kuni lõunani olin ma valmis tänase päeva maha kandma. hommikune väike lootus läks varasel lõunal vett vedama ja mul oli au tunda, et elul pole minu jaoks apelsini varuks.
noh, hiljem tuli korrektsioon. kahe lõuna näol või midagi sellist. mõlemal omad väärtused. üks andis hea inimese ja kaelamassaazhi töö juures, teine ääretult meeldiva eksootilise kõhutäie.
et nüüd võib edasi elada. küll see apelsin ka tuleb. ilmselt on see umbes kahe sammu kaugusel nagu ikka. sest iga hea asi tulebki just siis, kui enam hullemaks minna ei saa.
umbes kell 8 õhtul: lõunane korrektsioon oli mingi viga mustris. õhtul läks kõik jälle hommikuse raja peale tagasi.
Rubriik: päevakaja
pühapäev väljas ja sees
selline kena ilm, kuigi külm. sai lapsele presidendi kodu näidatud. ta natuke pelgas seal ees, aga sõdurite soojendusmarssi vaatas küll huviga.
pärast vanalinnas tuli mõte Texasest läbi käia. jaa, see registrimärk ongi nüüd üleval. see mille sinnasattumises on minul ja sügisel külas olnud Bobil oma osa. see Texase oma.
ning laps saigi oma söögi tasuta, nagu menüüs kirjas. täitsa uskumatu meie riigis tegelikult.
ahjaa, ja Bob sai tasuta USA kõne ka tookord kätte 🙂
hala, mitte valentinine
linna kõige pisemas Selveris, mis Minski poe välja sõi, on isegi kell 1 päeval hullud kassasabad.
see ju pole ometi säästukas või maxima. ja üldse, siin on tore elada, aga vot poode lihtsalt EI ole või ei pääse normaalselt ligi. Kristiine pole kaugel, aga pigem lähen Sõpruse Rimisse, saab ka kiiremini.
poiss sai täna 3 minutit kott-toolil istuda. selle eest, et ei kuulanud sõna ja ülbitses. otsustasin siis ka ‘aeg-maha’ süsteemi sisse viia. parem hilja kui mitte kunagi. kusjuures ta isegi püsis seal, kuigi algul ei tahtnud. pärast oli tükk aega solvunult teises toas, uks vahelt kinni.
inimesed ostavadki juba vastkalukleid. nädal on veel aega.
tänases päevas on umbes 2 üsna suurt ebameeldivust. ükski neist pole seotud tänase päeva kui sellisega tegelikult. need oleksid ebameeldivad igal suvalisel päeval.
hea küll, üks vist veidi on, aga imevähe.
kummalisel kombel on telefonikõnesid ja asju, mida ma pigem pelgan ja lükkan edasi nii kaua kui saab.
mul pole motivatsiooni midagi teha. punnitan koolitöid siiski. lihtsalt et muidu oleks liiga mahavisatud raha, kui ma pooleli jätaksin. ja ma ju suudan selle ära lõpetada.
seis on selline, et ma olen vist üks neid hulle, kes keskööl maksuameti veebi pommitama hakkab..
paneks kommentaarid siin all kinni? ah, okei, ei pane. kirjutage vabalt, et mis ma virisen, võrreldes 90% maailma elanikkonnaga olen ma õnnelik või kui mitte seda, siis nendest paremini materiaalselt kindlustatud ikka. õnnega võib küll vist vastupidi olla.
spordipäev
täna oli siis tibide (loe: emmede) ja laste pundiga nö spordipäev Laulasmaa pool. mõned issid jms ka kaasas. kelgu-pepulaua-lumelauasõit, kuum glögi, hernesupp ja vastlakuklid ka. möll lumes ja lõbu laialt. igas vanuseastems. hea küll, mõni alla-aastane pirises ka. mõni vanem laps ka vahel.
kui Antonio esimest korda kelguga ümber läks, siis oli kurb küll ja hädaldas. aga areng oli kiire ja ..
pikk laupäev
mul pole ammu nii tihedat mitte-kooli laupäeva olnud. täiesti väss on peal. oeh. no tehtud on ka omajagu asju. ja otsustatud nii mõndagi.
luuserijorin
igatahes tänase päeva lõpuks tunnen ma end täieliku luuserina. siin on palju punkte, miks – ja erinevatel põhjustel ei hakka ma neid siin ette lugema.
ja kes seda hala tahab ja jõuabki kuulata-lugeda.
poiss oli täna päeval üsna korralikult köhinud ja ilmselt jään ma temaga haiguslehele. mis ei ole mitte ainult üks suur pluss, vaid evib ka miinuseid.
aga elu ongi selline.
laupäeval, kell pool 12: ja kui mulle selle peale öeldakse, et no ole siis luuser ja nagunii peab üksi toime tulema, siis ma löön selja sirgu, silmad kalgiks ja tulengi. libisen vahelt läbi ja kust ei saa, astun üle. kasvõi üle laipade. isegi kui üks nendest olen ma ise. sest kui üksi, siis üksi ja polegi ju kedagi vaja.
mul on veel mõni elu alles.
esmaspäev
tegelikult oli mu nädalavahetus sisustatud peamiselt füüsikaga. päris kõik ei saanudki valmis. ja ma ei oska ka. ja kõige kohta ei leia eestikeeles ma midagi. vbolla ma ei oska otsida, eksole. mõni küsimus on formuleeritud ka kummaliselt. igatahes, kunagi ammu, keskkoolis, ma sain sellest isegi aru. enam mitte.
mul on kummalised lihased, mida ma ei oskaks aimatagi. ja nad valutavad.
töö on esmaspäevaselt tihe.
soov
mul on vaja, et täna sajaks Tallinnas lund.
Murphy järgi siis ei saja eksole.
trenni tagasi
peale pikka tervisest tingitud sundpausi oli esimene trenn küll kohutav. see, et uusi samme-kavasid ei oska, polnudki nii hull (seal oli teisi koperdajaid veel, eriti need, kes alles jaanuaris alustasid üldse), see, et peale veerandtundi oli võhm väljas, oli hullem. aga edaspidi peaks jälle kergemaks minema. vähemalt sain jälle ree peale 🙂
lumi!
lumi, tundub et jääb 🙂
ütles juba vanarahvaski, et ega tali taeva jää 🙂
tänavatel peab sumpama ja ega autogagi just fun sõita ole, aga tegelikult on mõnus. hea värske lumi ju, valge, hele ja kohev. mmmmõnus! 🙂