest ometi.
püüan mõelda, mis võiks mind cheer-uppida. kõik on kättesaamatu. ma pean vaatama iseendasse, aga sealt peegeldub vastu seesama hall vihm..
vihmane tipptund
vihm sajab ja Narva maantee – Laikmaa ristmik on autodest umbes. ei liigu ka need autod, milledel on roheline tuli. poen seisvate autode vahelt läbi ja vaatan, et esimene tramm sobib mulle. see on aga üsna täis ja järgmine on samuti sobiv number. lippan vilkuva rohelisega esimese trammi eest üle tee ja jään ootama, et teine teeks oma peatuse valgusfoori all ka – Hobujaamas tavaliselt peatuvad nad alati korra foori all ka, isegi kui tagapool on seisnud. panen vihmavarju kinni ja vaatan, kuidas tühi tramm minust peatumata mööda libiseb.
järgmised 3 trammi liiguvad vales suunas. seisan vihmas, vaatan sentimeetrihaaval liikuvaid autosid ja tunnen end natuke idioodina.
lõpuks tulev sobiv tramm on täis, teist ei paista, mul pole aega oodata.
autoteed on endiselt umbes.