oh imet, geodeesia kodutööd said hullu grupitööna tehtud, asjad on pakitud ja oleks aeg minna enne homset hullumeelset päeva puhkama. peale seda peaks tulema veidike vabamat aega.
noh, mitte liiast 🙂
tervis peaks trenni ka lubama järgmisest nädalast jälle.
Rubriik: päevakaja
aasta esimene esmaspäev
selle aasta esimene tööpäev. kodus olles pole päevadel vahet. täna on seega esmaspäev.
eelmisel nädalal pandi meile uued monitorid. igavesti uhked siuksed. lcd ja flat ja sharp ja wide ja 24″. aga silmadele käib *. nojah. kuna ma kuidagi ei saanud, helistasin ja tellisin poisi kohale. mitte mingi kohaliku itimehe, aga ikka tootjafirmast.
ega tema ka rohkem teadnud. mingeid asju ei saagi muuta, mis menüüs ometi nagu olemas oleksid.
varsti ma vist ei suuda tavasuhtega ekraani vahtidagi. läpakas ka ju lai. oh aegu.
ja esimene tööpäev on ikka väsitav. tegelikult nüüd võiks just veel nädala haige olla. siis jõuaks kodu korda kraamida. hoog hakkas just sisse tulema.
ja poisil ON uus voodi 🙂
* – see tuletab meelde, et peaks tööandjalt küsima, millal me hakkame saama kohustuslikku iga-aastast tervisekontrolli, firma poolt. on ju mingi selline asi olemas?
ooteruumi aeg
arsti ooteruum on hea koht lugemiseks. kodus pole selleks nagunii õieti aega. eelmisel nädalal lugesin läbi ühe ca 100lk raamatu, täna sain teise peaaegu et läbi. mingi paarkend lehte jäi või natuke rohkem, aga see oli paksem raamat ka. noh, muidugi ilukirjandus, kuigi mitte lausa kõige kergem klass. Dodo laulust ma vist nii palju poleks seal suutnud lugeda.
ja inimesi on seal ka tore jälgida, eriti kui ajad üle lähevad ja rahvast muudkui koguneb..
lisaks teadmisele, et põletik on möödas, sain teada, et mu vererõhk on endiselt normis ja 15a arvutitega tööd pole mu silmi ka ära rikkunud. mõlemad faktid panid arsti täitsa imestama, esimene geenide koha pealt (jaa, ma olen kolmanda põlve naissoost esindaja oma perest, kelle arst ta on), teine nii geenide koha pealt kui üldse. niiet kogu oma ajutise väsimuse jms kiuste olen ma tegelikult täisjõuline eluloom 🙂
järgmisest nädalast on siis tööelu oodata.
häh
ega uudiseid polegi.
täna oli kuidagi eriti raske hommikul tõusta ja terve päeva on talveune tunne. mõtteid ei suudagi lõpuni välja mõelda. üritan õppida.
miks nad panevad koolipäeva alguse 9.30le, kui sinna ei saa Tallinnast nii vara kuidagi? me oleme sellel teemal sõna võtnud, aga ei midagi. peab vist jälle. lisaks kestab koolipäeva peale seda 18.15ni ehk on ikka päris pikk. selge see, et õhtuks ei võta isegi puhanud ja terve pea enam suurt miskit kinni, saati siis mu tõbine.
näh, jälle tuli mingi totter hala välja.
loe parem seda lugu ökondusest, pisikese ja peast segi isiklikke häid mõtteid 🙂
mhh, ma peaks siia argikiunu kategooria ka tegema. kunagi oli see blogi täis asju mu seest, nüüd aga peamiselt argikiunu ja päris vähe emotsionaalset poolt..
tubane, kahe abipalvega
diagnoos: põskkoopapõletik.
antibiootikum ja toetav ravi. tubane reziim. reedel on eksam ja kool pealeselle. tööle ei kipu, isegi vastutuleku korras mitte. ma ei hakka seletamagi, et miks. vastukaaluks: 8 cv-d laiali saadetud täna.
geodeesia kodutööst mina ei tea mis saab. igasugune abi on rohkem kui teretulnud 🙂 sellega on aega paar nädalat veel.
haltuura on ka teretulnud, uue töö leidmiseni. veeb, foto. lepingutega sobib imehästi.
ja tänane kohustuslik ;)
tuli nagu ikka, kus ta jääda saab.
algul uus ja arglik ja ei tea veel isegi, kuhu läheb. läbi lumise veebruari liigub vaikselt kevadesse, puhkeb õide mais ja saavutab küpsuse augustis. vaikselt varisevad kolletunud lehed oktoobris ja väsinuna pikendab öid novembris. et detsembri lõpul anda teatepulk üle järgmisele.
täna on kõik veel ees.
vahvat uut teile kõigile, head sõbrad, lugejad ja juhukülalised!
tänane kohustuslik..
et siis aasta lõpp ja popp aeg kokkuvõtteid teha ja puha.
mida ma siin ikka kokku võtan. need, kes on mu ümber, teavad nagunii mu aastat. kes kui palju. ma ise tean ka. enamvähem.
uusaastalubadusi pole mul enam aastaid olnud. seega puudub vajadus nende täitmist kommenteerida.
kirju aasta oli. järgmine näib ka selline tulevat. liiga palju otsi tuleb kaasa uude.
tõbine
no tundub et ma ei saagi terveks. jõulude ajal oli korras ja nüüd jälle. ja oleks siis nagu tavaliselt, et üks päev tõbisemat olemist ja paar päeva taastumist. ei! ikka kohe mitmes päev on täiega s*** olla.
ja ma ei saa voodis pikutada ja haige olla ju ka.
teed jms läheb suuremal hulgal, kasu ei näe millestki.
seda ja teist, laialivalguvalt
kuidagi kahju oli täna poissi aeda viia ja jätta. neid oli seal maja peale kokku nii vähe, et täpselt üks rühm oli lahti. aga mis teha, kui ma pean täna tööl olema. üksi pealegi.
ah, vähemalt nad istusid hommikul, sõimest kuuesteni, kenasti põrandal ja kuulasid juttu, mida kasvataja neile rääkis. saame hakkama 🙂
argikiun mode on
eile imetlesin kaubamajas inimeste harukordset taiplikkust ja lugemisvõimet. ma olen ammu tähele pannud, et meil miskipärast ei kipu ekspresskassa-süsteemid töötama. ikka minnakse sinna rohkema arvu toodetega kui kirjas on. paljudes kohtades on minu meelest selletõttu see süsteem ka ära kaotatud. no nüüd Kaubamajas on jälle eksole ja arvake, kas seal sabas olid ka inimesed kaupa täis ostukärudega? muidugi olid. ma sain oma lubatud 5 tootega kõrvalkassas ka kiiremini. tegelikult, oleks see minu teha, ma oleksin karm ja suunaksin rohkemate toodetega inimesed teistesse kassadesse. tegelikult ka. muidu ei tule sellest mitte iial midagi välja.
kooli õppemaksuga, mille ma vaidlustasin, sain lõpuks selle tulemuse, millega ma rahul olen. ainult et, lähtudes kogu sellest avalikustatud hinnast (mille leidmine TÜ lehelt ei ole üldse kuigi lihtne, ka otsingut kasutades), ei saa ma ikkagi aru, kuidas see lõpphind kujuneb. ausalt öelda tunnen ma, et tahaks natuke tarbijakaitsega ka seda arutada. selline käitumine pole päris korrektne minu meelest, nagu ma nüüd sealt koolist saanud olen. ja nad on kümme aastat seda kooli juba teinud. äkki olen mina lihtsalt liiga nõudlik?
paari lausega telekast
ma ei fänna õudukaid. minu jaoks on see üks selline ˛anr, mis ei paku midagi. no miks ma pean tekitama endas hirmu?
aga nüüd ma istun kell 1 öösel ja vahin ühte. lihtsalt kuna und ei ole. ometi tuleb ka muid asju. aga ma olen siin kinni. olen ennegi tähele pannud – kui ma hakkan mingit filmi vaatama, siis ma ei taha naljalt pooleli jätta. pigem siis juba ei hakkagi. mis on ka põhjus, miks ma lapse esimestel eluaastatel telekat ei vaadanud ilmselt. või siiski, harjumus mitte vaadata oli juba varem. ca 15-aasta tagueset ajast, kui mul polnudki kodus telekat. viimasesl ajal olen jälle siiski leidnud end liiga tihti teleka eest..
tegelikult oleks kugeda ka mõistlikum. aga ma ei taha asjalik olla täna. tahan lihtsalt uneni aja parajaks saada.
ilmselt on filmi puänt veel ees ja mul oleks siiski targem enne magama ära minna. no aga kas voodis väherda on kuidagi parem?
kell 1:28 – õuduka kõrvale klappidest miskit positiivset musa kuulata on päris fun 😉